Mussolini - R. J. B. Bosworth

Скачать книгу

Kui tal selleks võimalus avanes, kirus ta lisaks oma meest tolle jätkuva afääri eest Claretta Petacci,83 tolle tuulepäise ja maharaputamatu viimase armukesega, kes pärast lühikest vangistusepisoodi 1943. aasta84 augustis-septembris oli asunud elama siiasamasse lähedale, Villa delle Orsolinesse, mis oli saanud oma nime seda kunagi asustanud nunnade järgi. Ning oli veel Edda, kes käis viimast korda külas 26. detsembril 1943. Tookord karjus ta, et sõda on kaotatud, et nad kõik elavad täielikus pettekujutluses, et nad ei tohi Galeazzot sellises olukorras ohvriks tuua,85 misjärel ta sõitis Šveitsi ega näinud oma isa enam kunagi, ei vahetanud temaga rohkem ühtki viisakat sõna ja teatas koguni, et tunneb uhkust, et on „reeturi ja varga” naine.86 Ainult noorimad lapsed, Romano ja Anna Maria, kes lapsena oli põdenud poliomüeliiti ning pidi pidevalt võitlema selle kurbade tagajärgedega, ei tekitanud duce’le tuska. Tema teine poeg Bruno oli surnud, hukkunud sõja ajal lennuõnnetuses.87 Bruno lesk Gina Ruberti kuulus viimase isikuna Villa Feltrinellis elutsevasse pereringi ning duce hoidis teda, vahest koguni imetles selle eest, et Gina naeruvääristas avalikult kõiki, kes arvasid, et teljeriigid võiksid veel sõja võita.88

      1944. aasta jaanuaris üritas Mussolini peaaegu kõigi jaoks märkamatuks jääda. Eeskätt peitis ta end iseenda eest siis, kui täielikku argpüksust ilmutades laskis teadlikult Cianol enda eest surma minna. Hukkamise eelõhtul jättis duce meelega ja hirmunult kasutamata võimaluse, et Cianole armu antaks, ehkki tema ametikoht seda lubanuks. Ta ei võtnud midagi ette sellepärast, et teadis, et Saksamaa ja fanaatilised fašistid rahulduvad sel hetkel teiste ja koguni tema tütremehe verega. Vahest mõistis ta ka, et kui ohver on toodud, andestatakse talle tema enda ilmsed puudused või ei panda neid tähele. Pole kahtlust, et just need motiivid sundisid teda takka, kui ta nõudis pärast hukkamist ühelt sõbralikult meelestatud külaliselt, et too jutustaks üksikasjalikult, kuidas tema väimees ja tolle kunagised kolleegid olid surnud. Misjärel sai ta oma mainet kahjustamata vagatsevalt märkida, et nood polnud oma saatust ära teeninud.89 Mis veel haletsusväärsem, Mussolini püüdis süüdistada teisi selles, et ta ei sekkunud, märkides süngelt, et ööl vastu 10. jaanuari ta ei maganud (uusaasta esimese päeva veetis ta voodis, kuna tal oli palavik ja kõht valutas).90 Ainult teiste pahatahtlikkus olevat takistanud armuandmispalvete ulatumist tema kaastundlikku kõrva.91 Ciano ema austas Mussolinit kirjaga, milles teatas, kui üksi ta end tunneb.92 Kui Edda mainis talle, et isa jutt oma kannatustest teda ei veena, tegi too kõigi ümberolijate kuuldes äärmiselt egoistliku avalduse, teatades, et „mul on ainuline saatus, kuna mu reedavad kõik, kaasa arvatud mu enda tütar”.93 Veel 1945. aasta märtsis rääkis ta „põrgulikult pikast” „agooniast”, mida tal olevat tulnud taluda sestpeale, kui Ciano oma surmale vastu läks.94 Kuna Mussolinil jätkus tähelepanu vaid iseenda jaoks, üritas ta mitte mõelda katastroofist, mis oli juba mõnda aega fašismi ja Itaalia endasse mähkinud, ning keeldus nägemast, et kättemaksujumalannad on tema ümber kogunemas.

      Andes oma vestluskaaslasele teada, mida ta tahab kuulda, väitis Mussolini oma väimehe hukkamise järel, et „nüüd, mil oleme hakanud päid lõikama, ei tohi me lasta millelgi oma teel seista, vaid viia asi loogilise lõpuni”.95 Ning Itaalia ajalugu 1944. aasta jaanuarist 1945. aasta aprillini kujunes tõepoolest rängaks; see oli aeg, mil poolsaare põhjaosa tabasid nii Teise maailmasõja rinde üleminek kui ka hulk tsiviilrahutusi ja tapatalguid. „Vabastatud” lõunas, mida juhtisid üheaegselt nii liitlasvägede sõjaväevalitsus kui ka Savoia monarhiale lojaalsed kohalikud võimud, kogeti seevastu riigi traditsioonilise valitseva klassi leebemat türanniat, soolisi ja piirkondlikke erinevusi ning häbistavat lõhet Itaalia vaesuse ja anglosaksi vabastajate tugevuse vahel.96

      Tänapäeva Itaalias on vähemalt mõnes ringkonnas saanud tavaks jutlustada vajadust andestada ja unustada Sotsiaalse Vabariigi patud. Meile kinnitatakse, et tol ajal otsustasid itaallased,97 sealhulgas mõned järgmise põlvkonna silmapaistvad ajaloolased,98 võidelda Mussolini eest põhjustel, mis väärivad mõistmist ja austust. „Kodusõja”99 ajal, mil erilise vooruslikkusega ei hiilanud kumbki pool, uskusid paljud itaallased, et au ja pühendumist rahvusele väljendas pigem Salò vabariik kui maale tunginud vabastajad – demokraatlikud liitlased (ja nende kommunistidest sõbrad).

      Rahu sõlmimises minevikuga pole midagi halba. Kahtlemata mõjub meile kõigile hästi, kui tunnistame oma patte ning mööname paratamatuid ja väga erinevaid üleastumisi. Ja ometi väärib samas ka märkimist, et RSI oli Saksamaa marionetist liitlane ajal, mil too kaasaegsetest riikidest kõige õudsem jätkas Euroopa juutide hävitamist ja lubas võidu korral, mille asemel 1944. aastal küll juba terendas hävitav kaotus, tappa kõik oma ideoloogilised ja rassivaenlased. Kui natside leer Hispaania kodusõjas võidu saavutas, mõrvas Franco, kes oli küll vaid poolfašist, oma alamatest 100 000, aga vahest ka rohkem, kusjuures 300 000 hispaanlast jäid alatiseks maapakku, ülejäänud aga nälgisid ja paarikümne aasta vältel suruti maha kõik nende põhivabadused.100 Mida võinuks natside võit Teises maailmasõjas endaga kokkuvõtlikult kaasa tuua? Kas ka Mussolini oleks asunud läbi viima mitmeid kohutavaid „loogilisi lõpplahendusi”, millised siis ka polnud tema „tegelikud” kavatsused? Kui Giovanni Gentile sugust pealtnäha lugupeetavat intellektuaali võib 1944. aasta jaanuaris kohata kirjutamas pakilisest vajadusest, et Itaalia leiaks oma hinge uuesti duce’s, kes on taas haaranud rahvuslipu, ning kes lisaks nõuab antifašistide „armutut karistamist”,101 ei tohi unustada, et need sõnad on kirjutatud sügavale sõtta kistud maailmas. See kehtib ka tema kolleegi Ardengo Soffici kohta, kes vaatamata sellele, et ta fašismi kahe aastakümne jooksul102 omandas kurikuulsuse, üritades leida endale rahastajaid ja staatust, lõi nüüd lärmi mingil kombel fašismi kehale kasvanud korruptsiooni „mädapaise” üle, nõudes selle täielikku ja halastamatut väljalõikamist, et viimanegi mädane verepiisk saaks eemaldatud.”103 Tuleb arvata, et Gentile, Soffici ja teised intellektuaalid, kes asusid RSI selja taha, propageerisid, ja teadsid, et propageerivad, oma poliitilistele vaenlastele kohutavat lõppu. Nad võisid arvata, et rahu sõlmimisega kaasnevad nagu alati kompromissid, millest veel ei räägita, kuid klammerdudes taolise traditsioonilise künismi külge, polnud nad lõpuni mõistnud, mida tähendab olla natside liitlane, kelleks nad jäid nüüd sõna otseses mõttes surmani.

      Pole kahtlust, et kuni 1945. aasta kevadeni oli võitluses osalevate partisanide arv väike ning eriti sel ajal polnud nende motiivid alati kõige õilsamad.104 Pole kahtlust, et ka vastupanuliikumise ridades oli tapjaid. Pole kahtlust, et anglo-ameerika lennuväe pommirünnakud Itaalia linnadele olid metsikud ning liitlasväed käitusid neile alluvates piirkondades vabastatud itaallastega, kuidas juhtus.105 Pole kahtlust, et 1945. aastal ei võitnud hea selle sõna kõige puhtamas tähenduses. Ning ometi oleks vastaspoole, sealhulgas võimule naasnud Benito Mussolini võit toonud Euroopa, maailma ja Itaalia jaoks kaasa tumeda ajastu.

      Vaevalt, et Mussolini aastatel 1944–1945 üldse mõtles sellisele võimalusele ning arutles probleemide üle, mis võinuksid sellest johtuda. Sest ei 1940. ega isegi mitte 1935. aastal, kui Itaalia ründas Etioopiat, polnud ta püstitanud mingeid sõjalisi eesmärke. Marionett-diktaatorina oli tema peamine mure pärast oma väimehe ja teiste endiste mõttekaaslaste tapmist ise ellu jääda. Tema näiva

Скачать книгу

<p>83</p>

G. Dolfin, Con Mussolini nella tragedia, lk. 183.

<p>84</p>

Kuidas ta ise seda sündmust kirjeldab, täis enesehaletsust ja ilmutades täielikku teadmatust tragöödiast, mis tema kodumaa tükkideks kiskus, vt. C. Petacci, Il mio diario, tundmatu kirjastaja, 1946. Vanglas hoidis ta end maailma asjadega kursis, lugedes ajalehte La Gazzetta dello sport (lk. 48). Tema elulugu vt. F. Bandini, Claretta: profilo di Clara Petacci, Milano, 1960. Claretta iseloom tuleb kõige paremini esile teoses C. Petacci, Mussolini segreto: diari 1932–1938, Milano, 2009.

<p>85</p>

R. De Felice, Mussolini l’alleato 1943–1945, lk. 527–528.

<p>86</p>

G. Pini ja D. Susmel, Mussolini, IV kd., lk. 413. 1945. aasta märtsis lükkas Edda tagasi isa viimase katse temaga ära leppida (lk. 471).

<p>87</p>

Käesoleva biograafia kohta vt. B. Mussolini, Opera omnia (toim. E. ja D. Susmel), 44 köidet, Firenze, 1951–1960, Rooma, 1978–1980 [edaspidi BMOO], XXXIV kd., lk. 197–268.

<p>88</p>

E. Amicucci, 1600 giorni di Mussolini (dal Gran Sasso a Dongo), Rooma, 1948, lk. 42.

<p>89</p>

R. Montagna, Mussolini e il processo di Verona, lk. 225–229.

<p>90</p>

G. Pini ja D. Susmel, Mussolini, IV kd., lk. 383, 390.

<p>91</p>

R. Montagna, Mussolini e il processo di Verona, lk. 228.

<p>92</p>

G. Pini ja D. Susmel, Mussolini, IV kd., lk. 391.

<p>93</p>

G. Dolfin, Con Mussolini nella tragedia, lk. 200. Enesehaletsushoos näitas ta Edda vihast kirja fašistlikele ametnikele, võimaldades neil viisil, mis poleks enne 1943. aasta juulit mingil juhul võimalik olnud, teda põlglikult taga rääkida. Vt. R. De Felice, „Dalle „Memorie” di Fulvio Balisti: un dannunziano di fronte alla crisi del 1943 e alla Repubblica Sociale Italiana”, Storia contemporanea, 17, 1986, lk. 490–491.

<p>94</p>

BMOO, XXXII, lk. 161.

<p>95</p>

G. Pini ja D. Susmel, Mussolini, IV kd., lk. 390.

<p>96</p>

Kõige räigemat jutustust tolle viimati mainitu kohta loe romaanist, mis kirjeldab kõlbelist rikutust vabastatud Napolis, C. Malaparte, The Skin, London, 1952.

<p>97</p>

Poiste kohta vt. C. Mazzantini, I Balilla andarono a Salò: L’armata degli adolescenti che pagò il conto della Storia, Venezia, 1995; tüdrukute kohta vrd. M. Fraddosio, „The Fallen Hero: the myth of Mussolini and Fascist women in the Italian Social Republic (1943–1945)”, Journal of Contemporary History, 31,1996, lk. 99–124.

<p>98</p>

Vt. näiteks R. Vivarelli, La fine di una stagione, Bologna, 2000.

<p>99</p>

Kahtlemata parim jutustus neist aastatest (ning sellegipoolest olemuselt antifašistlik) on C. Pavone, Una guerra civile: saggio storico sulla moralita nella Resistenza, Torino, 1991.

<p>100</p>

H. Thomas, The Spanish Civil War, New York, 1994, lk. 926–927. Thomase arvates tapsid Franco väed lahingus 110 000 vabariiklast ja aastatel 1936–1939 tagalas veel 75 000.

<p>101</p>

G. Gentile, „Questione morale”, Italia e Civiltà, 8. jaanuar 1944.

<p>102</p>

Näiteid vt. SPDCR 14.

<p>103</p>

A. Soffici, „La verita”, Italia e Civiltà, 8. jaanuar 1944. Vrd. ka toona veel noore Giovanni Spadolini kirjutisi, kellest sai Itaalia vabariigi peaminister ja liberaalse risorgimento väsimatu belletristlik ajaloolane. Ta taunis fašistliku režiimi suutmatust hävitada oma vaenlased veel enne 1943. aastat, nagu olid teinud nii Hitler kui Stalin. G. Spadolini, „Responsabilità”, Italia e Civiltà, 15. jaanuar 1944.

<p>104</p>

Parim ülevaade sõja ja Itaalia rahva vahekorrast on ära toodud teoses R. Absalom, A strange alliance: aspects of escape and survival in Italy 1943–45, Firenze, 1991.

<p>105</p>

Parima uurimuse sellest, mida tavaitaallased sõja ajal kogesid, leiab teosest G. Gribaudi, Guerra totale: tra bombe alleate e violenze naziste Napoli e il fronte meridionale 1940–44, Torino, 2005.