LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ilukirurg teada.

      Mis aperitiivile? Aga kliinik? Töö? Olin pisut segaduses, aga otsustasin kutse vastu võtta.

      Saime juba tuttavas baaris kokku, jõime oma joogid ja ma üritasin juttu ikka ametlikumale tasandile juhtida, aga tema rääkis aina maast ja ilmast. Lõpuks teatas:

      „Ma tahan sulle midagi näidata, sõidame!”

      „Mida?”

      „Ära muretse, ega sinuga midagi ei juhtu, istu autosse, sõidame.”

      Ehk lõpuks näen ka kliinikut ja tulevast töökohta, tuli mulle pähe naiivne mõte. Kuna doktor ei paistnud ei kahtlane ega ka vägivaldne, otsustasin, et isegi kui tal peaksid olema kurjad kavatsused, siis mida ta minuga ikka linna vahel teha julgeb. Ronisin tema kõrvale autosse ja hakkasime sõitma.

      Palermos on kolm jahisadamat, üks otse kesklinnas ja kaks pisut eemal. Sõitsime kaugema sadama juurde ja ta jättis auto sadama värava taha seisma. Valvur tundis doktorit ja tervitas teda. See andis mulle julgust juurde, et tohtril pole ehk kavatsust mind muulilt merre lükata. Kõndisime natuke, kuni ta jäi uhke jahi ette seisma ja teatas:

      „See on minu paat. Kohe, kui ilmad ilusaks lähevad, läheme sellega merele, mina ja sina, ainult meie kahekesi!”

      Selline ettepanek võttis mind muidugi sõnatuks, aga ei äratanud mingit huvi romantilise jahisõidu vastu mehega, kes oleks võinud vabalt olla mulle isa eest. Tema arvas loomulikult, et oli suutnud mu pahviks lüüa, ja nagu tulevastest paadisõiduplaanidest veel vähe oleks olnud, üritas mulle kätt õrnalt ümber õlgade panna. Nüüd sain ma päris kurjaks:

      „Käed eemale! Kohe autosse ja viid mu koju!”

      Doktor ehmus: „Mis siis nüüd juhtus? Kas ma solvasin sind?”

      „Jah, solvasid küll. Mina otsin tõepoolest tööd, aga sinul pole nähtavasti seda pakkuda. Kas oledki üldse arst?” Tegelikult ma teadsin, et ta oli tõepoolest see, kellena esines, sest olin ettevalmistustööd teinud ja telefoniraamatust tema nime juurest infot otsinud. Ka kliinik oli olemas.

      „Mina, ja pole arst? Tahad, näitan tunnistust?”

      „Ei taha, mul on juba üsna kama kaks, kes sa oled – nüüd aga kiiresti autosse ja viid mu otseteed koju, või hakkan jala astuma!”

      Jala muidugi minna ei tulnud – see oleks olnud mehe eneseuhkusele liig ning pettunud peigmees viis mind vastu vaidlemata koduukse ette. Terve tee ei rääkinud ma temaga ühtegi sõna ning autost lahkudes jätsin moka otsast hüvasti. Viisakuse mõttes. Sain järgnevate nädalate jooksul veel paar korda temalt kõne, aga ei vastanud enam. Eks tal oli ka põhjust solvuda, kui temale ja tema romantilisele jahile eelistati mingit osalise ajaga töökohta!

      Kunagi aastate eest lugesin ühest Eesti ajalehest siin apelsinikorjamisel abiks käinud tüdrukute juttu sellest, kuidas Sitsiilias peab töökoha saamiseks ilmtingimata tulevase ülemusega voodit jagama. Nii hull see asi nüüd ka ei ole ning eks naistelembesi tööandjaid leidub iga rahva hulgas. Olen hiljem saanud igati tõsiseid töökohti ilma igasuguste siivutute ettepanekuteta ning ma kahtlen, kas eelnevalt kirjeldatud situatsioonide puhul üldse oligi mingit töökohta pakkuda – kui häbenetakse lehte panna naise otsimise kuulutust, siis ehk proovitaksegi töökuulutuste rubriigiga. Kuigi ma pole veel kohanud naist, kes selle kaudu endale meest otsiks! Aga ehk leidub selliseidki…

      Üks on aga kindel: kui on tutvusi, on ka võimalus saada paremaid töökohti. Hea sõna sõbra suust kaalub üles ka kõige hoolikamalt ette valmistatud CV.

      Töökoha saamine (loe: mugava töökoha saamine) on Sitsiilias suhteliselt keerukas. „Mugav” töökoht on riigiasutuses ja sarnaneb paljuski nõukogudeaegsega: palk ei ole just väga suur, aga see-eest kindel, puhkus ja muud riigipühad on tasustatud ning pensionifond jookseb. Ja saab viilida. Seepärast ongi ametiasutustes asjaajamine üks suhteliselt piinarikas tegevus, sest mõnd ametnikku võid otsima ja ootama jäädagi – teda lihtsalt pole kunagi kohal. Ja mõni, kes kohal on, ei tea oma tööülesannetest midagi. Vahel tekib küll tunne, et puudub igasugune kontroll inimeste oskuste ja tegemiste ning ka selle üle, kas mõni üldse tööle jõuabki.

      Riiklikul töökohal makstakse üle Itaalia enam-vähem sama palka. Erasektoris teenib siin aga tunduvalt vähem kui näiteks Põhja-Itaalias. Samuti on väga paljud inimesed mustalt tööl – mingeid makse sinu eest ei maksta. Suvel saad küll nädalakese või paar puhkust, aga puhkuseraha loomulikult mitte. Ja ilma lepinguta töötades võidakse sind päevapealt minema saata. Tööandja on kuningas ning alluvad olgu vait!

      Töökoha saamisel on määrava tähtsusega raccomandazione ehk soovitus. Soovitajaks on mõni poliitik või keegi muu tähtis tegelane või siis ka paremal järjel olev sugulane.

      Soovitust on võimalik saada näiteks sedamoodi. Valimised on tulekul. Lähed valimistel osaleva poliitiku jutule ja teatad, et tahad tööd saada. Kui ühtegi poliitikut ei tunne, siis otsi sõber, kes mõne poliitikuga tuttav, ja lase ennast tutvustada. Poliitik on enne valimisi huvitatud võimalikult paljude häälte muretsemisest. Kuna siinsed suguvõsad on tavaliselt väga suured, siis võid juba oma sugulasi valimisnimekirja värvates teenida poliitikule mitukümmend häält. Hea ärarääkijana veel sõprade sugulasi juurde lisades võib poliitik isegi vajaliku häältearvu kokku saada. Midagi pole aga veel kindel. Kui nüüd poliitik troonile pääseb, siis võib-olla ta leiab sulle töö. Selles suhtes üritatakse sõna pidada, aga alati see ei õnnestu. Kui poliitik hääli kokku ei saa, siis on sinu sebimine ja sugulaste agiteerimine muidugi aia taha läinud.

      Kuna minul siin sugukonda pole, langes selline variant kahjuks ära.

      Ükskord sattusin rääkima oma siinse sõbranna Giovannaga, kes kurtis, kuidas ta oli pidanud samuti mingis ametiasutuses järjekorras seisma ning teenindus olnud allapoole arvestust.

      „Aga te ise olete siin selles süüdi, et midagi ei toimi, sest ametiasutustes on töökohad ära jaotatud sugulaste ja tuttavate vahel – hoolimata sellest, kas inimene sobib sellele tööle või mitte. Siis ei saagi ju oodata, et asjad toimiksid.”

      Giovanna vaatas mu poole, mõtles ja üritas siis mind järgmise näite varal sitsiillaste mõttemaailma kaasata:

      „Sul on muidugi õigus. Aga näiteks: kui mul on pood ja sinul pole tööd ja mul on poodi müüjat vaja, siis ma võtan ju sinu tööle, sest sa oled mu sõbranna.”

      „Aga kui minul on pood ja ma otsin müüjat, siis mina korraldan konkursi ja kui sina selle võidad, siis saad töökoha, vastasel juhul võtan tööle selle, kes on parim.”

      Giovanna vaatas mind oma suurte pähkelpruunide silmadega, nagu oleksin just lõhkunud tema helesinise unistuse:

      „Ega võtaks tööle mind, kuigi ma olen su sõbranna ja mul ei ole tööd?”

      „Ei, Giovanna, ma võtaksin kindlasti tööle selle, kes sellele kohale kõige paremini sobib, vabanda minu isekust, aga nii see on,” jäin ma eestlase kangekaelsusega enesele kindlaks.

      Giovanna vaatas mind umbusklikult, aga ei julgenud enam midagi öelda ega teemat edasi arendada – ju ta kartis, et oleksin võinud veel mingi ebatavalise ideega lagedale tulla.

      Pidin ühe tähitud kirja saamiseks minema peapostkontorisse. Sinna minnes peab varuma üüratult aega, sest järjekorrad on tohutud. Kuna paljudel sitsiillastel pole pangakontot – seda on ilma kindla töökohata suhteliselt keeruline saada, sest kardetakse rahapesu –, siis käiakse postimajas pensioni järel ja arveid maksmas ning rahakaarte rahaks vahetamas ja nii edasi.

      Kõige pikem aeg, mis mul on kunagi tulnud ootamisele kulutada – ja seda selleks, et saada kätte vanematelt jõuludeks saadetud šokolaadikarp –, oli viis tundi – minu ees oli järjekorras 250 inimest. Rahvarohkematel päevadel, näiteks

Скачать книгу