LITMIR.BIZ

Скачать книгу

target="_blank" rel="nofollow" href="#n126" type="note">126 kuigi Itaaliasse tagasi jõudnud, leidis Mussolini sellegipoolest palju põhjusi, et Saksa saadiku Rudolf Rahni kallal norida.

      Ühe sõnavahetuse ajal oma Saksa valvuriga viis kuud tagasi oli Mussolini pisut ülemeelikuks muutunud. Tol korral tundis ta ilmselget naudingut, rääkides Rahnile seda, mida too ei tahtnud kuulda. Duce märkis, et „paljud Itaalia töösturid” ootavad „anglosakse avasüli”. Ta lisas, et veel rohkem on neid, kelle süül loobuti 8. septembril liidust Saksamaaga.127 Mussolini andis mõista, et on aeg, et selliseid jõude ühiskonnas tõkestataks ning kutsutaks korrale. Oli aeg anda sõnale „sotsiaalne” Sotsiaalses Vabariigis reaalne sisu ning luua RSI-le laialdane ja „revolutsiooniline” toetajaskond, nagu see, millele apelleeriti enne 25. juulit 1943, kuid mis seejärel pidi paraku liiga tihti nördimust tundma.

      Need olid kuud, mille kestel räägiti palju „sotsialiseerimisest” ning Mussolini sai rõõmsalt meenutada 1919. aasta fašismi ja oma programme, mis olid sisaldanud radikaalseid kavasid ühiskonna edasitõukamiseks võrdsuse suunas. Lõpuks oli ju Mussolini oma kasvuaastatel olnud sotsialist ja nüüd võttis ta noorusaegse sõnavara mingil määral taaskasutusse,128 siunates neid oma mõttekaaslasi, kes rääkisid Itaalia nihutamisest veidi vasakule.129 Bruno Spampanato, ajakirjanik, kes oli olnud koos Mussoliniga 1920. aastatest peale ning kes 1930. aastatel flirtis ideega sobitada omavahel ideoloogiliselt fašism ja stalinism,130 väitis hiljem: „Sotsialiseerimine polnud improvisatsioon. Sellega tegeldi äärmiselt tõsiselt nii seadusandlikul kui praktilisel tasandil.”131 Sel ajal kui ta taoliste mõtetega lagedale tuli, tahtis Spampanato kangesti kirjutada fašismile tõelist ajalugu ning luua poliitiline ruum sõjajärgse neofašismi tarvis. RSI kestes lõi Mussolini enda sotsiaalne revolutsioon vankuma, nagu oli juhtunud ka aastail 1919–1920. Duce võim oli nõrk ning ta allus liiga suurel määral sakslaste kontrollile, et oleks saanud ajada tõeliselt radikaalset poliitikat. Selle asemel ta hoopis taganes ja puikles, püüdes ühel päeval olla meele järele ühele vestluskaaslasele ja järgmisel päeval teisele. Nii ütles ta mõnele inimesele uuest eliidist, et igasugused kavad viia läbi sotsiaalseid muutusi on teisejärgulised ning et esmatähtis on naasta normaalsuse juurde, tuleb lõpetada vägivald ning riik peab tagasi saama oma au.132 Teistel puhkudel nõudis ta sotsialiseerimise elluviimisega kiirustamist, kas või ainult selleks, et pahandada sakslasi, kellele sellega kaasnev kapitalismivastane retoorika põrmugi ei meeldinud.133 Mõistes, et tõotatud mobiilne ja võrdsetest koosnev ühiskond sisaldab endas vasturääkivust, andis ta oma ametnikele soovituse mitte nõuda partei liikmeks olemist neilt, kes juhtisid Sotsiaalses Vabariigis finantsoperatsioone.134 Vahest võttis selle, mida duce tegelikult tundis kõigi nende katsete suhtes võita RSI-le „koht ajaloos”, kõige paremini kokku tema mürgine märkus augustist 1944: „See, mil määral inimesed, sõltumata nende ühiskonnaklassist või intelligentsist, on kergeusklikud, on lausa erakordne.” Niipea kui tekib võistlusmoment, jätkas ta, „on vale alati tõest tugevam”.135 Pole siis ime, et varsti tuli ilmsiks, et ta ise hämab, rääkides ustavale fašistidest kuulajaskonnale, et RSI sotsialiseerimine pole muud kui „humaanne, itaalialik ja täiesti saavutatav” variant sotsialismist, mis mingi trikiga väldib ühiskonna ühtlustamist.136

      Kui taoline retoorika ja mundrid – Mussolini nõudis nende kandmist, et vältida „demo-sotsiaalse lohakuse”137 levikut – kõrvale jätta, siis RSI tuikus edasi mitte sotsiaalse revolutsiooni, vaid anarhia suunas. Tema relvajõudude probleem ei leidnudki korralikku lahendust, kuna parteilastest koosnev maakaitsevägi Guardia Nazionale Repubblicana (GNR), mida juhtis Renato Ricci, tõkestas Graziani püüdlused luua traditsioonilised „kogu riiki hõlmavad” „mittepoliitilised relvajõud.138 Alles 1944. aasta augustis oldi suudetud GNR armeega liita.139 Ning ka siis tegutsesid edasi muud, sõltumatud relvaformeeringud. Brigate Nere (Mustad Brigaadid), toetatuna parteisekretär Pavolini poolt, kes siseminister Guido Buffarini Guidiga pidevalt kana kitkus, püüdsid vähemalt väliselt jäljendada „salku”, mis tegutsesid siis, kui fašistid alles üritasid võimule pääseda. Nagu siis, kehastasid nad ka nüüd kohalikke meeleolusid ja toetasid kohalikku bossi. Samuti otsisid nad sageli abi vägivallast ning olnuks suutelised ka Mussolini enda võimult kõrvaldama. Kõige kurikuulsam pooliseseisev sõjapealik oli vürst Junio Valerio Borghese, meresõjakangelane, kellele allus (iseseisev sõjaline üksus)140 nimega X MAS. Borghese ei kõhelnud väitmast, et duce karisma on jäänud minevikku141 (ta teatas avalikult, et Gargnanost pärit mehed kehastavad üksnes „folkloori”)142, ning et tuleks ajada iseseisvat välispoliitikat, otsides toetajaid natside juhtkonna hulgas. Pärast arreteerimist 1944. aasta jaanuaris pääses Borghese vanglast just tänu natside sekkumisele. 1945. aasta esimestel kuudel häiris Mussolinit endiselt mõte, et olles edutanud Borghese Salò vabariigi sisuliselt olematu mereväe staabiülemaks (ja tänu salajasele arvepidamisele duce paljude abielurikkumiste üle) võib tollel olla tekkinud tahtmine sooritada riigipööre ja soov teda võimust ilma jätta.143 Salò vabariigi ajakirjanikud ei suutnud samuti leida ideoloogilist üksmeelt, vaid hoopis nääklesid omavahel ja haudusid vandenõusid.144 Kõige otsekohesema vastuse, mis käsitles relvajõudude probleemi, avalikku korda ja ajakirjanduse hoiakut Salò vabariigis, andis Mussolini, kirjeldades 1940. aastal oma nõutust seoses kauaaegse (ja mitteparteilasest sõbra) politseiülema Arturo Bocchini surmaga: „Ilma politseiülemata pole võimalik valitseda,” pomises duce kurvalt.145

      Samal ajal tuli itaallastel taluda terrorit, mida rakendasid nende suhtes nii sakslased kui ka oma rahvuskaaslased. 1944. aasta märtsis plahvatas partisanide pomm Roomas Via Rasellal palee lähedal, kus kunagi oli elanud Mussolini, tappes rohkem kui 30 Saksa sõdurit. Kättemaksuks mõrvasid sakslased Via Appia lähedal Ardeatinuse koobastes 335 meest (sealhulgas 77 juuti), kelle nad olid haarangu käigus juhuslikult kätte saanud. Juunikuus tappis Toscanas mööda Val di Chianat taganev diviis „Hermann Göring”, taas partisanide rünnakule reageerides, veel 200 inimest.146 Septembris sai Bologna lähedal asuv Marzabotto linnake tunda, mida tähendab ärateenitud kättemaks. Terroritaktika võtsid sakslased kasutusele ka linnades. Milanos Piazzale Loretole vaatamiseks välja pandud surnukehad sundisid isegi Mussolinit protestima, ning ta kurtis Rahnile, et taoline teguviis kahjustab rahva moraali.147 Piirialadel, Triestes ja Alto Adiges, mis langesid Itaaliale „saagiks” Esimeses maailmasõjas, andsid praegused sakslastest valitsejad igati mõista, et kavatsevad natside võidu korral panna piirkonnas kehtima Saksa korra (Triestes kehastas potentsiaalset tulevikku kohalik SS-i ülem Odilo Globocnik, kel oli selja taga elajalik karjäär juutide hävitamise alal).

      Kogu oma elu vältel, ja kindlasti sestpeale, kui temast sai fašist, oli Mussolini külvanud vägivallaseemneid; nüüd lõikasid nii tema ise kui ka ta kaasmaalased saaki. Leidus palju fanaatilisi fašiste, kes tapsid samasuguse innuga nagu sakslased (ja leidus ka fašistide üritusse mitteuskujaid, kes ootasid, et Itaaliat tabanud katastroof lõpule jõuaks). Salò vabariigi saamatusel oli ka oma argisem nägu. 1944. aastaks olid toiduvarud kokku kuivanud, inflatsioon ohjamatu ning uus valitsus, nagu vanagi, ei suutnud käivitada üldse mingit normeerimissüsteemi, korralikult toimivast rääkimata.148 Pöörates pilgu tema ümber käivituvast katastroofist kõrvale, asus Mussolini

Скачать книгу