Minu Sitsiilia - Mae Merusk

Скачать книгу

uude kohta edasi saata. Pärast tüütut ootamist luugi ette jõudnud, sain küll oma kirja, kuid seal toimetava sinjooraga ei tulnud jutuajamisest midagi välja, sest ta oli kurttumm! Jumala pärast – tore, et inimesel on kindel töökoht, aga postimajas on ju ka kõikvõimalikke muid osakondi, kus pole inimestega otse suhtlemine hädavajalik. Ja mina ei olnud sabas seisjatest ainuke, kellel jäid teenindajale oma probleemid kurtmata.

      Hiljem kohtasin tänaval ühte oma palermolasest tuttavat ning ei suutnud emotsioone enesele hoida:

      „Ma käisin postkontoris! Sa ei kujuta ette, mis oli!”

      „Kas peapostkontoris?”

      „Jah.”

      „Kujutan küll, sattusid ka kurttumma otsa!”

      „No näed, siis ma polegi ainuke – see on juba legendiks muutunud,” hakkasin naerma.

      „Selline asi on võimalik ainult siin – see naine on kindlasti mõne tähtsa sugulase või sõbra kaudu kohale määratud.”

      „Aga ma ei saa ikkagi aru, miks just teenindusletti?”

      Sellele ei osanud vastata ka mu palermolasest tuttav.

      SISSEELAMINE SITSIILIA ELLU

      Sitsiilias on elu isegi Põhja-Itaaliaga võrreldes kordades teistsugune, Eestist rääkimata. Kuid alles aastate möödudes hakkasin erinevustest põhjalikumalt aru saama.

      Uude keskkonda elama asudes peab omaks võtma palju tundmatut ja harjumatut. Mõne asjaga kohaned aja möödudes kergesti, teine võib aga võõraks jäädagi. Inimene on ehk rohkem avatud sellele, mis tagab mugavama äraolemise. Nii on tõenäoliselt ka minuga.

      Üks sitsiiliapärane seisund, millega ma alguses kuidagi harjuda ei suutnud, on dolce-fare-niente ehk „magus mittemidagitegemine”. Eesti keeles selle väljendi vaste puudub. Tubli eestlane peab ju ka nädalavahetustel ning tööst vabal ajal kuidagi kasulik olema, mitte laskma päeva niisama looja karja minna. Aga just selle viimase peale on sitsiillased meistrid – ja tundub, et hakkan seda harjumust liigagi nobedalt omandama. See on üldse lõunamaade komme – suhtuda aega nagu millessegi tähtsusetusse. Pool tundi ees või taga – homme on ka päev ning toimetused võivad oodata!

      Ühel pühapäeval – oli parasjagu minu esimene talv Sitsiilias – otsustasime minna sööma agriturismo’sse ehk turismitallu, mis paiknes linnast väljas mägedes. Olime neljakesi: mina, minu treeningukaaslane Diego, tema onupoeg Massimo ja minu sõbranna Giovanna.

      Pärast pikka ekslemist kõrvalteedel leidsime koha lõpuks üles ning meid ootas ees autosid tulvil parkla ja terve hulk inimesi. Söögisaaliks oli kohandatud vana pikkade laudade ja lihtsate puust toolidega ait. Köögi poolt tuli imehäid lõhnu.

      Mitmekäiguline maitsev lõunasöök maksis koos veiniga 15 eurot, aga kuna Massimo tundis sealset omanikku, saime nina pealt kaks eurot odavamalt. Isegi selline väike allahindlus on sitsiillasele tähtis – see žest on vastastikune austus, rispetto – mina toon oma sõbrad sinu juurde sööma ja sina teed meile pisut hinnaalandust. Sõime erinevaid eelroogasid ja kahte pastarooga ja kahte pearooga ja magustoitu ja loputasime selle alla ohtra koduveiniga.

      Kui olime ennast nii täis puginud, et mitte teragi poleks enam sisse mahtunud, siis arvasin oma naiivsuses, et hakkame linna tagasi sõitma ning saan järele jäänud poole päevaga midagi kasulikku ette võtta: koristada, sokki kududa või lihtsalt raamatut lugeda. Aga ei! Ükski minu sõpradest ega ka teistest lõunalistest ei teinud nägu, et oleks vaja kiiresti koju tagasi minna.

      Söögisaali ees paiknes suur kaminasaal, kaminas oli mõnus tuli ja saalis lauad lauamängude ja kaardipakkidega. Samuti ei puudunud mugavad sohvad, kuhu külaliste mõnusaks äraolemiseks olid valmis pandud padjad ja pleedid. Keegi ei kiirustanud lahkuma: mõni võttis koha sohval kamina ees ja lasi silma looja, agaramad hakkasid lauamänge mängima ja kohvi jooma. Kes veel jaksas, võttis maarohunapsi seedimise turgutamiseks. Väljas olid ka hobused, juhuks kui kellelgi oleks tekkinud huvi ratsutama minna, aga oli hakanud lund sadama, ja pärastlõunases mugavolekus viibiv sitsiillane sellise ilmaga kaminasoojast toast vabatahtlikult õue ei lähe!

      Mina olin vist ainuke, kes olemist ei nautinud, sest ei saanud aru, kuidas võib sedamoodi logeleda, ning kibelesin koju tagasi. Aeg muudkui venis ja venis. Alles mitme tunni möödudes, kui väljas juba hämardus, hakati vaikselt laiali minema.

      Nüüdseks olen arenenud niikaugele, et lõunasöök võib minu pärast kesta kas või terve päeva ning kiiret ei ole tõepoolest kusagile.

      Kui kokku on tulemas suurem seltskond, kipub väljaskäimisest kujunema paras katsumus. Võib juba ette kindel olla, et suur osa ajast läheb ootamisele, kogunemisele ja organiseerimisele. Kõigepealt lepitakse kokku, kes teevad autodega tiiru, et sõpradele-tuttavatele küüti pakkuda. Palermo on suur linn ja see võtab aega. Seejärel sõidetakse „jaotuspunkti”, kus sõpruskond kokku saab. Sellele järgneb kogu seltskonna läbimusitamine – tervitamine, umbes pooletunnine small talk ning arutlus, kuhu nüüd minna ja mida vaba õhtuga peale hakata. Siis taas kõik autodesse ja välja valitud koha poole teele. Seejärel on pikk ja pinev parkimiskoha otsimine, selle leidmiseks tuleb linnas – eriti nädalavahetustel – sageli teha pooletunniseid ringe, sest auto on vaja jätta baarile-restoranile-diskoteegile võimalikult lähedale. Kui nüüd plaanitud kohta millegipärast ei pääse (ülerahvastatud, järjekord, broneeritud), siis hakkab kõik otsast peale.

      See on minu jaoks tõeliselt väsitav. Seepärast ei meeldi mulle käia väljas suurte gruppidega, vaid eelistan väiksemat seltskonda. Ma ei ole siiani aru saanud, miks ei võiks lihtsalt kokku leppida, et kohtume näiteks baaris A – igaüks võiks tulla endale sobival ajal. Aga ei – millegipärast peab kõike tegema koos.

      Ühel pühapäeval pidime minema linnast välja sööma. Meid oli oma 30 inimest, sest kõik võisid kaasa kutsuda oma sõbrad ja nood taas oma sõbrad ja nii edasi. Mida suurem seltskond, seda toredam! Kogunemiseks läks meil üüratu aeg, sest viimased tulijad saabusid kaks tundi pärast kokkulepitud aega. Kõik ootasid rahulikult, vesteldes ja naljatades. Olin vist ainuke, kelle peas olid kurjad mõtted, et tegelikult oleks võinud ju kodus veel rahulikult tunnikese magada ning siis sama rahulikult kohvikus cappuccino võtta. Pärast sain aru küll, miks Palermost tunniajase autosõidu kaugusel asuvasse söögikohta minekuks pidi hakkama kogunema hommikul kell 9…

      Kui ma olen olelemise ja mõnusas seltskonnas ajaviitmisega ära harjunud, siis ootamist ei suuda ma ka parima tahtmise juures omaks võtta. Olles kutsutud kusagile, kuhu minekut on organiseerimas üle kümne inimese, jään ma mängust lihtsalt välja.

      Üht peab siin teadma – kui sul on Sitsiilias palju tutvusi, siis võid olla kindel, et saad parima teeninduse ja parimad hinnad.

      Kui olin alles „algaja” sitsiillane ning mu teadmised siinsest suhtluskultuurist olid veel napid, juhtus ükskord midagi minu motorolleri piduritega ning pidin leidma mehaaniku. Kellegi leiab kindlasti, sest töökodasid on iga nurga taga, aga kas see keegi on oma töös ka osav ja küsib sinult õiglast hinda (naisterahvas, välismaalane kah veel – mida see remondist teab!), on juba keerukam.

      Läksin kodu lähedal asuvasse söögikohta, kus ma tihti söömas käisin ja kõiki tundsin, ning kurtsin oma muret. Perepoeg Filippo oskas mulle kohe vajaliku mehe juhatada. Pidin ainult garaaži minema ja ütlema parooli:

      „Kes on Marcello, mind saadab Filippo!”

      See pidi mulle tagama korraliku teeninduse ning taskukohase hinna. Eks Marcello saatis omakorda enda kliente Filippo restorani kaheksajalga sööma.

      Tegin, nagu kästud. Kohtusin Marcelloga ning ta lubas pidurid õhtuks korda teha:

      „Tule siis sellele õhtul kella kuue paiku järele!”

      „Ma kell kuus ei saa, olen seitsmeni tööl, kas hiljem on suletud?”

      „Jah,

Скачать книгу