Minu Sitsiilia - Mae Merusk

Скачать книгу

et helgema tuleviku nimel oli ta nõus kuulama nii mõndagi alandust.

      Töö ei rikkunud konti, pidin klientidega suhtlema, lepinguid tegema ja vaatama, et tagasi toodaks ikka terveid ja täis paagiga autosid. Kui Filippo oli klientidega suhteliselt aus, siis Sara silmades peegeldus ainult raha. Võib ju olla, et kui lapsepõlves oli tal seda vähevõitu olnud, siis nüüd üritas ta mineviku puudused tasa teha. Paljud kliendid jätsid meile oma krediitkaardi numbrid ning kui autol oli kas või mõni kriimustus, käskis Sara kaardilt kohe kopsaka summa maha võtta. Ette tuli isegi olukordi, kus ma keeldusin, sest sain aru, et klient polnud milleski süüdi. Sellistel juhtudel palusin Saral kohale tulla ja see toiming ise teha – vähemalt ei jää patt minu südametunnistusele, sest teda ümber veenda ei olnud võimalik. Selleni, et kliendid nende firmale seepärast negatiivset reklaami võivad teha, omanike mõttemaailm kahjuks ei küündinud. Nagunii ei hakka keegi Londonist paarisaja krediitkaardilt maha võetud euro pärast Palermosse tagasi tulema, et tehingut kontrollida või alustada kohtuasja. Kui välismaalastest kliendid, vaadanud oma krediitkaardi väljavõtet, vahel ka kurjalt helistasid ning õigust nõudsid, siis ei mõistnud firmas ju keegi peale minu inglise keelt. Aga mis selgitaja mina olin…

      Sadamas oli muidu tore – eriti neil päevil, kui saabusid suured kruiisilaevad, mis tõid endaga kaasa tuhandeid inimesi. Siis jätkus kliente ja sai ka muidu nalja: küll korraldasid sadama territooriumil löömingu turiste hobukaarikutega vedavad tegelased, kes ei suutnud reisijaid omavahel ära jagada (lõpuks keelas politsei neil sadama-alale sisenemise hoopiski), küll pidin ma potentsiaalseid kliente veenma, et Palermoga tutvumiseks on auto üürimine kõige rumalam asi, mida nad üldse teha saavad. Loomulikult ei olnud ma sellega oma tööandjale lojaalne, aga samas ei saanud ma turistidele ka valetada. Kesklinn on sadamast jalutuskäigu kaugusel, liiklus enneolematu ning parkimine peaaegu võimatu. Iseasi, kui sooviti sõita linnast välja kaugemaid kohti avastama.

      Kord ühel vaiksel päeval nautisin kontori uksel ilusat ilma ning ajasin naabritega juttu, kui mulle kangastus ime! Otse minu suunas tüüris ammu nähtud pisike laev, millele kirjutatud Kristina Cruises. Ma ei uskunud oma silmi! Kuidas see siia sai? Olin seda laeva mõni aasta tagasi näinud Tallinna ja Helsingi vahel sõitmas ning siin käivate hiiglaslike kruiisilaevadega võrreldes tundus see lausa pisitilluke. Aga seal ta oli, randus, sild lasti maha ning soomlased tulid maale.

      Minu juurde büroosse saabus laevalt keskealine abielupaar, kes soomekeelsest teenindusest meelitatuna üüris päevaks Smardi, mille nad küll paari tunni pärast näost punetades mulle tagasi tõid. Palermo liiklus polevat just see, kus nad tahaksid ilmtingimata autoga ringi sõita.

      Välismaalastest kliendid olid üldjuhul kenad ja tõid autod korralikult ning õigel ajal tagasi, mida ei saanud aga alati öelda kohalike kohta. Meie üürifirmas ei nõutud alati tagatiseks krediitkaardiandmeid ja seda kasutasid ära mõned eriti kahtlased kujud. Nad saabusid kohale, öeldes, et on Sara sõbrad, ja kadusid üüritud autoga vahel mitmeks päevaks. Auto eest maksmiseks leidus neil tagataskus alati suur pakk sularaha, kuid nendega oli alalõpmata tegemist – küll oli autol midagi ära lõhutud, ja seda nad keeldusid loomulikult omaks võtmast, või siis oli bensiinipaak täitmata jäetud. Lõpuks keelas Filippo karmilt neile autode andmise ja siin ei aidanud enam ka Sara kaagutamine.

      Ka Filippo sõpruskonnast ei puudunud kahtlased tegelased. Üks nendest jäi eriti hästi meelde. Teda ei huvitanud mingid suitsetamiskeelud ja ta marssis alati kõige oma sigaretiga büroosse sisse, tähtsust täis. Mina olin leti taga tema jaoks vist kirbust väiksem. Esimene kord, kui seda meest nägin, oli Filippo isiklikult kohal ja nad vahetasid omavahel põsesuudlusi, nagu siinmail sõprade vahel kombeks. Mõtlesin veel omaette, et mis sõber see selline on? Kui tegemist oleks olnud minu bürooga, poleks ma selliseid tüüpe sinna sissegi lasknud. Tegin talle mõnel korral üürilepingu ja alati võttis ta erinevat marki auto, ikka ainult paariks-kolmeks päevaks korraga. Gaetano minu kõrvalbüroost, Avisest, avaldas arvamust, et tüüp käib nende autodega mingit musta äri ajamas, mis oli minu meelest vägagi loogiline. Gaetano kutsus teda Il Coso’ks – „ese”.

      Ühel hommikul, kui olin juba tööpostil, saabus poole tunni pärast Gaetano ning teatas juba kaugelt:

      „Kas oled tänast lehte näinud?”

      „Ei veel.”

      „No meie sõbra pilt on seal sees!”

      „Missuguse sõbra?”

      „Il Coso! Politsei sai ta siitsamast Palermost pangaröövi ajal kätte!”

      Ennäe, mis tore hommikune uudis! Igal oinal ikka ongi oma mihklipäev.

      Loodetavasti istub Il Coso veel praegugi kusagil Ucciardone vangla kõledas kongis ja mõtleb oma elu üle järele.

      Ühel pärastlõunal astus uksest sisse viisaka olemisega meesterahvas, valis auto, tegime lepingu ning pärast seda küsis ta minu päritolu kohta. Kui ütlesin, et olen Eestist, sai ta kuraasi juurde ja teatas:

      „No siin on küll parem elu, oled rahul?”

      „Mis mõttes parem elu?”

      „Noh, teil on seal ju suur vaesus ja tööpuudus… siin on sul vähemalt töö ja saad normaalset palka…”

      Siis umbes sedamoodi, et Palermosse tulek päästis mind põhjatust vaesusest ja ähvardavast näljasurmast?

      Ma ei pea ennast tulihingeliseks Eesti patrioodiks, aga selliseid kõiketeadjaid ma ka ei kannata. Vaatasin sellile otse silma ning teatasin tõsiselt:

      „Kui nüüd vaesust silmas pidada, siis sedamoodi, kuidas elatakse veel tänapäeva Palermo mõnedes kvartalites, pole meil Eestis vist keegi kunagi elanud.”

      Mis on ka sulatõsi!

      Mis palka puutus, siis tean kindlalt, et Eestis oleksin ma saanud sama töö eest suuremat tasu, aga sellele ei viitsinud ma enam vihjama hakata. Rääkimata sellest, et Eestis oleks mul olnud ka tööleping. Üldiselt, mida aeg edasi, seda vähem hakkasin ma pöörama tähelepanu „Eesti asja” ajamisele, sest enamikule inimestest ei lähe siin tegelikult korda, kust sa pärit oled, ja Eesti asukoha suhtes on arusaamad üsna ähmased. Isegi minu juuksur, kelle juures ma juba kuus aastat käin, peab mind ikka veel ukrainlaseks, ja kui ma teda parandan, siis pööritab ta silmi ja ütleb, et „sassi läheb kogu aeg!”. Tavaliselt ei hinda sind siin keegi rahvuse järgi, vaid ikka just inimesena – ei ole tähele pannud, et eestlast koheldaks aupaklikumalt kui näiteks ukrainlast või poolakat. Ja nagunii on kõik Austriast põhja poole jäävad riigid sitsiillaste jaoks Ida-Euroopa. Minu siinoleku algusaastatel oli paljudel kohalikel veel ka mingi kinnisidee, et kui oled sealt „idast” pärit, siis pead töötama kindlasti vanurite hooldajana – siinses keeles badante. Paljud Rumeeniast ja Ukrainast siia tulnud prouad seda tööd teevadki ja on väga hinnatud, aga mõnel võib ju olla ka natuke teistsuguseid tahtmisi ja oskusi kui kohalike vanurite päevade sisustamine.

      Kui tööle sai mindud, siis oli meil Filippoga juttu, et kaks kuud on katseaeg ning kui soovin edasi tööle jääda ja minu isik töökohale sobib, siis septembrist palk tõuseb ja ehk saab isegi töölepingu. Kuna midagi asjalikumat silmapiiril ei olnud, talv ka tulemas, kui turismitööd nagunii keeruline leida, siis oleksin hea meelega kevadeni autofirmasse edasi jäänud, sest töö ei olnud raske ning isegi meeldis mulle.

      Augustikuu lõpu poole otsustasin palgaküsimuse üles võtta:

      „Varsti on september… Sa lubasid palka tõsta… ja mind ametlikult tööle vormistada…”

      „Mina?”

      „Sina ikka – jäi ju jutt, et kui suvekuud ära töötan ning kõik on okei, siis palk tõuseb…”

      „Ei, sa oled millestki valesti aru saanud,” tegi Filippo ilmsüütut nägu.

      Mitte mingil

Скачать книгу