LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sai, milline oli selle laad, kuidas ta seda teostas, miks lubati tal seda laiendada, nii et see kõrvaldas kõik institutsionaalsed tõkked, ja miks vastupanu tema võimule oli nii nõrk.”48 Nende küsimustega tegeledes jõudis Kershaw järeldusele, et Weberi välja pakutud karisma-idee on neile parimaks vastuseks, kuid hoiatas samas, et analüüsiv ajaloolane peab häälestama end ühtviisi nii Saksa ühiskonnale kui ka Hitleri isikule.49 Kershaw võib kogu natsirežiimi ajaloo kokku võtta märksõnadega, mille autoriks on Werner Willikens, preisi bürokraatlik põllumajandusasjatundja, kes erinevalt Führer’ist istus kohusetundlikult oma kirjutuslaua taga. 1934. aasta veebruaris kirjutas Willikens: „Kõik, kellel on võimalus teda jälgida, teavad, et Führer saab ainult suurte raskustega ülaltpoolt nõuda kõige selle täitmist, mida ta tahab varem või hiljem ellu viia. Seevastu praeguseni on igaüks uuel Saksamaal andnud oma tööpostil parima just siis, kui nad piltlikult öeldes töötavad Führer’i heaks.” „Iga üksikisiku kohus on üritada töötada just temale ja teha seda tema vaimus,” lisas ta.50 Seega oli siin Kershaw’ arvates tegemist uut laadi võimuga,51 mille mõjul sakslased üritasid täita Käsku veel enne, kui see oli välja öeldud. Nad tegid seda segaduse, väärarusaamade, omakasu ja fanatismi udus. Saksamaa oli „väga modernne riik, millel puudus keskne juhtorgan ning kus [karismaatiline] valitseja tegutses valitsusaparaadist suurel määral eraldi”.52Kershaw’ uurimus tõstatas rea küsimusi, mis käisid niisama hästi Mussolini kohta. Duce polnud mingil juhul Führer’i täpne koopia. Pigem sarnanes ta Francoga, tal oli eraelu, naine ja viis seaduslikku last, hulk armukesi (mingil hetkel tema enda sõnul neliteist), 1914. aastast peale edukas karjäär – ta polnud veel kolmkümmendki, kui toimetas juba üleriigilist sotsialistide ajalehte L’Avanti! –, oma haigused, mis ründasid teda eriti vanemas eas, kui tal pea halliks läks. Juhina oli ta eeskätt hoolikas ametnik, kes istus korrapäraselt oma töölaua taga, luges kohusetundlikult talle toodud ajalehti, täitis protestita oma ametiülesandeid (üks iroonilisemaid neist oli kaks korda nädalas toimuv visiit kuningapaleesse, et pidada nõu kuningas Vittorio Emanuele III-ga, monarhiga, kes kogu fašistide diktatuuri ajal oli põhiseaduslik riigipea). Leidus palju tõendeid selle kohta, et Mussolini teadis, kuidas meestega (ja naistega) manipuleerida. Terve tema valitsusaja vältel oli tal ustav ja üsna muutumatu kaaskond, keda hoiti kontrolli all nii hirmu kui meelituste abil ning kelle liikmed soostusid taluma pidevat sõimu, kuigi neile oli antud ka võimalus korrumpeeruda ja pidada aeg-ajalt omavahel ametkondlikke sõdu, mis olid Itaalia vasteks ajaloolaste poolt Saksamaal täheldatud „institutsionaalsele darvinismile”. Teisisõnu oli selge, et Mussolini tahtis alati väga valitseda ja soovis, et teda peetaks valitsejaks.

      Ent kui Mussolini sai 1922. aastal peaministriks ja 1925. aastal diktaatoriks, tulid esile ka paralleelid Hitleriga. Bürokraatlikele aspektidele vaatamata tugines Mussolini võim suurel määral karismale. Tõepoolest, karismaatilise juhina sai teda esile tõsta juba enne 1914. aastat. Miks nii? Kas Mussolinile olid juhiomadused kaasa sündinud? Kas ta ise väitis, et on määratud valitsema? Või vormisid teised temast duce? Kas tema karisma muutus aja jooksul? Kui 1921. ja 1924. aastal varjutas karismat mure ning kui see Teise maailmasõja ajal olematuks haihtus, siis miks taolised kõikumised toimusid? Kas kusagil karismaatilise duce varjus oli peidus mõni isikupärasemate joontega ja „inimlikum” Mussolini? Kuidas üldse toimis Itaalias karismaatiline valitsemine? Kas see „revolutsioneeris” Itaalia ühiskonda? (Üsna paljud fašismi kultuuriajaloolased on mulle kinnitanud, et Mussolini valitsusaeg muutis Itaalia rahva tõeliselt sõjakaks, nii et oldi valmis fašistlike sõduritena rünnakule marssima.) Mind huvitas, kas itaallased uskusid viimase mehe ja naiseni oma duce’t? Eranditult igast selle režiimi ajal avaldatud raamatust võisin ma lugeda, et tegemist on tõelise revolutsiooniga ning et nüüd on itaallased absoluutselt moodne rahvus, kuna neil on kõvasti vedanud, et Mussolini neid valitseb. Kas nemad töötasid samuti oma duce heaks? Kas nad olid koos oma diktaatoriga need, keda kaasaegne poliitika hakkas uuel aastatuhandel nimetama „fundamentalistideks”? Kas Mussolini Itaalias toimus seesama, mille toimumist kujutab Kershaw Saksamaal?

      Minu skepsist karismaatilise duce poolt takistamatult juhitud fašistliku „revolutsiooni” taolise lihtsustatud tõlgenduse suhtes toetasid mitu asjaolu. Olin oma õpinguid alustades tutvunud liberaalse Itaalia ajalooga ning tundsin piisavalt hästi selle ühiskonna retoorikat ja tegelikkust, eriti mis puudutas noort põlvkonda, kes sidus end (1910. aastal asutatud) Rahvuslaste Ühendusega, et tunda end häirituna, kui mulle räägiti fašistliku välis- ja koloniaalpoliitika originaalsusest ja sellega seonduvast ebamäärasemast „uue Rooma” ja tema „meie mere” teooriast. Mul oli raske uskuda, et Mussolini ilmutas vähemalt fašismi välispoliitilistes suhetes erilist „originaalsust”.

      Lisaks veel too oma sõda, mida Itaalia pidas Teise maailmasõja raames. Mis puutub sellesse konflikti, siis mind ei veennud De Felice ja paari tema ingliskeelse imetleja revisionistlikud argumendid, mis rääkisid vastu väljakujunenud arusaamale, et see fašistlik sõda oli katastroof. Pigem jäin seisukohale, et kui pidada teist sõjalist konflikti „katseks”, sai Mussolini režiim sellega hakkama halvemini kui tema liberaalne eelkäija eelmisega. Liberaalses Itaalias ei saanud riiki ja ühiskonda omavahel kuidagi leppinuks pidada, ja ometi saavutati karmis sõjas võit, mida aga pärast 1940. aastat ei õnnestunud korrata, suuresti Mussolini meelehärmiks, kui arvestada, kui sageli ta kaht konflikti võrdles. Võrdlus oli nii kõnekas, et edaspidi oli raske eitada, et Mussolini jutt tõeliselt „totalitaarsest” riigist ja selle revolutsioonilisest rahvast oli vähemalt pärast 1940. aastat tühi kelkimine.

      Mussolini ja tema käsilaste enamiku hoiakud ja käitumine olid rabavad veel ühes mõttes. See, kes vähegi tundis Mussolini isikut, tema künismi, tema tuimalt darvinistlikku veendumust, et sellist asja nagu ühiskond pole olemas, kellele oli tuttav tema inimpõlgus, tema hirmusegune soov saada üksi jäetud, tema lõputu ja hävitav kriitika kõige suhtes, mida ta enda ümber nägi, „metslus”, millega ta ise uhkeldas, pidi mõistma, et Mussolini ei uskunud pimesi oma üritusse. Mida ta ka ei olnud, ei saa teda kuidagi võrrelda Hitleriga, keda kihutas tagant veendumus, et käituda on võimalik ainult ühtmoodi. Ja kuidas jääb tema kaaskonnaga? Kas saab fašistlikuks fanaatikuks pidada Mussolini väimeest ja pikaaegset mantlipärijat Galeazzo Cianot, meest, kes kiirustas golfirajale, et saada kätte oma igapäevane annus keelepeksu ja lõbu? Pigem tundus Ciano olevat kodanlasest playboy (või siis tänapäevases kõnepruugis yuppie), kelle järjekindlalt fašistlikke väljendeid ei tarvitsenud võtta kuigi tõsiselt. Ning kas saab öelda, et „karmid kutid” Roberto Farinacci või Mussolini palju kannatanud naine Rachele olid „tõelised fašistid”? Taas näisid ainsate võimalike vastustena jah ja ei. On kindel, et duce sõltus neist teatud mõttes, kuna neis pesitses trotslik iha, et ühiskondlik kord keerataks pea peale. Nemad (ja Nicola Bombacci, ekskommunist ja eksanarhist, kes aastatel 1943–1945 uuesti duce ellu ilmus), suutsid Mussolini peaaegu uskuma panna, et vaatamata tema lahkulöömisele sotsialistlikust parteist 1914. aastal, oli ta säilitanud teatud kontaktid „tõeliste inimestega”. Sõna „peaaegu” on siin väga tähtis. Farinacci ja Rachele olid Cianole, kuningale ja ülejäänud osale eliidist vastukaaluks, kuid just nende tahumatus, matslikkus, nende ilmne kalduvus harrastada sõnalist vägivalda (ning nende variant korruptsioonist), välistasid nende pääsemise mõnda ametisse maailmas, kus tuli teha kompromisse ja tehinguid, mis Mussolini arvates oligi „poliitika”.

      See oli nende puhul tuntav vajakajäämine. Kui Mussolini tunnistas, nagu ta mõnikord tegi, et ei tarvitse alati majandusest aru saada või olla ühiskonnaga täielikus kontaktis, väitis ta ikka, et juhib „poliitikat”. Et selle peene kunstiga hakkama saada, oli ta loobunud oma algsest maalähedusest ja teinud lõpu etapile oma elus, mil ta oli vaid järjekordne Farinacci. Mõnikord käitus ta mõistagi sirgjooneliselt ja talitas jonnakalt oma arusaamise järgi (on teada, et ta nõudis visalt Etioopia vallutamist, kuigi talle anti vastupidist nõu, ja kümme aastat varem ilmutas samasugust kangekaelsust, taotledes liiri väärtuse tõstmist rahvusvahelistel valuutaturgudel). Kuid märksa sagedamini ta kõhkles

Скачать книгу