LITMIR.BIZ

Скачать книгу

olid „kõrgemat” sorti: arhitektid, professorid, muusikud. Osa korteriomanikke soovib oma korteri väljaüürimisel näha koguni töökoha kinnitust, et tulevane üürnik ikka töötab ning on maksevõimeline. Signore Dagnino seda ei küsinud – ju oli ta oma pika elu jooksul igasuguseid üürnikke näinud ning sai korteriotsijast ka vesteldes selge pildi.

      Läksime vaatama kõige pisemat tuba, mis parasjagu vaba oli, sest ütlesin ausalt, et otsin „proovielamist” ning oma tulevikuplaanide kohta ei oska hetkel midagi kindlamat öelda.

      Korter asus kuuendal ehk katusekorrusel (kuna oli eelmised maavärisemised vastu pidanud, peab loodetavasti ka järgmised!) ja oli ehk 4 x 5 meetrit „suur”, imepisikese kööginurga ja vannitoaga. Rõdu oli sama suur kui kogu korter kokku ja see mulle meeldis. Nii oligi minu esimene elukoht Palermos leitud. Õnneks oli ka mööbel korteris olemas – niipalju kui seda sinna mahtus, ja signore Dagnino lubas mul lahkelt minna maja suurde panipaika, kus oli virnades kõikvõimalikku mööblit, kui mul veel midagi vaja peaks minema. No mida saab mahutada nii väikesesse tuppa? Voodi, kapi ja laua, ning sellisel juhul peab toole juba rõdu peal hoidma. Igatahes hakkasin oma uut kodu hoole ja armastusega sisustama. Tuleb tunnistada, et asjade (nii vähe kui mul neid siin kaasas oli pluss mõned vajalikud juurde hangitud majapidamisriistad) lõpututest treppidest ülesviimine oli paras pingutus. Nii vanal majal pole ju lifti ning minu vastsesse pesasse viis 140 trepiastet, lisaks labürintidena näivad koridorid. Varaste suhtes võisin aga rahulik olla, sest tuppa pääsemiseks pidin avama kolm tugevat lukustatud ust. Ma ei suutnud loobuda kiusatusest hankida kaks uhket potipalmi ja ühe bugenvillea ning vedasin ka need treppidest üles oma vastsele rõdule, et rajada sinna miniatuurne aed. Mõelda vaid – roheline aed aasta läbi! Rõdul sai süüa, raamatut lugeda, päevitada, niisama istuda ning kui minu ülikoolikaaslased mulle Palermosse külla tulid – neid oli tervelt neli –, siis sai rõdule ka kena magala organiseeritud.

      Rõdult oli mul ülevaade ümberkaudsete majade elanikest ja nende igapäevaelust. Kuna tegemist oli, nagu öeldud, vana kvartaliga, siis elasid naabermajades arhailised palermolased – nimetagem neid sedamoodi –, kes valdavalt ainult kohalikus dialektis kõnelesid ning hääletooni eriti madalal ei hoidnud. Tegin terase vaatlemise tulemusena kohaliku elu kohta hulga tähelepanekuid. Suurem osa naistest tööl ei käinud, vaid toimetas hommikust õhtuni kodus: kloppis vaipu, pesi pesu, teritas naabrinaistega üle rõduääre keelt. Paljud saatsid terve päeva mööda pidžaamas, millele oli jahedama ilmaga hommikumantel peale tõmmatud. Aga oli ka mehi, kes tundusid pidevalt kodus olevat ja seega vist samuti ei töötanud. Mehed suitsetasid tavaliselt rõdul (ikka pidžaamas, suvel ka bokserites ja maikasärgis!) ja jutustasid samuti naabritega. Samamoodi ei käinud kõik kooliealised lapsed kohe kindlasti mitte koolis, vaid olid hommikust õhtuni tänavatel omi mänge mängimas. Suveõhtutel vaadati rõdul televiisorit. Ainult palavatel lõunatundidel suunduti tuppa sööma ja puhkama.

      Eriti tore oli jälgida kohaliku kaubalifti ehk panaru tegutsemist. Igal vähegi endast lugu pidaval vanalinna palermolasel on rõdul nööri otsas olev korv, millega vedada söögikraami endale tuppa. Asi käib lihtsalt: helistatakse saiapoodi, tellitakse sai, mille toimetab kohale motorolleriga käskjalg, siis lastakse raha korviga alla ning sai tõmmatakse üles. Väga mugav ja lihtne – pole vaja hakata pidžaamat linnariiete vastu vahetama ning ära jääb ka treppidest vantsimine, sest enamikus vanades majades lift puudub ning tõeline sitsiillane ei ole just kehakultuurilembene. Sedamoodi saab vähese vaevaga koju kätte ka kala, liha, aedvilja ning kõik muu vajaliku.

      Kui ükskord sõpradele kurtsin, kui tüütu on söögikraami pidevalt nendest lõpututest treppidest üles vedada, siis nad uurisid, miks ma pole endale panaru’t soetanud. Täpselt see mul veel puudus! Nii kaua, kui mul veel jalad kannavad, ei leia see imeasi minu majapidamisse küll teed.

      Rõdult paistis ka üks kaugem hoov, kus elas eriti värvikas seltskond. Naabrid teadsid rääkida, et tegemist oli mustlaste kogukonnaga, keda üritati kohalikku ellu integreerida ning kellele oli linn selle maja elamiseks andnud. Kisa, kära ja vali muusika olid majarahva igapäevased saatjad. Aga üsna tavalised olid ka elanikevahelised riiud. Juhtus muudki – näiteks lõppes üks raketilaskmine maja hoovil suuremat sorti tulekahjuga.

      Selles majas Piazza Marinal elasin ma kokku neli aastat. Vahetasin elamise pisut suurema vastu ning kuigi see asus samuti katusekorrusel – ukseava oli täpselt 60 sentimeetrit (poest sai toodud kõige kitsam pesumasin, et see ikka toauksest sisse mahuks!) –, oli sellelgi suurepärane rõdu, kust paistis kogu Palermo linn ning all laiuv Giardino Garibaldi igihaljas park oma hiiglaslike, aastasadu vanade puudega. Ainult et naabrite toimetuste jälgimisel oli nüüd kriips peal. Soovi korral võisin õhtuti pidada arvet nende üle, kes käisid all tänavarestoranides söömas.

      Sitsiillastele üldiselt meeldib suurte majade elu, sest nii on neil võimalik kergesti rahuldada oma lõputut suhtlemisvajadust ja uudishimu – päevategemistest saad kohe naabritele rääkima minna ning näed, millega naabrid tegelevad. Kusagil põlluveeres üksinda elamist peetakse igavaks ning seetõttu ei näegi väga palju eramajasid.

      Ent suurel majal on omad plussid ja miinused. Miinused tulevad eriti esile sellisel juhul, kui naabrid on tolgused. Nii mõnelgi korral on ajalehtedes kirjutatud laiaulatuslikest (ka inimohvritega) riidudest, mis tekkisid näiteks majaesise parkimiskoha tõttu või seepärast, et ülemise naabri kuivav pesu ulatus liiga pikalt alumise naabri rõdule. Kui naabritega veab, siis on plussid suures ülekaalus. Siin on üldse nii, et kõik tunnevad kõiki ja uut elanikku ei vaadata majas umbusaldavalt, vaid tahetakse temaga tuttavaks saada ning kutsutakse külla. Ja isegi kui kohtad koridoris võõrast, kes pole maja asukas, on alati viisakas tervitada.

      Üks minu naabritest oli kohaliku Teatro Massimo viiulimängija, kelle juures käisid tüdrukud viiulitunde võtmas ja õppisid seal oma noore ja ilusa õpetaja käe all arvatavasti ka muud – seinad kostsid läbi. Teine naaber oli vaikne ülikooli õppejõud – ma ei tea, mida ta õpetas, aga ringi käis ta geograafi või bioloogi kombel, presentjope ja matkasaabastega. Allkorrusel resideeris nädalavahetustel üks inglasest professor, kes Ryanairi igapäevast odavat Palermo ja Londoni vahelist lendu kasutades tuli oma kodulinna udust nii tihti kui võimalik siinsesse päikesepaistesse. Veel oli mul üheks alumiseks naabriks naisterahvas, kes korraldas nädalavahetustel mulle tundmatut Idamaa-usulist üritust. Igatahes oli meil usuprouaga ühine eeskoridor ning sagedasti ajasid usulised meie uksekellad segamini ja nõudsid riitustele sisselaskmist minult. Terve pühapäevase pärastlõuna kostis proua elamisest undamist meenutavat palvust.

      Naabrite seast oli minu parim sõber kindlasti vana arhitekt Piero, kellega vahetevahel jõime õhtuti teed ja arutasime maailma asju. Minu jaoks oli tal alati kusagile peidetud ka veinipudel, ta ise alkoholi ei tarbinud, aga ta teadis, et mulle punane vein väga maitseb. Piero oskas täpselt öelda (erinevalt paljudest teistest!), kus asub Eesti, ning oli üldse väga laia silmaringiga ja haritud mees, kellega lausa rõõm vestelda. Tema juurde võisin minna, kui mul internet ei töötanud või kui gaasiballoon keset söögitegemist tühjaks sai. Ta elas üksi oma hiigelsuures, viietoalises korteris, mis oli ääreni täis raamatuid, paberirulle ja projekteerimislaudu, ning ta väitis, et ei saa väiksemasse elamisse kolida, sest siis pole tal oma kraami kusagile panna – see oli ka igati loogiline seletus.

      Piero rääkis mulle ka Piazza Marinast ja selle minevikust – kuidas veel kümmekond aastat tagasi ei olnud viisakal inimesel siia kanti pärast päikeseloojangut asja, sest lokkas prostitutsioon ning väljakul asuv, tollal umbe kasvanud park oli täis kriminaalset elementi. Üks prostituutidest olevat elanud koguni meie majas ning olnud naabrina väga kena inimene.

      Samuti kuulsin Piero käest, kuidas majarahvas mõned aastad tagasi – täpsemalt aastal 2002, kui oli tugev maavärisemine – selles pargis öö mööda saatis, sest kardeti halvemat ega julgetud majja tagasi minna, enne kui oht möödas.

      Signore Dagnino tütred Lea ja Federica elasid samuti samas majas ning kutsusid mind lahkesti enda juurde jõululõunale, sest siin arvatakse, et maailmas pole midagi kurvemat kui üksiolek, eriti pühade ajal. Sedamoodi saidki õige mitmed jõulud peetud Lea kodus, kus oli alati palju rahvast ning head süüa. Olles käsitöösõber ja arvestades siinsete majade talviseid jääkülmi põrandaid, kudusin kõikidele

Скачать книгу