Minu Sitsiilia - Mae Merusk

Скачать книгу

inimese, kui raatsivad palgaks suuremat raha välja käia.

      Ega’s midagi, tuli edasi vaadata.

      Järgmisena võtsin ette töökuulutuste lehe, kus pakkumisi rohkem kui küllaga, aga kui lähemalt vaatasin, siis otsiti kas ukselt uksele käivaid müügimehi või töötajaid call center’itesse. Viimased on tegelikult samuti müügiasutused, kus peab inimesi nende kodutelefonil tüütama ja üritama mingit kaupa või lepingut pähe määrida. Ma pole kunagi sellesse, et need tegelased minu kodurahu rikuvad, soojalt suhtunud, ning samasuguseks tüütuseks ei soovinud ma kohe kindlasti mitte saada. Samuti võis minna poodi müüjaks ning teha kuuepäevaseid töönädalaid umbes 400 euro eest kuus. Kuna pidin maksma üüri ja kommunaalteenuste eest ning midagi ka sööma, siis sellised kohad kahjuks ei sobinud.

      Valisin välja paar kuulutust, kus otsiti sekretäri või asjaajajat – kontoritöö kogemus oli mul ju olemas.

      Kohe esimese helistamise peale läks täkkesse ja mind kutsuti töövestlusele – oh seda õnne!

      Mu siinsed tuttavad olid mind hoiatanud, et olgu ma ettevaatlik, ka töökuulutuse kaudu võib sattuda mõne maniaki küüsi! Aga seda ma eriti ei kartnud. Vaatan oma 180 sentimeetri kõrguselt enamikule siinsetele meestele (ja ka potentsiaalsetele maniakkidele) ülevalt alla ning ma ei saanud kuidagi uskuda, et kellelgi oleks tulnud tahtmine minuga jõudu katsuda. Ja maniaki küüsi, kui saatus seda kui paratamatust ette näeb, võib ju sattuda ka lihtsamalt – näiteks nurga peale poodi minnes…

      Paljud siinsed kontorid näevad veel ka tänapäeval välja nagu Eestis 80. aastatel. Nii ka see koht, kuhu ma töövestlusele läksin. Väsinud mööbel, paarikümne aasta tagune remont ning hiigelsuur kirjutuslaud keset tuba, justkui rõhutamas asutuse olematut tähtsust. Kui minu ehk tulevane ülemus laua tagant püsti tõusis, sain aru, et kirjutuslaua massiivsus peab korvama ka selle peremehe pisikest kasvu. Päkapikk ulatus mulle ainult rinnuni, aga oli kohalike meeste kena kombe kohaselt igati üles vuntsitud ja lõhnastatud. Kätlesime viisakalt ja ta palus mul istuda. Töövestlus võis alata.

      „Nii, sa oled välismaalane, eks?”

      „Jah, olen küll.”

      „Ja kust sa tuled?”

      „Eestist.”

      „Ukrainast?”

      „Ei tule Ukrainast, Eestist tulen.”

      Päkapikule jäi suhteliselt segaseks, mis vahe võiks olla Eestil ja Ukrainal, aga see teda ei heidutanud ning ta jätkas vapralt:

      „Meil on arenev firma ja tegeleme natuke kõikide asjadega, reklaamiga, kaubandusega…”

      Ma hakkasin juba vaikselt aduma, et nii arenenud firmasse pole mul küll mingit omapoolset panust anda, ning kes olid need „meie”? Kusagil ei paistnud ühtegi töötajat.

      „Lisaks eespool mainitule tahan ma minna poliitikasse. Mõistad, see on väga vastutusrikas samm!”

      Noogutasin, andmaks märku, et saan aru selle sammu vastutusrikkusest.

      „Seega otsin ma erasekretäri. Saad aru, see on väga tähtis, inimest, keda ma võiks usaldada ja kes oleks minuga igal pool kaasas. Poliitikasse minnes ma peaksin ka üsna palju reisima ning ta peaks mind minu reisidel saatma.”

      Reisimine kuulsa poliitikuga kogu maailmas – kas see ei peaks olema iga sekretäriks pürgija unelm? Sain juba liigagi hästi aru, kuhu sihitakse, aga mulle hakkas tobe situatsioon omamoodi meeldima ja otsustasin kaasa mängida. Kui mind üritatakse lollitada, eks siis lollitan vastu! Manasin näole imetleva pilgu ja noogutasin Päkapiku illusioonide peale innukalt kaasa.

      „See peaks olema eriline inimene, mulle väga lähedane ja alati olemas, kui mul teda vaja on.”

      Aga otse loomulikult! Kaval teine ka, ei ütle otse välja, vaid keerutab – kas ta tõesti arvab, et ma olen poolearuline ning lasen endale sellisel moel kärbseid pähe ajada?

      „Kas sa oled abielus või kihlatud?” tundis ta huvi ka minu isikliku elukorralduse vastu.

      „Ei.”

      No kui mul oleks jõukas mees, kas ma siis siin sinusugusega väitleksin, oleksin hea meelega lisanud.

      „Väääga hea! Siinsetele meestele sageli ei meeldi, kui naine tööl käib, ja mees võib tulla naise töökohta isegi armukadedusstseeni tegema. Või keelab töölkäimise üldse ära. Parem, kui meest ei ole! Ma ei taha mingeid perekonnaprobleeme oma tööd segama!”

      No ikka. Suurem osa armukadedusest pimestatud meestest teinuks ju temasugusele kerge vaevaga tuule alla! Iga elatud päevaga õpime midagi ja ka mina olin nüüd taas ühe tõe võrra targem – ei mingeid sitsiillastest mehi ega kihlatuid!

      Lõpuks, olnud veel kümmekond minutit jutustanud oma suurejoonelistest plaanidest, mida ma ainult poole kõrvaga kuulasin, viitsimata isegi süveneda, teatas Päkapikk:

      „Kuna minu valik on väga tähtis, siis on töövestlusel kaks vooru. See oli nüüd esimene, siit saavad parimad teise vooru ja siis ma teen oma otsuse!”

      Muidugi, kuidas isandad ainult soovivad. Unustasin küsida, mida minuga teises voorus tehakse, juhul, kui ma sinna peaksin jõudma.

      Päike paistis aknast mulle otse näkku ning ma teadsin, et selline valgus teeb mu silmad eresiniseks – see peaks olema piisav, et anda Päkapikule löök allapoole vööd ning panna ta minu kasuks otsustama. Naeratasin malbelt, kätlesime taas viisakalt ja jätsime jumalaga.

      Tänavale jõudes panin Vespale hääled sisse ning sõitsin lähedal asuvasse aiandisse, et osta rõdule mõni kena lill, kui helises telefon – oli möödunud ehk paarkümmend minutit ajast, kui ma olin oma potentsiaalse tööandja tema illusioonidega üksi jätnud. Toru teises otsas oligi Päkapikk, kes teatas:

      „Minu otsus on tehtud, valisin sinu!”

      Milline rõõm ja au! Olin hetkeks sõnatu.

      „Aga teine, see tähtsam voor, mis pidi otsustav olema? Kuidas siis sellega jääb?” ei suutnud ma küsimata jätta.

      „Ei, ma olen kindel, et sina sobid selle töö jaoks väga hästi! Sellisel juhul pole teist vooru enam vaja teha.”

      Ma ei viitsinud enam lihtsameelset mängida ning ütlesin karmil häälel telefoni:

      „Mängime nüüd ausat mängu – keda sa otsid, kas töötajat või naist –, lase käia ja ütle välja!”

      Selline otsekohesus lõi Päkapikul jalad alt – ta kokutas midagi ning vajutas siis telefoni kinni. Aga tuli välja, et lisaks suurele poliitikahuvile oli mees ka järjekindel. Paari minuti pärast helises telefon uuesti:

      „Ära saa minust valesti aru, see pole üldse nii, nagu sa mõtled, ja…”

      Ma palusin ennast totrustega enam mitte tülitada ning lõpetasin kõne. Loodetavasti on ta tänaseks teinud edusamme nii reklaamis, kaubanduses kui ka poliitikas ning tema sekretär saadab teda alati ja kõikjal. Loodetavasti on neiu Ukrainast.

      Otsustasin, et enam ei uuri kuulutusi, kus pole ei töö sisu ega koht täpselt määratletud. Silma jäi selline kuulutus: „Otsitakse osalise tööajaga töötajat ilukirurgi erapraksise vastuvõttu. Vajalik inglise keele ja arvuti kasutamise oskus.”

      No ilukirurg küll ei tohiks mingi naljavend olla! Ja osalise ajaga töö sobis ka, sest lootsin, et sellisel juhul on mul võimalik näpistada mõni vaba nädal oma turismirühmadele, kes olid kevade poole siiamaale tulemas.

      Helistasin tohtrihärrale ja minu imestuseks ei kutsunudki ta mind oma kliinikusse, vaid hoopis kohvikusse, kus me siis „võiksime kohvitassi taga tööasjadest rääkida”. Kui kohvikusse, siis kohvikusse. Doktor oli umbes 60aastane pikka kasvu meesterahvas, väga eeskujuliku käitumise ja kommetega. Vestlesime pisut ühest ja teisest ning kui kohv joodud ja jutud räägitud, lubas ta minuga lähipäevil ühendust võtta. Mul oli tõeliselt hea meel – viisakas inimene ja töökohalootus – ning uskusin, et olin endast meeldiva

Скачать книгу