LITMIR.BIZ

Скачать книгу

omadest. Ootamatult jäi uurimistegevus soiku. Kõik – üliõpilased, professorid, arhivaarid, lugemissaali teenindajad – suundusid summas laua juurde, millel seisid klaasid spumante’ga3 ja panettonelõigud4. Seejärel pidas mees, kes, nagu ma hiljem teada sain, oli arhiivi direktor Costanzo Casucci, kõne, mille pühendas meile kõigile, rõhutades intellektuaalsete püüdluste kollektiivset iseloomu ja soovides meile häid jõule. Minu meelest väljendas see väike tseremoonia hariduse ja harituse inimlikkust ja ma pole kunagi lakanud sellele lootmast.

      Kui ACS on ühepäevaseks arhiivitööks endiselt mu lemmikpaik, siis mu meelisraamatukogu on Ravennas asuv Biblioteca Orioni, kus on oivaline kogu dokumente, mis võiksid kanda koondnimetust Fascistiana, lisaks Dante Bolognesi ja tema sõbralik personal. Just seal lugesin ma läbi suurema osa käesoleva biograafia jaoks vajalikust taustmaterjalist. Seevastu Roomas asuvat Biblioteca Nazionalet saab ainult kiruda; seal läbi viidud hiljutiste tehnoloogiliste uuenduste tagajärjel on endiselt tegemist kohaga, mille salajases motos tõotatakse ilmselt teha kõik, tagamaks, et ei sel ega järgmisel aastal loeta siinsetes saalides ainsatki raamatut.

      Oma võlgu tunnistades on mõnda kolleegi imelise ajalooteaduse vallas juba raskem esile tõsta. Sedavõrd paljud inimesed on aidanud alal hoida mu kirge ajaloo vastu, olgu nad siis teadlased nagu mina, või üliõpilased või lihtsalt ajaloohuvilised sõbrad. Nad on kirjutanud raamatuid, mida ma oleksin ise tahtnud kirjutada ja mille lugemist ma olen nautinud. Nad mõtlevad viisil, mida ma tahaksin järgida ja millest ma olen püüdnud õppida. Nad on olnud mu võõrustajaks füüsilises, vaimses ja hingelises mõttes. Mõni neist on koguni üritanud suuremeelselt mu kirjutamisstiili lihvida ja argumente veenvamaks muuta. Igasugused loetelud tekitavad üksnes pahameelt, kuid nende hulgas, keda tahaksin eriti tänada, on siitilmast lahkunud Roger Absalom, Loretta Baldassar, Tony Barker, Ruth Ben-Ghiat, Judy Berman, Martin Blinkhorn, Judy Bolton, Edmund Bosworth, Mary Bosworth, kadunud Frank Broeze ja Tony Cahill, Paul Corner, Trish Crawford, Gianfranco Cresciani, Patrizia Dogliani, Nick Doumanis, Christopher Duggan, Giuseppe Finaldi, Sheila Fitzpatrick, Frances Flanagan, Oscar Gaspari, Dick Geary, Anthony Gerbino, kadunud Grahame Harrison, Harveyd, Marianne Hicks, Reto Hofmann, Ernie Jones, Judith Keene, David Lowenthal, Philippa Maddern, Muriel Mahony, Fabio Malusà, Ben Mercer, Minellid, Jonathan Morris, Peter Monteath, Michael Ondaatje, Luisa Passerini, Ros Pesman, Lorenzo Polizzotto, David Ritter, Gino Rizzo, Keith Robbins, Giovanna Rosselli, Deryck Schreuder, Enrico Serra, Glenda Sluga, Ed Smith, Jonathan Steinberg, Rob Stuart, Luciano Tosi, Wasim, Graham White ja Shane White.

      Ma võlgnen tänu ka mitmesugustele institutsioonidele – Saint John’s Colledge’ile ja Clare Hallile, Cambridge’i ülikoolile, Ballioli kolledžile, Oxfordi ülikoolile, Briti koolile Roomas, Columbia ülikooli juures asuvale Itaalia Akadeemiale (kus ma püüdsin olla võimalikult leebe Prezzolini vaimu suhtes) –, kus mind on külalisuurijana hästi vastu võetud. Sel ajal kui Austraalias on jätkunud kaine majandusliku mõtlemise harrastajate rünnakud humanitaarteaduste vastu, olen mina nautinud privileegi riikliku Teadusnõukogu stipendiumi näol, mis vabastas mu selle raamatu tarvis uurimistöö tegemise ja teose koostamise ajal kahe semestri vältel õppetööst. Raamatu kirjutamine, mis toimus peamiselt Austraalia suvel 2000/2001, pakkus mulle erilist rõõmu. Kas võib olla midagi paremat kui ärgata igal hommikul neil lõputult rohkeil eredat päikesepaistet täis päevadel Perthis ja suunduda arvuti juurde ning avastada, et ammu tuntud uurimisvõtete tulemiks on informatsioon ning et tabamatu kirjandusliku loomingu tulemusel tekivad sõnad? Tunnen end seesmiselt tühjana, kuni pole leidnud uut raamatut, mida oleks sama põnev kirjutada kui käesolevat biograafiat.

      Mõnda lugejat võivad nii malbed tundeavaldused üllatada, sest mõnes kohas tuntakse mind kui raevukat sekkujat akadeemilistesse vaidlustesse Itaalia ajaloo tõlgendamise üle (kaugest Austraaliast vaadatuna näib historiograafiaalane asjatundlikkus tihti suurema saavutusena kui teadmised ajaloost, mis on omandatud arhiividokumente põhjal). Kui vabariiklik Itaalia koges 1960.–1970. aastatel korduvalt vasakpoolsetest lootustest johtuvaid tõmblusi ning parempoolsed 1980.–1990. aastatel võimule naasid, kusjuures viimane protsess päädis 2001. aasta mais Silvio Berlusconi teistkordse saamisega peaministriks, oli võimatu uurida Itaalia ajalugu, mõistmata üht-teist poliitikast. Veel mõne aasta eest oli täiesti selge, et ajalugu ning eriti Mussolini ja tema režiimi tegude, selle kulgemise ja tagajärgede tõlgendus läks suurele hulgale itaallastele endiselt korda. Sest kui ma naiivse noore mehena avaldasin pika, kuid kriitilise monograafia Itaalia välispoliitikast enne 1914. aastat, tuli mul kogeda, kuidas Itaalia tähtsaim konservatiivne ajaloolane Rosario Romeo nimetas mind ajalehearvustuses „Itaalia vihkajaks”, kelle töö kannaks paremat vilja, kui ta uuriks oma põlvnemist „Botany Bayst” ega segaks end aruteludesse Itaalia liberalismi üle.5

      Praegusel „ajaloo lõpu” ajastul (sõltumata sellest, milliseks kujuneb mõistusvastaste fundamentalismide pikemaajaline mõju), mil ideoloogiad ja nende metanarratiivid, mis lähtusid valgustusajastust ja tollasest usust, et inimene suudab mõistuslikke teadmisi omandades ja ühiskondlikku aktiivsust ilmutades täiustuda, on karile jooksnud ning kõike juhib turg, samuti olukorras, kus Itaalia vasakpoolsed valimisliidust Oliivipuu ja Päevalille nime alla koondunud poliitilistest rühmitistest üritavad leida „kolmandat teed”, tunnen ma, et olen täiesti üksi jäänud. Selles olukorras oli lausa loomulik, et mõni aeg pärast seda, kui ma olin lepingule alla kirjutanud ja juba töötasin käsikirja esimese variandi kallal, diagnoositi mul samad südamehädad, mille kätte suri mu isa. Tehnika on pöörase kiirusega edasi arenenud ja nii juhtuski, et mulle, nagu paljudele viiekümnendates eluaastates meestele, pandi šunt, ning nüüd elan teadmisega, et kehalises mõttes on mul, võrreldes mu isa kurva saatusega, kõvasti vedanud. Inimesena, kes on klammerdunud poliitiliste ideede ja ideaalide külge, mille ta omandas 1960. aastatel (ning mis ulatuvad tagasi aastasse 1789), tunnen kummalisel kombel nii tänulikkust teadusliku progressi edenemise eest kui ka põlgust ja hirmu käesoleva hetke ainuvalitseva ideoloogia ees, tundes end šundituna, kuid vastupidise tulemusega, nii kehalt kui hingelt.

      Jätan lugejate otsustada, kas mõnda neist sündmustest või hoiakutest on võimalik leida ka minu kirjutatust ning kas need on otsimist väärt. Pean tunnistama, et olen püüdnud vaadelda Mussolinit teatud määral „kaastundliku pilguga”.6 Ma usun, et lugejad saavad aru, et pean teda riiukukeks, argpüksiks ja luuseriks, ning et asjaolu, et ma olen kirjutanud tema biograafia, ei tee minust duce kummardajat ega fašisti. Ja siiski olen ma veendunud, et Mussolini oli erinevalt oma „sõbrast” Adolf Hitlerist (vastavalt käibivale arusaamale temast) üsna suurel määral tavaline inimene. Võimatuseni eneseuhke, rabavalt seksistlik ja rassistlik, lootusetult patune nii oma tegematajätmistes kui halbades tegudes ning ühtlasi armetult darvinistlik, võinuks tema saatus inimlikkuse puudumise korral saada osaks ükskõik kellele tema põlvkonna rohketest itaallastest, ja olgu selle inimlikkusega kuidas on, temast pole paremad ka paljud meie hulgast.

      Lõpuks tänan veel kahte inimest – esimesena Christopher Wheelerit, kõige vaistlikumat ja julgustavamat toimetajate hulgast. Ja teisena Mike’i, kelle panus sellesse, et mu elu on nauditav, vaheldusrikas ja õnnelik, on tohutu, mistõttu pühendasin talle ka käesoleva raamatu.

      Mussolini on ainuisikuliselt vastutav režiimi tähtsamate tegude eest. Ent talle ei saa omistada kõiki üksikisikute ettevõtmisi, ta ei kontrolli algatusi ega kõiki neid erinevaid ideid, mis kindlasti fašismi ümber tekivad ja levivad.

Critica Fascista, VII, 15. september 1929 (juhtkiri).

      Ometi näib olevat vaevalt võimalik, et ainult Mussolini on vastutav kõigi tähtsamate poliitiliste otsuste langetamise eest. Pigem tundub, et ta on eeskätt diktatuuri kehastus. Väliselt on ta innustunud autokraat, kes juhib oma marionette ja võtab kogu au endale. Ent tegelikult teostavad võimu kollektiivselt paar tähtsamat administreerijat, Mussolini nende hulgas, ning nende ametlikud ja mitteametlikud nõunikud. Nende üks põhilisi ja muutumatuid juhtimispõhimõtteid on see, et nende ülimuslikkus säiliks.

C. T. Schmidt (Columbia ülikooli majandusõppejõud), The Corporate State in action: Italy under Fascism, London (Left Book Club), 1939, lk. 78.

      Kas

Скачать книгу