LITMIR.BIZ

      Olen veetnud Sitsiilias kaks kuud turiste kantseldades. Elan Palermost 15 kilomeetri kaugusel asuvas hotellis Saracen, kuhu reisikorraldaja, kelle heaks töötan, on mind majutanud. Saarega olen nende kuude jooksul tutvunud igast küljest, saates rühmi ekskursioonidel ning sõites vabadel päevadel koos kolleeg Tiinaga ringi, avastades kohti, kuhu turistil on suhteliselt keeruline sattuda.

      Mida aeg edasi, seda enam hakkab Sitsiilia mulle meeldima. Ühest küljest kindlasti seepärast, et iga päevaga aina ühenäolisemaks muutuva Euroopaga pole siin kellelgi asja – elatakse omas ajas ja sagedasti ka oma parema äranägemise järgi. Sitsiilia moto on: ela ise ja lase ka teistel elada. Reeglid ja seadused muidugi eksisteerivad, aga nende täitmisse suhtutakse lõunamaise kergusega – ka seadusesilmad käituvad nii. Minulegi pole kunagi meeldinud tobe seadustega ülepingutamine, sest kui inimene pole suuteline õigel ja valel vahet tegema, siis ei aita ka mingid reeglid ega pidev kontroll.

      Samuti on Sitsiilias võrratu loodus, hea söök, sõbralikud inimesed ja muidugi päikeseline ilm. Annan enesele aru, et kohe kindlasti pole kõik nii roosiline, kui algul näib, sest turist (kes muu siis minagi olen) ei puutu kokku tavaeluga ning igapäevaprobleemidega. Aga millisel maal neid ei oleks…

      Sügis läheneb. Minu tööleping reisikorraldajaga hakkab lõppema ning üha enam vaevab mind mõte ärasõidu kiirest lähenemisest. Ühel päikeselisel septembripäeval ujun Palermo lähedal Capaci rannas. Minu ümber on heleroheline meri. Lasen ennast vees selili ning see kannab mind kergelt endaga kaasa. Imetlen eemal asuvaid mägesid ning äkki on mul otsus tehtud – siit ei lähe ma enam kusagile. Miks ma peaksin? Tahan, et see meri ja need mäed oleksid alati minu läheduses. Võib ju proovida, milline on elu saarel, millesse suhtutakse tema verise lähimineviku tõttu ikka veel kahtlustavalt.

      Minu otsus sünnib sellest, et Sitsiilia on mind ära võlunud. Et Palermo on mind ära võlunud – selle linna keevaline elu, tema lõhnad, värvid ja maitsed. Ning ma ei taha siit enam kuskile minna. Vähemalt proovin, kas saan hakkama. Ja kui tõepoolest ei saa, siis on ju alati võimalik saba jalge vahele tõmmata ning koju tagasi pöörduda. Aga kergesti ei kavatse ma alla anda! Ma olen elanud Soomes ja Itaalias, Roomas, ning kohanemisega ei tohiks probleeme tekkida.

      Otsustamise teeb lihtsamaks asjaolu, et mul pole endal peret ning võin oma eluga ette võtta, mis parasjagu meeldib, kellelegi aru andmata. Teatan reisikorraldajale, et minu koht lennukis jääb vabaks. Helistan Tartusse vanematele, et ma ei tule enam Eestisse tagasi, ja nemad ei saa aru, kas ma teen nalja või on mul tõsi taga. Eks ma ole varemgi mujal elanud, aga mitte nii kaugel ja tundmatus kohas.

      Paljud arvavad, et minu siiajäämise põhjuseks olid kuumad tunded mõne sitsiilia mehepoja vastu, aga vale puha. Miks peab naisterahva kapitaalse elumuutuse taga tingimata mees olema? Otsuse palermolaseks hakata võtsin ma vastu ise, selge mõistuse juures ja omal vabal tahtel.

      Olen nüüdseks õppinud mõtlema iseendale ja tegutsema oma heaolu nimel. See tarkus on tulnud küll suhteliselt hilja, aga hea, et on lõpuks siiski kohale jõudnud. Elukohavahetuseks peaks piisama sellest, kui tunned, et mingi koht on nagu sinu jaoks loodud, kus sul on hea olla ning kus igahommikune ärkamine on sulaselge rõõm, sest päike paistab! Ja päike paistab siin tõepoolest suurema osa ajast – on ju saare üks sümboleidki kollane päikeseketas.

      ETTEVALMISTUSED ISESEISVAKS ELUKS

      Kodu peab olema. Niisiis hakkasin Palermos elukohta otsima.

      Minu esimene elukoht pidi olema võimalikult väike, odav ja möbleeritud, sest ma ju ei teadnud, mis minust edasi saab. Äkki vaevab juba kuu aja pärast koduigatsus, pakin kotid kokku ja lahkun. Samuti ei olnud minu majanduslik olukord niivõrd hiilgav, et oleksin saanud hakata tühja korterisse mööblit ja kodumasinaid soetama. Seega pidi eksootilise aiaga maja üürimine peenes rannarajoonis paratamatult tulevikumuusikaks jääma.

      Kõige lihtsam ja odavam oleks olnud üürida tuba mõnest suuremast korterist. Paljud elavad Palermos nii, et raha kokku hoida. Üürida on võimalik ka voodikoht toast. Mulle oli aga mõte oma elamist võõraste inimestega jagada vastuvõetamatu. Töökohta mul veel polnud, seepärast otsustasin säästurežiimi kasutada väljas söömise ja lõbustuste puhul.

      Vaatasin terasema pilguga ringi vanalinnas, sest mulle meeldivad siinsed vanad majad. Uutesse linnaosadesse püstitatud kuni 12korruselised, kõrged lohaka välimusega palazzo’d2 tekitavad kõhedust. Aga kui tuleb maavärisemine, nagu oli 1968. aastal, mille tagajärjel paljud Palermo ehitised hävisid? On küll räägitud, et uued kõrghooned on maavärinakindlad, aga mul pole sellesse erilist usku. Kui veel näha, et nende küljest kukub alalõpmata suuri tsemendikilde alla – mõnede majade rõdude all on isegi spetsiaalsed võrgud. Ja eks ole seegi avalik saladus, et mitte ainult Sitsiilia, vaid kogu Lõuna-Itaalia paljudest ehitistest on nii tsementi kui ka muid ehitusmaterjale kusagile „kaduma läinud” ning need ei ole sugugi mitte sellise tugevusega, kui peaksid olema. Ohtlikuks on kuulutatud ka tunneleid ja isegi sildadele ehitatud kiirteelõike.

      Vanalinnal pole Palermos ega ka teistes Sitsiilia linnades samasugust tähendust nagu näiteks Tallinnas, kus on linna kalleimad üürid ja kinnisvarahinnad. Palermo vanalinn on kitsaste tänavate rägastik tihedasti üksteise külge liibuvate majade, nende vahel kuivava pesu, suhteliselt lärmakate elanike ning omalaadse, pisut räpaka tänavaeluga. Majad, kus elatakse, vahelduvad majadega, kus ei elata, ning nende pimedad klaasideta aknaaugud jätavad kummitusliku mulje. Elanikega majad jagunevad omakorda kaheks: need, milles elatakse ametlikult, ning need, kuhu keegi on tühja elamiskõlbliku ruumi olemasolul lihtsalt sisse kolinud. Ühe maja allkorrusel õnnestus mul näha isegi hobust ja kanu.

      Tänu heale kliimale on suur osa igapäevaelust vabas õhus. Palju on juurviljalette ja lihtsaid söögikohti, toitu valmistatakse mõnel pool lausa tänaval. Nii mahlakana ma oma tulevast Palermo-elu ka ette ei kujutanud, sestap pidasin silmas pisut viisakama välimusega vanalinnamaju.

      Oma esimese elukoha leidsin väga lihtsalt – majaseinale oli kleebitud kuulutus, kus lubati üürile anda erineva suurusega kortereid. Kuna hoone tundus igati soliidne – ikkagi 200 aastat vanust ja peene nimega – palazzo Dagnino – ning asus suurel väljakul Piazza Marinal, läksin asja uurima. Kortereid jagas majaomanik signore3 Dagnino isiklikult. Ta oli hallipäine

Скачать книгу