LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tulla absurdse argumendiga, et Bush, Cheney ning nende sõbrad ja liitlased olid uuesti sündinud fašistid. Ent samas ütlen ma, et rahvusvaheline debatt selle üle, kui tõsine ja sügav võis Mussolini fundamentalism olla, sisaldab võrdlust meie endi ajaga. Minu arusaam Mussolinist kui „tavalisest” türannist on hoiatuseks selle eest, et meie praegusi vaenlasi ei hakataks liiga kergekäeliselt määratlema „hullude” „alaväärsetena”, kes on üheselt sõja ja genotsiidi pooldajad, uued Hitlerid, juhid, kellega pole võimalik kokku leppida või rääkida. Olgu siinkohal veel kord öeldud, et Mussolini oli diktaator, kes surus maha palju poliitilisi ja sotsiaalseid vabadusi ning ilmutas valmidust alustada agressiivset sõda, ja selle eest maksid ränka hinda nii itaallased kui ka tohutu hulk teistest rahvustest inimesi. Oma julmuse ja isekuse tõttu, ning vaatamata sellele, et teda ilmselt kohutas järeldus, et juht peab juhiks olemiseks alati kas läbi murdma või hävima, ei vääri Mussolini nostalgiat, millega liigagi paljud itaallased teda tänapäeva Berlusconi Itaalias vääristavad. Ja ometi, kogu selle omaduste seguga, nii oma läbikukkumiste kui ka edusammudega, ilmsete puudustega, viha, rumaluse ja vaimse edevusega, seksismiga, rassiliste eelarvamustega, usuga võimu, provintslusega, oli Mussolini patune, nagu seda olid, ja on praegugi, paljud meie hulgast. Tema režiim kelkis, et fašismi näol arendatakse „20. sajandi ideoloogiat”. Pigem juhtus aga see, et Mussolinist sai etalon kõigile neile paljudele 20. sajandi diktaatoritele kogu maailmas. Ning kuigi me üritame neile vastu seista ja talitseme iseendas kiusatust langetada järske ja paljusid inimesi puudutavaid otsuseid või imetleme neid, kes seda teevad, on Mussolini elu siiski väärt, et sellest lugeda ja selle üle mõtiskleda.

      SISSEJUHATUS ESIMESELE VÄLJAANDELE (2002)

      Millisest poliitikust 20. sajandi esimese poole Euroopas on teada, et ta luges oma kaasmaalaste filosoofilisi ja ilukirjanduslikke üllitisi ja saatis nende autoritele kirju, milles kritiseeris või õnnitles neid?24 Kes hoidis isegi sügavas kriisis olles ning halva tervise kiuste oma kirjutuslaual Sokratese ja Platoni kirjutiste eksemplari ja tegi neisse omakäelisi märkusi?25 Kes teatas avalikult, et ta armastab puid ning päris oma ametnikelt agaralt aru tormi poolt loodusele tekitatud kahju üle? Kellele meeldis väga lauavestluses, olles juba võimul, asuda kindlaks tegema oma vaimseid eelkäijaid?26 Kes julges vähemalt tunnistada, et imetleb oma kaasaegseid ajaloolasi nende professionalismi pärast ning selle eest, et nood keelduvad allumast moele27 ning nõudis, et tema partei hoiaks „professorite suhtes sallivat” joont?28 Kes näis peaaegu alati olevat valmis andma intervjuud, ja kui vastav kokkulepe oli saavutatud, tundis erilist rõõmu, kui sai rääkida kaasaegsetest poliitilistest ja filosoofilistest ideedest? Kellest jäi maha rohkem kui 44 köidet kogutud teoseid? Kelle väites, et ta pole kunagi rahaga oma käsi määrinud, on terake tõtt?29 Kes oli suuteline vestlema veel kolmes keeles peale oma emakeele?30 Kes muretses hellalt oma tütre pärast ning kirjutas, kui tütar oli äsja abiellunud, ootas oma esimest last ning elas mitmel pool välismaal, talle isiklikult ja korrapäraselt kirju,31 ehkki teatas mõnikord vaid seda, et perekond rõõmustab riigi jalgpallimeeskonna võitude üle?32

      Mõneti üllatavalt on vastus kõigile neile küsimustele – Benito Mussolini, Itaalia fašismi duce ja Itaalia diktaator aastast 1922 (või 1925) kuni aastani 1945 (või 1943). Varasemad inglise keeles kirjutavad biograafid ja paljud Mussolini kaasaegsed jõudsid järeldusele, et oma olemuselt oli ta nii kelm kui ka kojanarr. Väga inglaslik härrasmees Anthony Eden on märkinud, seejuures pisut mürgiselt, nagu härrasmeestele mõnikord omane: „Ma kardan, et Mussolini on tõeline gangster ja tema lubadus ei maksa midagi.”33 Naiste tagaajamine, hooplemine, äärmine edevus, halastamatu julmus, ebapädevus – need olid sõnad, mis kõlasid Mussolini puhul kõige sagedamini, ja nende mõjul on temast jäänud mulje kui naljanumbrist, mitte aga koletisest nagu tema kaasdiktaatoritest Hitlerist ja Stalinist. Nood kaks olid hirmuäratavad totalitaarsed türannid. Kuigi just tema kuulutas esimesena välja kava ehitada üles „totaalne riik”, oli Mussolini vaid „saepurust Caesar”,34 kõigest pajats.35

      Nagu käesoleva eluloo lugejad peagi näevad, oli ta seda tõesti. Ometi tuleks neid enne raamatu lehekülgede kallale asumist hoiatada, et duce karjääri arvustava kujutamise pikaajaline traditsioon kätkeb endas rohkem kui pisut anglosaksi rassilist eelarvamust meie kultuuriruumist kaugemale jäävate rahvaste, ja eriti „lõunamaalaste”, „vahemeremaalaste” suhtes, keda mõned mu tutvusringkonda kuuluvad austraallased kutsuvad endistviisi „itaalialasteks”. Ingliskeelses diskursuses Mussolini iseloomustamiseks kasutatakse enesestmõistetava regulaarsusega selliseid väljendeid nagu läbikukkumine, pealiskaudsus ja kuritegelikkus, otsekui andmaks mõista, et väljaspool Itaaliat on kõik see tundmatu. Valitsev arvamus, et Mussolini oli kõigest „kolmandajärguline”36, tahaks nagu vihjata sellele, et mõnes teises, õnnelikumas, põhjapoolsemas ning anglosaksi riigis on valitsejateks olnud ja vahest saavad alati olema kõrgema sordi mehed (ja naised).

      Itaalias on selliseid muretuid ja üleolevaid avaldusi võetud vastu mõningase kohmetusega. On tõsi, et terve Itaalia vasakpoolsete põlvkond, kes on ühel või teisel moel seotud Itaalia kommunistliku parteiga (mis omakorda nautis kuni 1970. aastate lõpuni nende valijaskonna pidevat kasvu), rajas oma identiteedi „vastupanuliikumise müüdile”. Selline 20. sajandi ajaloo tõlgendus õpetab, et 1922.–1945. aastani oli Itaalia voorusetu ja halva valitsuse all. Nii argumenteerijad väidavad, et paarikümne võimul oldud aasta vältel karistas Mussolini diktatuur valdavat enamikku Itaalia rahvast ja tema liit ülimat kurjust kehastava Saksamaaga oli loomulik ja vältimatu. Seega oli vältimatu ka Itaalia sattumine apokalüptilisse sõtta ja osavõtt genotsiidist. Nii fašismi kui natsismi, nii Mussolinit kui Hitlerit oli kõige parem mõista „fašismi mudeli” kaudu, mis heitis valgust kahe režiimi ja nende „karismaatiliste” juhtide rohketele sarnasustele. See oli mudel, millel oli, ja on ses suhtes palju öelda. Ent taoline tõlgendus leidis pärastsõjaaegse Itaalia vasakpoolsete poolt kõige enam kasutamist kaasaegses poliitikas. Selle abil oli võimalik kontrollida rikaste saagiahnust, meeste seksismi, taas tärganud natsionalismi võlu. See andis eelise töölisklassile, ametiühingutele, sotsiaalhumanistidele, sellistele inimrühmadele, institutsioonidele ja ideedele, mida fašism oli vastustanud ja maha surunud.

      Üsna loomulikult leidus palju selliseid itaallasi, kellele vasakpoolsete arusaam maailmast ei meeldinud ja kes polnud fašistliku mineviku kõikide aspektide hukkamõistmisega mingil juhul nõus. Alates 1960. aastate keskpaigast leidis Renzo De Felice, Mussolini erakordselt visa biograafi näol endale eestkõneleja liikumine, mida hakati kutsuma „antiantifašistlikuks”. Kaks endist fašisti, Giorgio Pini ja Duilio Susmel, olid juba 1950. aastatel kirjutanud duce’st neljaköitelise uurimuse, mis on tema suhtes väga heasoovlik (ja millest on teadlastele tänaseni kasu). Kuid teoses, millest lõpuks sai seitsmeköiteline „biograafia” rohkem kui 6000 leheküljega, mis ilmus ajavahemikus 1965–1997 ning mille viimane köide nägi ilmavalgust pärast autori surma, pakkus De Felice välja tohutult üksikasjaliku kirjelduse Mussolini elust. See oli täiesti omalaadne elulugu, sest De Felice suuremalt jaolt hoidus portreteerimast duce’t kui inimest ning samas peaaegu ei üritanudki uurida, kuhu ulatus Mussolini võim ja millised olid selle piirid. Järgides oma töös rangelt Ranke stiili, esindas De Felice pigem „arhiivirotist” ajaloolasetüüpi, kui kasutada Stalini õelat väljendust. Ta luges põhjalikult valitsuse dokumente, mis on mõistagi hoiul Roomas Archivio Centrale dello Statos – too arhiiv asub hoones, mis kavandati Esposizione Universale Romana (Rooma universaalnäitus) tarvis, see aga oli mõeldud tähistama 1942. aastal fašistide kahte võimul oldud aastakümmet. Kui sai selgeks, et De Felice pole duce suhtes nii ebasõbralik nagu vasakpoolne etikett ette nägi, muutus Mussolini töörügajast

Скачать книгу