LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vältida ühelgi hilisemal Mussolini biograafil.

      De Felicet kui Mussolini tõlgendajat tuleb lugeda suure ettevaatusega. Eriti oma raamatu viimastes köidetes üritas ta sageli duce’t süüst vabastada ja suhtus pöörase põlgusega nähtusse, mida talle meeldis kutsuda „antifašistliku Vulgata” ajakirjanduslikuks pealiskaudsuseks.37 De Felice on häbenemata maininud, et tema enda järeldused on ainuvõimalikud, seda ka siis, kui need sisaldavad äärmiselt vaieldavat teesi Mussolini „progressiivsest” poliitikast ja nutavad taga tema luhtunud üritust veenda Hitlerit, et Teise maailmasõja raskuspunkt ei asu mitte Vene rindel, vaid Vahemere ääres. Vahetult enne De Felice surma sai tema arusaam minevikust veeks Itaalia tärkava uusparempoolsuse veskile. Teda kiitsid Rahvusliidu liikmed, kes nimetavad end „postfašistideks” ja kelle eesotsas on Gianfranco Fini, mees, kes väitis koguni, et Mussolini oli 20. sajandi suurim poliitik, ning Silvio Berlusconi. Too miljardär ületab oma püüdlustes olla poliitikas ajakirjanik Mussolinit ennastki, mõjudes pigem kohutava, viirastusliku meediamagnaadina poliitikas. Tänapäeva Itaalias toodab Berlusconi uudiseid mitmel, liigagi mitmel moel.

      Oma kaugest Austraalia pelgupaigast jälgin neid sündmusi samasuguse pahura häiritusega, millega ma suhtun valdavasse ossa tänapäeva poliitikast. Ent minust oleks matslik mitte tunnistada oma võlga De Felice biograafia ees. Mu järelmärkused annavad kindlasti aimu korduvatest viidetest tema raamatu lehekülgedele, et pakkuda pisidetaile ja informatsiooni. Ning ometi pole käesolevas töös olnud mulle mõõduandvaks eeskujuks ei anglosakside ega itaallaste Mussolini biograafiad (nagu ka mitte pikk, kuid „defelicelik” uurimus Prantsuse ajaloolaselt Pierre Milzalt).38 Minu lähenemise Mussolinile määrab mu üldisem Euroopa ajaloo tõlgendus.

      Kui Christopher Wheeler osutas lahkelt võimalusele, et äkki olen ma valmis kirjutama uue analüütilise essee duce kohta, olin kahevahel. Ma polnud kunagi varem elulugusid kirjutanud. Ning ma pidasin ennast siis ja pean ka praegu pigem „strukturalistlikuks” või „funktsionalistlikuks” ajaloolaseks, kelle eesmärgiks on uurida poliitika „ühiskondlikke juuri”, mitte aga „intentsionalistiks”, kes usub, et suurmehed on tõepoolest suured ja oma aja mootorid. Minu kestev huvi nende küsimuste vastu näitab, et mulle avaldasid mõju 1980. aastal ilmunud kirjutised Saksamaa kohta. Vähemalt Austraalias on kõik, kes õpetavad 20. sajandi ajalugu, teatud määral Adolf Hitleri pajukil. 35 aastat olen ma smugeldanud pisut Itaalia ajalugu kursustesse, millele üliõpilased on tulnud osalema vabatahtlikult, põhjuseks Saksamaa õud ja hiilgus. Kuna ma olin tegelenud süvitsi Saksamaa historiograafiaga, olin teadlik vaimustavatest debattidest selle üle, kas Hitler oli „nõrk” diktaator või mitte, millised võisid üldjoontes olla tema võimu piirid, kui originaalsed või labased olid tema ideed, ning ka sellest, mil määral suruti natsismi peale „ülevalt” ja mil määral see lähtus „alt”. Kuna ma pidin õpetama ka Nõukogude Liidu ajalugu (Hitleri pajukil olemine ei tähenda, et ka Stalinist ei võiks kasu olla), tundsin vajadust tutvuda Sheila Fitzpatricku39 ja teiste suurepäraste töödega, mis käsitlevad üsna sarnaseid teemasid Nõukogude Liidu ajaloos ning eriti sealse väidetavalt „totalitaarse” riigi funktsioneerimist kõikide aegade Vene ühiskonna keerulisuse ja kahemõttelisuse kontekstis.

      Niisiis alustasin ma oma uurimistööd sedastusest, et mina paigutaksin Mussolini tema enda ühiskonda, ilmutades hakatuseks kõige üldisemat kahtlust „suurmehe” ja liberaalse (kuid ühtlasi fašistliku) idee suhtes, et igal inimesel on põhimõtteliselt võimalik järgida omaenda tahet. Olin kindel, et „minu” Mussolini (üritades samal ajal kõrvale tõrjuda kõik rumalad mõtted „suureks biograafiks” saamisest) räägib sama palju Itaalia (ja Itaaliate) ühiskonnast, kui konkreetse inimolendi üksikutest nõrkustest.

      Sellele vaatamata uurisin oma ülesandeks valmistudes tähtsamate 20. sajandi poliitikute hiljuti ilmunud biograafiaid. Eriti sügava mulje jätsid mulle neist kaks. Esimene oli Paul Prestoni üksikasjalik ülevaade kindral Francost, mis sisaldas vaimunõtke analüüsi võimu teostamisest Hispaanias Franco pika valitsemisperioodi jooksul. Üks neist mõtetest, mille ma võrdluseks Mussoliniga kõrva taha panin, oli Caudillo „mõistatusliku pragmatismi” rõhutamine, tema „kohustustest hoidumine ja… kalduvus jääda ebamääraseks”.40 Prestoni tööst selgus, et Franco ei unustanud jälgi segada, kui nii võib öelda hilisemate ajaloolaste segadusse ajamise kohta – „kogu elu vältel kirjutas ta oma lugu korduvalt ümber”. Seega kerkib tema kirja pandud minevikust esile üsna mitu Francot. (Kui mitut Mussolinit võin siis mina kohata, küsisin endalt.) Ometi oli vähemalt Prestoni järgi olemas tõeline ajalooline tegelane; Franco võim oli võrreldav Hitleri omaga ja see oli suurem kui Mussolinil.41 Preston väidab, et Franco, kellele tuli kasuks tema „võime hinnata peaaegu silmapilkselt inimese nõrku ja/või tugevaid külgi”, kasutas oma võimu neljakümne aasta vältel „ülimalt osavalt, andes otsustavaid lööke oma otseste vaenlaste pihta, kuid säilitades rahvuslaste koalitsiooni kuulujate usalduse, ilmutades vaistlikku ja sügavat arusaamist inimlikust nõrkusest, mis oli väärt meest, kes omandas oma poliitikuoskused Maroko hõimude hulgas”.42 Ta oli tugev diktaator, kui tahes mõttetult julm ta ka poleks olnud oma vaenlaste vastu ja kui armetult üksluiseks poleks osutunud tema maailmapilt. Prestoni sõnul väljendas Franco end kõige selgemalt 1954. aastal, teatades Bourboni soost troonipretendendile don Juanile: „Ma pole mitte kunagi kedagi täielikult usaldanud.” Ja see ettevaatlik manitsus oli tema puhul tähendanud, et tal oli „Hispaaniat… kerge valitseda”.43 Mulle meenus, et Preston oli sellest järeldanud, et frankistlikus Hispaanias oli tõepoolest üks (halb) Suurmees, kes rakendas rõõmsalt ja jõhkralt oma vaba tahet.

      Olles sel moel pisut oma õigustamatuid ootusi ja eelistusi talitsenud, pöörasin tähelepanu Ian Kershaw’ suurepärasele Hitleri biograafiale – tuli ette mõnigi meeldiv pärastlõuna, mil sain omaenda pingutust nõudva kirjatöö Mussolinist korraks kõrvale jätta ja lugeda Kershaw’ uurimuse teist köidet, mis jõudis Austraaliasse 2000. aasta lõpul.44 Kuid oma biograafiat kavandades leidsin, et kõige huvitavam on Kershaw’ sissejuhatus esimesele köitele. Seal kirjutab ta, et võtnud enesele selle raske ülesande, lähenes ta asjale „valest” küljest.45 Tema enda töö toetus sotsiaalajaloole (ning ka mina teadsin, et ta oli kirjutanud palju historiograafiast). Ta kuulus tollesse funktsionalistlike või strukturalistlike ajaloolaste koolkonda, kes olid juba paarkümmend aastat vaielnud „intentsionalistidega” selle üle, kas Hitler oli oma ajastu suurim ajalootegelane või mitte. Nood uskusid, et oli olemas „Hitleri sõda”, „Hitleri holokaust” ja „Hitleri revolutsioon”; nad koguni mõtlesid Hitlerist kui „psühhopaadist jumalast”.46 Kershaw ja tema mõttekaaslased seevastu uurisid seoseid Saksa rahva ja natsliku valitsuse vahel ning andsid ülevaate sellest, mil määral natsism pälvis sakslaste „nõusoleku”.

      Üks asi, mis tundus mulle probleemne, oli Kershaw’ intellektuaalne taust. Teine aga tõik, et Hitleril ei paistnud olevat olnud mingit eraelu (peale selle, mida talle omistasid psühhoajaloolased). Prestoni Franco tundis rõõmu naisest ja tütrest, mängis golfi, käis kalal ja kannatas nii labase haiguse all, nagu seda on Parkinsoni tõbi. Kuid Hitleri eramaailma oli tunduvalt raskem sisse pääseda, kui seda üldse oli. Kershaw kurtis, et Führer’i puhul „ei saa rääkida pagemisest mõnda poliitikakaugesse sfääri, oleluse sügavamasse soppi, mis turgutanuks tema avalikkusele suunatud reflekse”.47 Seevastu torkab silma, et kui Hitler pidi tegutsema juhina, oli ta tähelepanuväärselt püsimatu, viibis ametiruumides ebakorrapäraselt, andes järele oma „kunstnikutemperamendile” ja kalduvusele elada boheemlaslikus stiilis.

      Ka tema võis ja võis ka mitte mõelda, et Saksamaad on lihtne valitseda, kuid sageli jäi mulje, et ta ei viitsi üldse valitsemisega tegeleda.

      Võim Saksamaal oli koondunud Führer’i

Скачать книгу