Скачать книгу

et pühitseda vast loodud Repubblica Sociale Italianat (Itaalia Sotsiaalset Vabariiki), mis oli loodud 1943. aasta septembris, et fašistid säilitaksid mingisugusegi võimu Põhja-Itaalia üle. See oli „poliitiline”, mitte „juriidiline” probleem, nagu duce oli ühel avameelsushetkel öelnud.58

      Ciano oli abiellunud 24. aprillil 1930 uhke tseremoonia käigus diktaatori vanima tütre Eddaga. Tema isa oli toonane fašistlik sideminister Costanzo Ciano, mereväeohvitser, sõjasangar, rahvuslane, Livorno boss ja peente kommetega elumees, kelle spekulatsioonid tõid talle ja tema perekonnale hiigelkasumeid.59 Abiellumisele järgnenud aastate jooksul sai Galeazzo Cianost kõige rikkam noor mees fašistlikus ladvikus, keda peeti duce kindlaks järglaseks ning kes algul oli kogemusteta diplomaat Hiinas, seejärel rahvakultuuri minister, seejärel välisminister, ja oma karjääri lõpul, alates 1943. aasta veebruarist saadik Püha Tooli juures. Ciano oli oma aja yuppie, keda võis võrdse tõenäosusega kohata nii mõnes moodsas merekuurordis kui ka baaris Rooma Acquasanta golfirajal, kus muruväljakud ääristasid kunagi Rooma vabariiki veega varustanud akvedukti, kui ka oma kirjutuslaua taga. Eddaga oli ta kohtunud Acquasantal.60Contessine’d, Igavese Linna noored naisaristokraadid armastasid Cianot, ja levis kuulujutt, et ta magab nendega isegi sagedamini kui duce oma avalike seksuaalvallutuste ajajärgul.61

      Mõnikord tõmbas Ciano selga fašistide musta särgi ja varustas end fanaatikutest koosneva Disperata rühma aksessuaaridega (tegelikult polnud ta sellesse rühmitisse kuulunud ning partei liikmeks tehti ta tagantjärele).62 Kõnepidajana püüdis ta olla tasemel (kuigi seda takistas tema peenike hääl).63 Oma kõnedes teatas ta, et teenib ja usub siiralt „fašistlikku revolutsiooni”. Ent samas oli Ciano selline fašist, kes läks 4. novembril 1939 pärast osalemist Vittorio Veneto päeva pompöössetel patriootlikel pidustustel, millega tähistati Itaalia võitu Esimeses maailmasõjas, golfiklubisse. Seal tunnistas ta teistele fašistlikele liidritele Giuseppe Bottaile, Alessandro Pavolinile ja Ettore Mutile, et ta loodab väga, et sõja võidab Suurbritannia, mitte natslik Saksamaa. Rõõmsalt selgitas ta, et britid on võitu väärt, kuna toetavad „golfi, viski ja mugavuse hegemooniat”.64

      Kuitahes tauniv Bottai oligi Ciano kergemeelsuse suhtes, hääletas ta 25. juulil samuti nagu tema; ning 1944. aasta jaanuariks oli ta redus, oodates võimalust astuda Prantsuse Võõrleegioni.65 Muti oli surnud, kuningliku valitsuse ametnikud lasksid ta 1943. aasta augustis maha, kuna ta püüdis arreteerimisest pääseda.66 Pavolini seevastu oli toetanud Salò vabariiki, nagu kutsuti RSI-d laiemalt Garda järve ääres asunud linna järgi, kus asusid mõned selle ministrid. Ühe talle kaasa tundva ajaloolase sõnul sai tema valiku puhul määravaks imetlus duce vastu.67 1944. aasta jaanuariks oli Pavolinist, keda ühiskondliku päritolu ja kultuuritausta poolest võib nimetada Firenze Cianoks, kindlasti saanud „superfašist”68, ning ta nõudis valjul häälel, et tema kunagine sõber maksaks eksimuse eest kõrgeimat hinda.69

      Ent üks Mussolini üritas taolisi kättemaksuakte ära hoida. Ciano abielu Eddaga võis ju olla „avalik” ja on teada, et too paarike nautis hasartmänge, alkoholi ja isegi kokaiini70, kuid 1943.–1944. aasta kriisi ajal jäi ta oma mehele, oma kahe poja isale, abikaasale, kelle kohta ta ütles endiselt hellitavalt Gallo (kukk), truuks.71 Ta märatses ja ähvardas isa, sõimas teda selle eest, et tal puudub perekonnavaist, et ta on julm ja nõrk. Duce, kes kunagi oli tundnud oma tütre vastu suuremat kiindumust kui teiste laste suhtes, laskis pea longu, kuid ei teinud midagi, et Ciano saatust muuta. Üks teine külastaja pani tähele, et Mussolini nägi välja „väsinud ja löödud”; Salòs duce mudis oma kõhtu, taltsutamaks seal pesitsevat valu, ja kiskus sõrmega kraed kaelast eemale, otsekui oleks tal raskusi hingamisega.72

      Oma ema Rachele Guidi juures Edda hüsteeriaga kuigi kaugele ei jõudnud. Rachele oli kaua aega Cianot põlanud, pidades teda liialt privilegeeritud sinjooreks, kes oli nii armetu, et mängis golfi.73 Kuigi Rachele oli veetnud 20 aastat oma elust Itaalia valitseja kaaslannana, oli ta südames tundnud end alati rahvanaisena. Selle kujundi juurde kuulus peale lihtsuse, kasinuse ja kaine mõistuse veel ka ustavus abikaasale, kes tema teadmist mööda oli 1943. aastal reedetud. Tema otsustavust jääda ustavaks võimendasid kadedus ja viha „viisakate” inimeste suhtes, karm leppimine tõsiasjaga, et surm peab võidutsema, ning soov, et reeturid saaksid teenitud karistuse. Perekonna tõelise „karmi kutina” jättis ta endast mulje, et ei nuta kunagi.74 Ning Pavolini-sarnased fašistid, kes erinevatel motiividel olid asunud toetama Salò vabariiki, olid Rachelega nõus. Nende suhtumist väljendas Bologna ülikooli rektor Goffredo Coppola, kui ta kirjutas, et uut võimu peab tugevdama verega ning mõistis hukka „rabide, vabamüürlaste ja naiste” kalduvuse otsida kompromisse.75

      Pole kahtlust, et Saksa liitlased ja Salò vabariigi toetajad aplodeerisid tema mõtteavaldustele. Neil oli eriline põhjus Cianot vihata, sest juba 1939. aastal, olles välisminister, oli ta hakanud ilmutama umbusku natsliku maailmakorra suhtes ning leppis alles tagantjärele ja vastu tahtmist Itaalia sõttaastumisega. Natsid nõudsid kaljukindlalt, et Ciano ja tema mõttekaaslased, kes olid langenud RSI kätte, hukataks. Nad pidid surema karistusena selle eest, mida olid teinud, aga ka kättemaksuks alanduste ja häbistavate lüüasaamiste eest, mis olid Itaalia sõjamasinat seni tabanud. Teisisõnu, nad tuli likvideerida, sest fašistlik režiim, süsteem, mille iseloomustamiseks oli loodud sõna „totalitaarne” ja kus „kõik pidi toimuma riigi heaks, mitte midagi riigi vastu ning kus keegi ei saanud olla väljaspool riiki”, oli osutunud tühjaks ja valeks. Kuigi avalikult seda keegi ei väljendanud (ja kaasaegses Itaalia historiograafias pole antud küsimust kuigivõrd puudutatud),76 lasti Ciano maha Benito Mussolini asemel, kes oli läbikukkunud totalitaarlane, läbikukkunud fašistlik diktaator, läbikukkunud riigijuht ja läbikukkunud sõdalane võitluses natside-fašistide uue korra eest.

      Need, kes süüdistasid 1944. aastal Benito Mussolinit kõigis loetletud läbikukkumistes, ei rääkinud oma diktaatori pattudest ja puudustest, sest Salò vabariigi propaganda valmistus juba looma teistsugust pilti Mussolinist uute ja koledate aegade tarvis. Isegi praegu kinnitavad mõned ajaloolased,77 et pärast 1943. aasta septembrit ilmutas Mussolini vaprust, soovides olla kilp, mis kaitseks tema kaasmaalasi nende Saksa liitlaste viha ja sõja jätkumise õuduse eest. Too lihast ja luust Mussolini, kes veetis murelikke päevi Gargnanos asuvas Villa Feltrinellis, oli tunduvalt vähem heroiline tegelane. Ta oli haige, väsinud ja rõhutud. Tema ümber nääklesid pereliikmed. Mussolini tahtejõuetu ja pretensioonikas vanem poeg Vittorio, keda isegi tema isa kutsus „idioodiks”, näitas hilinenult üles huvi suure poliitika vastu.78 Vittoriot abistas tema nõbu Vito.79 Piirkonda voolas kokku ka suur hulk kaugemaid sugulasi – üks ajaloolane pakkus nende arvuks 200.80 Nagu üks vaatleja pilavas toonis märkis, oli Mussolini oma perekonda sügavalt kiindunud, kuid talle meeldis, kui selle liikmed ei tulnud teda tema töös segama.81 Ent vaatamata kõigele negatiivsele demonstreeris fašism oma agoonias mitmete Mussolinide ja Guidide kaudu, et perekond oli üks neid institutsioone, mida polnud õnnestunud „totalitaarsele” kontrollile allutada.

      Rachele võis ju endamisi mõelda, kas tema Benito ongi enam elav inimene,

Скачать книгу


<p>58</p>

P. Pisenti, Una repubblica necessaria (R.S.I.), Rooma, 1977, lk. 93.

<p>59</p>

Selle inimese kaasaegset biograafiat vt. A. Santini, Costanzo Ciano: il ganascia del fascismo, Milano, 1993. Galeazzo Ciano ei suutnud jätta mainimata, et tema isa on müüdav, naljatades, et „livornolased on Itaalia austraallased”, st. inimesed, kelles kurjategijate veri avaldub kõige selgemalt. O. Vergani, Ciano: una lunga confessione, Milano, 1974, lk. 38.

<p>60</p>

A. Santini, Costanzo Ciano, lk. 176.

<p>61</p>

Ühe biograafi arvates oli Mussolini seksuaalsuhetes 162 naisega, kuid Ciano olevat selle arvu oma seitsme välisministrina töötatud aasta jooksul ületanud. Teised, kellel samuti tõendeid napib, väidavad, et Mussolini jäi siin peale. Vt. G. B. Guerri, Galeazzo Ciano: una vita 1903–1944, Milano, 1979, lk. 69. Näib, et Ciano nilbuse eest polnud kaitstud isegi Acquasanta raja metsik osa.

<p>62</p>

D. Susmel, Vita sbagliata di Galeazzo Ciano, Milano, 1962, lk. 56.

<p>63</p>

Samas, lk. 46.

<p>64</p>

G. Bottai, Diario 1935–1944 (toim. G. B. Guerri), Milano, 1982, lk. 167.

<p>65</p>

Huvitudes G. Bottai aupaklikult toimetatud seiklustest, mil ta omandas võõrleegionärikogemust ja püüdis teha lõpparvet oma fašistikarjääriga, vt. G. Bottai, Diario 1944–1948 (toim. G. B. Guerri), Milano, 1988, ja eriti Quaderno affricano, Firenze, 1995. Bottai maine taassünd võis langeda kokku tema poja saamisega Itaalia välisministeeriumi peasekretäriks. Vt. tema enda mälestusi, B. Bottai, Fascismo famigliare, Casale Monferrato, 1997.

<p>66</p>

Tapmise ja selle vallandatud kuulujuttude kohta vt. C. Senise, Quando ero Capo della Polizia 1940–1943. Rooma, 1946, lk. 234–240.

<p>67</p>

Tema motiivide soosivat analüüsi vt. R. De Felice, Mussolini l’alleato 1940–1945: II. la guerra civile 1943–1945. Torino, 1997, lk. 349–355.

<p>68</p>

Tema biograafia vt. A. Petacco, Il superfascista: vita e morte di Alessandro Pavolini, Milano, 1998. Pavolini isa oli tunnustatud (rahvuslasest) teadlane. Tema vend Corrado abiellus juuditariga, kuid oli samas ka aktiivne fašist.

<p>69</p>

V. Cersosimo, Dall’istruttoria alla fucilazione: storia del processo di Verona, Milano, 1961, lk. 254.

<p>70</p>

Ciano väidetava kokaiinitarvitamise kohta vt. G. Servado, Luchino Visconti: a biography, London, 1981, lk. 31.

<p>71</p>

Ilmutades fašistlikku uhkust, pandi poegadele nimeks Fabrizio (selles nimes leidsid ajakirjanikud vihje fabbro’le ehk sepale, kellena oli töötanud Benito isa) ja Marzio ehk Marcius, mis osutas ehk Coriolanuse lühikesele diktaatorikarjäärile. Edda pidi taluma meest, kes helistas talle ja jutustas telefonis, et pommirünnakute ajal saab ta tegelikult orgasmi. Vt. D. Susmel, Vita sbagliata di Galeazzo Ciano, lk. 205. Nende tütar Raimonda, kes sündis 1933. aastal, sattus abielu kaudu aristokraatlikku perekonda, kes uhkeldas põlvnemisega Joseph ja Lucien Bonaparte’ist.

<p>72</p>

V. Cersosimo, Dall’istruttoria alla fucilazione, lk. 15.

<p>73</p>

Viibides 1943. aasta augustis vahi all, ilmutas Mussolini samasugust põlgust Ciano harrastuste suhtes, pidades silmas golfi ja contessine’sid. Vt. F. Maugeri, From the ashes of disgrace, New York, 1948, lk. 146.

<p>74</p>

B. Spampanato, Contromemoriale, Rooma, 1952, I kd., lk. 234.

<p>75</p>

L’Assalto (Bologna), 1. detsember 1943. Vrd. 23. märtsi 1944. aasta väljaannet, milles Coppola ilmutab veelgi mürgisemat rassismi USA ja Prantsuse armees teenivate mustanahaliste sõdurite vastu.

<p>76</p>

Hiljutist andestavat uurimust vt. L. Ganapini, La repubblica delle camicie nere, Milano, 1999, mille lk. 453–484 on spetsiaalselt pühendatud „järveäärse vangi” loo jutustamisele.

<p>77</p>

Historiograafilist tausta vt. R. J. B. Bosworth, The Italian dictatorship: problems and perspectives in the interpretation of Mussolini and Fascism, London, 1998.

<p>78</p>

L. Bolla, Perché a Salò: diario della Repubblica Sociale Italiana (toim. G. B. Guerri), Milano, 1982, lk. 158. Tema vestluskaaslane pidas Vittoriot „üheks suuremaks matsiks, kes on kunagi maamunal elanud”.

<p>79</p>

G. Pini ja D. Susmel. Mussolini: l’uomo e l’opera, Firenze, 1953–1955, IV kd., lk. 336, 343–344.

<p>80</p>

G. Bocca, La Repubblica di Mussolini, Bari, 1977, lk. 136.

<p>81</p>

G. Dolfin, Con Mussolini nella tragedia: diario del capo della segreteria particolare del Duce, 1943–1944, Milano, 1949, lk. 101.