LITMIR.BIZ

Скачать книгу

siis midagi, sellisel juhul on need minu viimased tööpäevad.”

      „Oled kindel?”

      „Ikka.”

      Filippo läks näost punaseks, aga ei öelnud midagi. Mina olin ka vait. Rohkem me seda teemat ei puudutanud ning augusti viimasel päeval tegin minekut. Kui töölt lahkusin, ütles Massimo mulle hüvastijätuks:

      „Küll nad on rumalad – nad ei leia iialgi siia enam sellist töötajat nagu sina… Sara ja Alessandra ei oska klientidega isegi itaalia keeles suhelda…”

      Mul oli selle lihtsa kiituse üle hea meel.

      Aga Sitsiilia autoüürifirma ei teadnud veel, et tegemist on eesti naisega, kes ennast nii lihtsalt lüpsta ei lase. Olin töötanud mitu kuud ja minu lihtsate arvestuste kohaselt oleksin pidanud ka puhkuseraha saama. Rääkisin ühe sõbranna mehega, kes oli töökaitseinspektor, ning tema arvutas välja, et mul oli õigus 400 eurole. Ma polnud ju ametlikult tööl olnudki ja selle raha küsimine võis lõppeda fiaskoga, aga otsustasin proovida.

      Helistasin Filippole ja leppisime kokkusaamise kokku. Ulatasin talle arvutused ja teatasin, et vähemalt selle summa olen ma ära teeninud, oma suve nende firmale ohverdades. Filippo vaatas minu kirjutatut ja läks taas näost punaseks – ta üldse punastas lihtsalt ja seepärast oli kerge arvata, mis tujus ta parasjagu oli. Õhetav nägu ei saanud midagi head igatahes tähendada.

      „Kes need arvutused tegi?”

      „Töökaitseinspektor.”

      Filippo nägu läks varjundi võrra veel tumedamaks.

      „Hmmmm…”

      Mina ootasin ja püüdsin näole manada võimalikult ükskõikset ilmet, kuigi ega mul ka endal hea olla ei olnud. Sellised rahaküsimised pole üldse minu ala.

      Filippo aju töötas täistuuridel.

      „Kas sul elamisluba on?”

      Ju ta, alatu, lootis, et mul seda ei ole, ja siis ei saaks ma ka kusagile mingit õigust nõudma minna.

      „Loomulikult.”

      See vastus talle ei meeldinud. Mõte jooksis edasi ja jõudis tema arvates ideaalse lahenduseni:

      „Vaata, Mae, me oleme alati hästi läbi saanud. Mis sa arvad, kui ma maksan sulle sellest rahast poole – nagu sõpruse poolest?”

      No sõpruse ja hea läbisaamise poolest oleks ta võinud mulle selle raha ju ka topelt maksta. Nüüd sain oma enesekindluse tagasi ja teatasin, et loomulikult pole ma nõus mingi poolega ning kõik olgu ikka nii, nagu inspektor otsustas. Raske ohkega võttis Filippo tšekiraamatu ja kirjutas tšeki 400 eurole – siin on komme suuremate summade puhul tšekkidega arveldada. Tundsin uhkust, et olin sellest raundist võitjana välja tulnud.

      Kindlasti õppisin sellest töösuhtest mina ja loodetavasti sai targemaks ka minu tööandja. Tänaseks oleme Filippoga taas rahu sõlminud ja teeme isegi pisut koostööd.

      SUUDLEV GIID JA KÕLBMATU KOHV

      Reisimine avardab silmaringi, aga eeldab ka kohanemist uute kultuuride ja kommetega. Üks on kindel: inimene muutub sellel hetkel, kui temast saab turist.

      Reisimine on mõnele harrastus, mõnele puhkus. Minule on reisimine tihti töö. Loomulikult on tegemist ametiga, kus tuleb ette igasuguseid ootamatusi, mis on paratamatult ka minu siinse elu lahutamatu osa.

      Üks on kindel: inimene muutub sellel hetkel, kui temast saab turist. Ta pole enam seesama, kes kodumaal, on selle põhjus siis reisiärevus ja teadmatus eeloleva suhtes või avaldub just sellistel puhkudel tema tõeline mina.

      Olen endalt sageli küsinud: miks hakatakse võõrale maale ja võõrasse kultuuri sattudes käituma teistmoodi kui kodus? Miks ei osata sagedasti puhkusenädalat nautida? Kuna olen reisinud ringi nii eestlaste kui ka sitsiillastega, siis tean, et turistina on neil palju ühist. Aga erinevusi on vist siiski rohkem…

      Mis vahe on sitsiilia ja eesti turistil? Sitsiillane läheb kergesti keema, ütleb sulle kohe välja kõik, mis ei meeldi, vahel lausa absurdsusteni langedes. Aga natukese aja pärast mõtleb kainelt järele ja tavaliselt häbeneb oma ütlusi ning reisi lõppedes on suur osa probleemidest unustatud. Samuti ei süüdista ta giidi või reisiesindajat selles, kui hotell ei vasta kirjeldusele või tuba pole selline kui kataloogipildil.

      Eesti turist eelistab kahjuks sageli silma all head nägu teha, koju tagasi jõudes kukub aga kaebama, et see oli halb ja too oli halb. Või siis esitab kohapeal rahulolematuse tragöödia: „Aga büroos lubati, et…!” Väga vabandan, aga minul pole üldjuhul õrna aimugi, mida on kellelegi öeldud või lubatud või kui palju on keegi reisi eest maksnud.

      Kõige naeruväärsemad on minu meelest punktikaupa koostatud kaebekirjad – see on ikka eestlaste pärusmaa. Nende puhul tundub, nagu inimesel poleks terve puhkusenädala jooksul olnud teha muud, kui pliiatsit närida ja aina uusi ja uusi ebameeldivana tunduvaid asju välja mõelda. Lõpuks hakkad ise ka uskuma, et kõik oligi halvasti!

      Mulle jääb elu lõpuni meelde ühe naisturisti aastaid tagasi kirjutatud kaebuste loend, kus karmi punktina kirjas järgmine süüdistus:

      „Giid suudles tänaval kohalike meestega!”

      Esiteks hoian ma oma eraelu ja töö konkreetselt lahus ja teiseks võiks võõrale maale tulles suhtuda natuke tolerantsemalt kohalikesse kommetesse – sel juhul siis sõpradevahelistesse põsemusidesse, mis on kombeks igal pool Itaalias. Aga eks igaühel meist ole oma arusaamad, ka suudlustest ja suudlemisest. Miks armsad ja süütud põsemusid daami nii väga häirisid, jäi mulle arusaamatuks. Kui ta oleks mind näinud naisega „suudlemas”, kas siis oleks šokk veelgi suurem olnud?

      Samas on eestlased sitsiillastest laiema silmaringiga, iseseisvamad, tähelepanelikumad ning tunnevad kella. Viimane on sitsiillaste puhul sageli väga ähmane nähtus: „Oh, meil kulus natuke aega, kas te tõesti ootate juba pool tundi?” Samuti meeldib neile kambakesi üle kõige omavahel rääkida. Sitsiilia grupile on seega mingi suulise info edastamine omaette katsumus – isegi kui asju mitu korda üle seletada, pole lõpuks pooled ikka nagu midagi kuulnudki. Samuti ei oska sitsiillased eriti võõrkeeli, mistõttu on nendega kõige kergem hakkama saada Hispaanias, kus nad tänu itaalia ning hispaania keele mõningasele sarnasusele päris hätta ei jää.

      Sitsiillaste puhul on tavaline ka häda toidu (mis ei maitse nagu neil kodus!) ja eriti kohvi pärast. Kusagil maailmas ei jooda nii kanget kohvi, kui on Itaalias espresso, ja seetõttu saavad kõik muud kohvid itaallaste karmi kriitika osaliseks.

      Kord tegin Istanbulis, kuhu ma oma 140 sitsiillasega „pagendatud” olin, karmi kasvatustööd. Mulle hakkas kõrva mõnede signora’de hädakisa:

      „Siin pakutakse ainult Türgi kohvi, aga meie tahame espressot! Mis koht see selline on!?”

      Otsustasin reageerida, sest mind oli see pidev kohvi pärast jauramine ära tüüdanud:

      „Aga me oleme ju Türgis, kuidas te saate espressot nõuda?”

      „Me oleme harjunud espressot jooma,” tuli naiivne ja ninatark vastus.

      Mina olen ka paljude asjadega harjunud, aga ei pruugi nende puudumisel kohe kisa tõsta! Käisin välja oma trumbi:

      „Aga vaatame teie probleemi teisest küljest. Türklased on harjunud Türgi kohviga, eks. Kui Türgist pärit turist tuleb näiteks Palermosse, siis kas keegi teist oskaks mulle soovitada kohta, kus ta saaks Türgi kohvi juua? Ikka seda, millega ta harjunud on!”

      Vaikus ja häbelikud pilgud. Kuni reisi lõpuni oli espresso unustatud. Isegi kui see neil veel meeles mõlkus, siis suud jäid selle koha pealt lukku.

      Erilised kohvisõbrad veavad reisile kaasa elektrilise espressomasina ning valmistavad sellega hotellitoas sobilikku kohvi. Kui sellest teada saadakse, hakkab ka ülejäänud rahvas masinaomanikele külje alla ujuma, et saaks koduse kohviga maiustamas käia.

      Ja lisaks kohvile ei osata mujal muidugi ka pastat õiget moodi teha, see on sitsiillaste arvates teistes kohtades söömiskõlbmatu.

Скачать книгу