Mussolini - R. J. B. Bosworth

Скачать книгу

on maalida portreed Mussolinist, ilma et portreteeritaks ka Itaalia rahvast. Tema voorused ja puudused pole ainult tema omad. Pigem on need kõigi itaallaste voorused ja puudused.

C. Malaparte, Muss. Il grande imbecille, Milano, 1999, lk. 67. (Too kunagisest äärmusfašistist, hilisemast kommunistist ja lõpuks maoistist kirjanik Curzio Malaparte väljendas seda seisukohta 1943. aasta suvel.)

      SISSEJUHATUS TEISELE VÄLJAANDELE (2010)

      Pole tingimata tarvis lugeda Jacques Derridat, et mõista, et suhe kirjanike ja nende poolt kirjutatu vahel on peaaegu üks ühele. On kindel, et ülesanne anda käesoleva parandatud väljaande tarvis oma tekstile uus hinnang valmistab mulle ühtaegu nii rõõmu kui ka kurbust. Mõned asjad on lihtsad ja ilmselged. Nii olen ma ära parandanud paar viga. Ühel oma viimastest optimistliku pahatahtlikkuse hetkedest enne surma mängis Mussolini mõttega jätta sõjajärgsesse Itaaliasse ohtlikult hulpima „ühiskondlikud miinid”. Kas tal see õnnestus või mitte, selle küsimusega tegeleb käesoleva biograafia viimane peatükk. Ent pole kahtlust, et faktivead ajalooraamatus kujutavad endast samasugust ohtu, neid on raske, kui mitte võimatu täielikult kõrvaldada, ent parandada tuleb neid alati kärmelt ja piinliku ilmega näol, kui teie tähelepanu neile juhitakse.

      Samuti olen ma kaasajastanud raamatu teksti seal, kus vahepealsed aastad on toonud päevavalgele uusi fakte, seejuures piisavalt tähtsaid, et tekiks vajadus nende biograafiasse lülitamiseks. Mussolini puhul on selleks uued teadmised tema kaksikabielust Ida Dalseriga ning viisist, kuidas tema ja ta vend Arnaldo kohtlesid Dalserit ja tolle poega Benito Albinot, kuni selleni välja, et nad surid eraldi ja vaimuhaigla jõhkras üksinduses. Seda silmas pidades ning ka üldisemalt olen ma käesoleva raamatu bibliograafia ümber töötanud, lisamaks uut materjali, mis puudutab antud teemat ja duce elu muid aspekte.

      Lõpuks, ja eriti just viimases peatükis, olen toonud jutustuse Mussolini müüdist ja mainest 2010. aastasse välja. Lugu on põnev ja tervistav. Enne kui hakata sellest siin ülevaadet andma, peaks autor endale tunnistama, et igasugune ajalooraamat, nagu ka kõik muud raamatud, kannab endas märke ajast, mil see kirjutati. Soovil, et kutselise ajaloolase töö oleks vaid empiiriline ja piirduks üksnes jutustusega sellest, mis aset leidis, pole kunagi määratud täituda. Kirjutasin Mussolinit aastatel 2000–2001 ja see raamat kannab endal ilmset pitserit ajast, mil USA-s võidutsesid neokonservatiivid (pärast seda, kui mu kodumaal Austraalias oli juba nii läinud) ja Itaalias moodustas Berlusconi oma teise valitsuse. Olid alanud protsessid, mis 2003. aastal viisid sissetungini Iraaki liidu poolt, mis koosnes neokonservatiividest ja liberaalsetest imperialistidest, kelle parimaks kehastuseks oli Briti peaminister Tony Blair.

      Selle sõjaaegses retoorikas kasutati sõdadevahelisest perioodist pärit ajaloolisi võrdlusi. Nagu (konservatiivne) Ameerika teadlane Stanley Payne 1995. aastal kirjutas, oli Saddam Hussein oma püüdlustes luua „Kolmanda Reich’i jõle koopia edukam kui ükski teine diktaator”. Payne nõustus George W. Bushiga, kes 1990. aastal nimetas Iraagi ainuvalitsejat „meie aja Hitleriks”.7 Kuid mulle ei meeldinud ei see pealiskaudne võrdlus ega ka mitte peajoon, mille eestkõneleja Samuel Huntington nõudis, et kuna „Lääs” on võitnud külma sõja, peab ta taasalustama ülemaailmset lahingut pahe vastu, mida varsti hakati nimetama „fundamentalismiks”.8 Olin juba oma teistes töödes ilmutanud tundlikkust poliitikute korduvate katsete vastu kasutada „pikka Teist maailmasõda” omaenda lühiajalistes eesmärkides.9 Mida kauem ma olin Mussolini kallal töötanud, seda enam ma veendusin, et kuitahes julm ja hävitav tema diktatuur ka polnud, ei saa teda pidada lihtsalt Führer’i Itaalia „koopiaks”. Hitler, too fanaatiline, ise ennast „teadlaseks” pidav antisemiit ja antikommunist võis tõepoolest olla fundamentalist. Kuid Mussolini polnud seda.

      Üritades seda seisukohta selgitada ning otsustades duce „tõlgenduse” kasuks (nagu E. H. Carr juba ammu osutas, on ajalooalases kirjutises „tegelikult” tähtsad just tõlgendused ja mitte faktid), valisin endale keerulise ülekande. Juba kümme aastat pärast Berliini müüri langemist ning sellest johtunud sõjajärgse poliitilise ja kultuurilise süsteemi kokkuvarisemist Itaalia vabariigis ilmnes sellel maal ärevakstegevaid märke, et diktaatori jonnakas austamine pole kuhugi kadunud ning et imetlus tema vastu on taas tärganud. Varsti tuli Inglise ajakirjanik Nicholas Farrell lagedale minu raamatuga konkureeriva kirjatükiga, mis kannab üldpealkirja Mussolini: a new life, kus ta väljendas mõõdukat lootust duce mälestuse taaselustamise suhtes.10 Just vestluses Farrelliga teatas Berlusconi koguni, et Mussolini ei tapnud kedagi.11 Ning mida aasta edasi, seda julgemaks muutuvad revisionistid, väites, et Mussolini diktatuur oli kõiki asjaolusid arvestades, ning eriti võrreldes sellega, mis võinuks juhtuda, kui kommunistid oleksid Itaalias riigivõimu juurde pääsenud, Itaalia elus õnnelik hetk.12

      Revisionistidega ühte seltskonda sattumine oli küll viimane asi, mida ma igatsesin. Sest eeskätt usun ma, et sõdadevahelise perioodi mõistmiseks vajalikus politoloogilises skeemis säilitab fašismi mudel, mis õhutab tõmbama paralleele fašismi ja natsismi vahele, üsna palju oma selgitusjõust. Liiati, ja esimeses peatükis olen ma seda rõhutanud, on Mussolini diktatuuri üks põhilistest olemuslikest joontest asjaolu, et see põhjustas vähemalt ühe miljoni inimese enneaegse surma. Päris kindlasti väärib tema valitsusaeg kohta 20. sajandi mustas kroonikas. Ent „Itaalia diktatuur”, nagu ma selle režiimi ühes varasemas töös teadlikult ristisin,13 polnud ühe kurja inimese kätetöö. Pigem kasvas see suurel määral välja risorgimento-järgse Itaalia riigi ajaloo tugevustest ja nõrkustest. Nagu ma käesolevas biograafias rõhutan, tagasid poliitilised, kultuurilised ja majanduslikud struktuurid selle, et duce „töötas itaallaste heaks” (kes olid võimul ja mõjukad). Mussolini ei tegutsenud olukorras, mida Ian Kershaw on täheldanud Hitleri puhul, kus Führer sai toetuda sakslastele, kes „töötasid tema heaks”.

      Kui ma uurisin Mussolini isikut, tema võimu, selle mõju ja puudusi, veendusin selles, et duce polnud mitte üksnes esimene kaasaegne diktaator, vaid ka, hoopis rohkem kui Hitler, tegelane, kellega võrrelda nii paljudes sõdadevahelise Euroopa riikides ning arengumaades nii siis kui ka pärast valitsenud arvukaid türanne. Keerulisemat võrdlusmalli kasutades on Mussolini võrreldav ka Stalini ja tolle hilisemate Ida-Euroopa matkijatega, kes näilist vastaspoolt esindades juhtisid oma riiki kommunistidena. Heites selle probleemi kui käesoleva lühikese ülevaate jaoks liiga keerulise kõrvale, lubage mul selle asemel juhtida tähelepanu paarile tähtsamale erinevusele Mussolini ja Hitleri vahel. Saksamaa Führer oli tõepoolest üksik inimene, hoolimata viimasel hetkel sõlmitud abielust oma armukese Eva Brauniga. Hitleril puudus selline eraelu, mida võiks mõista kui „tavalist”. Kuigi mulle teeb jätkuvalt muret, et järeldus, mille pakkus välja Kershaw, et Hitler oli „hull”, kujutab endast ohtlikku alavääristamist ning on vaimses mõttes seega masendavalt allaandlik, on selge, et Itaalia diktaator säilitab oma „halbusele” vaatamata tuttavalt inimlikud jooned, nii et teda ei saa kuidagi hulluna maha kanda. Duce oli itaalia mees, kes lootis endale nime teha, olles pärit provintsist ning võrdlemisi madalast ühiskonnakihist. Tema üle valitsesid tema kohutav naine ja viis tugevasti närvidele käivat seaduslikku last. Mussolini oli perekonnapea, kel tuli taluda ka oma viimast, veelgi jubedamat armukest, kes pani maniakaalse järjekindlusega kirja iga Mussolini „reetmise” ning nõudis, et talle helistataks päevas kaksteist korda või enam.14 Nii oma eraelus kui puhuti ka ühiskondlikus elus matkis too diktaator oma kaasmaalaste paljusid harjumusi ja seisis silmitsi samasuguste igapäevamuredega nagu nemad. Kui Hitler uskus sügavalt ja tähttähelt rassiteooriat, siis Mussolini võis küll mõnikord näida karmikäelisena ning pidas tapmiste õigustamiseks kindlasti ka regulaarseid kihutuskõnesid. Ent samal ajal olid talle omased ka skepsis, künism, intellektuaalne analüüs, kahtlused, vasturääkivused, hingeline segadus, tusane hämming, kõik need seisundid, mida „kohutavate lihtsustajate” „teadus” hukka mõistab ja püüab olematuks vaikida.

Скачать книгу

<p>7</p>

S. G. Payne, A history of fascism, 1914–1945, lk. 516–517.

<p>8</p>

S. P. Huntington, The clash of civilizations and the remaking of the world order, New York, 1996.

<p>9</p>

Vt. eriti R. J. B. Bosworth, Explaining Auschwitz and Hiroshima: history writing and the Second World War 1945–1990, London, 1993.

<p>10</p>

N. Farrell, Mussolini: a new life, London, 2003. Rääkides teistest biograafiatest enne minu oma, vrd. „realistlik” M. Clark, Mussolini, Harlow, 2005 ja lühike P. Neville, Mussolini, London, 2004; A. Cardoza, Mussolini: the first Fascist, London, 2005; D. Musiedlak, Mussolini, Pariis, 2005. Itaalia keeles vrd. „sümpatiseeriv” essee, A. Campi, Mussolini, Bologna, 2001.

<p>11</p>

Farrelli enda jutustust sellest kohtumisest vt. Spectator, 13. september 2003.

<p>12</p>

Ülevaadet sellest mõttevoolust vt. R. J. B. Bosworth, „Benito Mussolini: bad guy on the international block?”, Contemporary European History, 18, 2009, lk. 123–134.

<p>13</p>

R. J. B. Bosworth, The Italian dictatorship: problems and perspectives in the interpretation of Mussolini and Fascism, London, 1998.

<p>14</p>

Vt. Clara Petacci, Mussolini segreto: diari 1932–1938, Milano, 2009.