LITMIR.BIZ

      Ka tööalaselt tuli siin mõndagi õppida. Kui sitsiillane tahab ülemust mängida, siis võib ette tulla igasuguseid üllatusi, sest kui ta ennast muuga ei saa maksma panna, teeb ta seda tobedate käskude-keeldudega. On vaja näidata, et töö käib. Kui tasuv see on, pole enam kellegi asi.

      Algusaastatel püüdsin loomulikult tubli olla ja teha nii, nagu kästakse. Nüüd aga, nähes, et tööga seotud nõudmised on tobedavõitu, lihtsalt vilistan neile. Äärmisel juhul teen näo, et täidan käsku, aga tegelikult toimin ikka nii, nagu endale õigem ja parem tundub. Sitsiillased teevad nii, nagu neil on mugavam. Asi on selles, et jagatakse käske, aga viie minuti pärast need unustatakse. Pole tarvis minna mõttetut ülesannet täitma, arvates, et „kui kästi, eks siis vist peab…”. Tegelikult ei pea!

      Olin ühel siinsel reisibürool abiks tähtsa veiniürituse korraldamisel. Sinna oli oodata veiniajakirjanikke ja – spetsialiste kogu maailmast. Üritust juhtis ja korraldas karmi olekuga proua Giusy, kes oli südamega asja juures – ehk isegi liiga. Minu ülesanne oli rühm Catania lennujaamas vastu võtta ja teha nendega tutvustav tiir Etna ümbruse veinimõisates. Pärast seda pidi toimuma suuremat sorti nõupidamine ja degusteerimine.

      Päev enne ürituse algust „instrueeris” mind Giusy:

      „Vaata, et sa degusteerimise ajal veiniga ei liialda!”

      Ajasin silmad suureks – kelleks ta mind peab?

      „Ma üldjuhul töö ajal ei joo,” katsusin naljatada.

      Giusy kohmetus:

      „Nojah… ma ainult niisama ütlen, meil on siin ette tulnud juhtumeid, kus inimesed on veini maitsmisega liiale läinud…” Kordasin, et minu puhul tal ebaprofessionaalset käitumist karta ei tule.

      Ma ei saa aru, kuidas maal, kus inimesed oskavad alkoholiga kenasti piiri pidada, võib tööandja töötajale sellist asja mainida. See oleks sama, kui teatada, et ma ei tohi külaliste juuresolekul näiteks nina nokkida. Selle mõne koos veedetud päevaga sain aga aru, et Giusy lihtsalt kartis oma reputatsiooni pärast, ja kuna tema oli ülemus, siis ta lihtsalt pidi pidevalt õpetama, manitsema ja igasuguseid jaburaid ülesandeid välja mõtlema. Selle asemel et kõik koos maha istuda ja kogu programm kenasti läbi võtta, käis meeletu sahmimine. Asjad, mille peale tema kulutas tunde, oleksin ma palju väiksema vaevaga ja poole lühema ajaga ära korraldanud. Julgesin seda isegi mainida, aga kes mind kuulda võttis. Ta muudkui sahmerdas, nii et mul oli temast kohati lausa kahju, ning loomulikult ajas ta ka kõik minu kolleegid sellega närviliseks. Vist mina üksi suutsin rahulikuks jääda ja paistis, et see Giusyle eriti ei meeldinud. Ma nagu poleks austanud tema pingutusi ürituse korraldamisel. Õnneks olid mul närvid korras ka pärast külaliste lahkumist, kardan aga, et Giusyl mitte.

      KUIDAS MA AUTOSID VÄLJA ÜÜRISIN

      Sageli ei lepi kõrgharidusega sitsiillased tasuvast erialasest tööst vähemaga ja püüavad hakkama saada vanemate ja sugulaste abiga. Minul siin see võimalus puudus ja pidin endale igal juhul ise elatist teenima.

      Minu teisel siinolekuaastal ütles reisikorraldaja, kelle heaks ma suvel töötama pidin, viimasel hetkel töö üles. Olin sunnitud otsima mingi tasustatud tegevuse, sest üür tahtis maksmist ning süüa oli vaja.

      Siinsed ajalehtede töökuulutused on tavaliselt kahtlase väärtusega ja mul oli veel üsna elavalt meeles erasekretäri otsiv tulevane poliitik, aga otsustasin proovida. Leidsin üllatavalt kiiresti kuulutuse, kus otsiti autode üürimisega tegelevasse firmasse võõrkeele- ja arvutioskusega ning autot juhtida mõistvat bürootöötajat – no see olin ju täpselt mina! Helistasin, käisin kohal ning olin ka kohe tööle võetud.

      Minu töökohaks sai kohalik autode üürimise firma, mille omanik oli tähtsa olekuga suurt kasvu meesterahvas Filippo.

      Tema juures olid tööl tema kihlatu Sara, kes Filippo äraolekul salaja suitsetas (Filippole suitsetav naine ei meeldinud), Sara õde Alessandra, kes oli paras susija ja madu-uss, ning kaks noormeest – Ettore, kes töötas seepärast, et pidi oma uue motorolleri liisingut maksma, ning Massimo, kelle naine oli rase ja kes pidi perele elatist teenima. Seljataga siunasid nad oma tööandjat nii kuis jaksasid ja kui avanes võimalus tööpostilt varem jalga lasta, siis seda nad ka tegid.

      Minul polnud Sara ja Alessandraga õnneks vaja eriti koos olla, sest nad istusid peakontoris, mina aga koos ühega poistest sadamakontoris. Kui Sara ja Filippo juhtusid ära olema, siis võttis ohjad enda kätte Alessandra, kellele meeldis ülemust mängida. Ta helistas mulle mitu korda päevas tobedatel põhjustel – näiteks, et selgitada, kuidas mul tuleb käituda röövi korral, või et korduvalt kontrollida üle parklas seisvad vabad autod. Ning loomulikult selleks, et teada saada, kui palju raha ma olen suutnud kassasse koguda. Õnneks röövlid tülitama ei tulnud ja ka kõik autod olid päeva lõpuks kenasti alles.

      Sitsiilias on suhteliselt raske leida töökohta, kus saaks hakkama viiepäevase töönädalaga. Kui mitte kuus, siis vähemalt viis ja pool päeva pead nädalas rügama. Mina olin tööl ka laupäeviti ja pühapäevast samuti pool päeva. Nädala sees võisin valida ühe vaba päeva, mil Filippo ise büroos laua taga istus. Tööpäev algas kell 7.30 (see mulle eriti ei meeldinud, sest olen hommikune magaja) ja kestis 12.30ni. Siis koju sööma ja siestat pidama ning pärastlõunal veel kolm tunnikest tööpostil. Peab ütlema, et siesta on väga hea väljamõeldis – kestab see kolm tundi, tavaliselt kell 13–16, ning selle aja sees on kauplused ja ka suur osa asutusi suletud. Suvel, kui temperatuur võib lõunatundidel tõusta kohati kuni 40 kuumakraadini, ongi ainuke võimalus päevakuumuse möödasaatmiseks võtta kodus külma dušši ja üritada päeva palavaimad tunnid lihtsalt maha tukkuda.

      Mis puutus ülemuse-alluva vahekorda, siis minuga käitus Filippo väga hästi. Ega ma mingit praaki oma töös ei teinud, aga põhjuse nurisemiseks oleks võinud alati leida. Oma kihlatu Saraga, kellega pidid paari kuu pärast pulmad tulema, olid aga asjad sootuks isemoodi. Küll nad sussutasid telefoni otsas, aga siis, kui peremehel mõni asi üle viskas (ja seda juhtus tihti, sest tema tulevane noorik ei olnud just eriti helge peaga), sai Sara nii läbi telefoni kui ka otse näkku päris

Скачать книгу