Mussolini - R. J. B. Bosworth

Скачать книгу

ka mitu teistsugust versiooni. On inimesi, kes ütlevad, et Mussolini ja Clara Petacci lasti tegelikult maha varem, arvatavasti enne lõunat, ja kõik oli hoopis teisiti. Nad olid juba laibad, kui kuulid neid Mezzegras lavastatud massihukkamisel tabasid. Neofašistlik poliitik ja ajakirjanik Giorgio Pisanò on eriti järjekindlalt väitnud, et duce ja tema armuke surid eraldi, ning et kommunistid ja nende partisanidest sõbrad ajasid tema sõnul kommunistidele omast nurjatust tehes tegelikult toimunu teadlikult segaseks.212 On välja pakutud ka romantiline teooria, et Mussolini viskus Clarettat kaitsma, kui vangistajad valmistusid tema kallal vägivalda tarvitama, ja ilmutades tol viimasel hetkel rüütellikkust, lasti maha tekkinud rüseluse käigus.213 Selle versiooni kohaselt tapeti Petacci hiljem, ettekavatsematult ja põhjusel, et polnud valikut. Põhiprobleem selle teooria puhul on, et puuduvad tõendid, mis seda otseselt toetaksid, ja selle kõige veendunumatel propageerijatel on tuhat põhjust soovida, et Mussolini surnuks kangelasena.

      Siinkohal väärib rõhutamist asjaolu, et Mussolini surm polnud ainus, mis tol ajal Itaaliale ebameeldivusi valmistas. Dongos olid partisanid äsja maha lasknud 15 inimest nende hulgast, kes Puncettis või selle lähikonnas nende kätte vangi langesid, sealhulgas Pavolini, Bombacci ja Zerbino (RSI viimase siseministri). Kui nende laibad olid Milanosse viidud ja avalikkusele vaatamiseks välja pandud, lisati neile veel kaheksa mõttekaaslase surnukehad, sealhulgas 1930. aastatel fašistliku partei sekretäri ametis olnud Achille Starace oma. Umbkaudne arvestus, mida on peetud türannia kahe aastakümne ja viis aastat kestnud maailmasõja kohta ning mis algas enne konflikti lõppu ja kestis mitu kuud pärast seda, annab hukkunute koguarvuks 12 000 inimest.214 Sõda ise, kuhu Mussolini 1940. aasta juunis nii kergemeelselt, kuigi eliidi heakskiitvale arvamusele tuginedes sekkus, läks Itaaliale maksma rohkem kui 400 000 inimelu, millele tuleb lisada nende elud, kelle itaallased tapsid ja vigastasid selle konflikti kestes ning imperialistlikes sõdades Liibüas ja Etioopias, samuti Hispaania kodusõja käigus. Veelgi tähenduslikumaks kontekstiks toimunule on too metsikute lahingute jada, mida tuntakse Teise maailmasõja nime all, sündmus, mida ajaloos märgistavad sellised nimed nagu „Auschwitz” (Oświęcim), ja pärast 1945. aasta augustit ka „Hiroshima”, mõisted, mis tähistavad inimsoo langemist peaaegu lõplikkuse põrgusse.

      Olles niisugustest asjadest teadlik, et kahetse ajaloolane Benito Mussolini surma ega taha heroiseerida selle asjaolusid (ega liialdada selle ainukordsusega). Kõik räägib selle poolt, et psühholoogilises, moraalses ja poliitilises mõttes oli diktaator surnud juba ammu enne seda, kui need viimased lasud tema elule lõpu tegid. Ning ometi väärib meenutamist üks osa sellest jubedast vaatemängust. Mussolini surma juures, nii Mezzegra kui ka nende sündmuste puhul, mis toimusid Milanos ja millest käesolevas raamatus räägitakse hiljem, on paljugi sellist, mida peeti „normaalseks” ja „traditsiooniliseks”. Läbikukkunud diktaatori, kes põgenes teab kuhu, püüdis nagu roti kinni tema enda rahvas ja tappis ta karistuseks tema kuritegude ja puuduste eest. Kuivõrd erines see Hitleri saatusest, kes sooritas oma punkris enesetapu, kui ümberringi pommitati ja tulistati, redutades Berliini kesklinna all, eemal berliinlaste kohutavatest kannatustest ja Berliini vallutajate lõpututest ponnistustest. Teistsugune oli ka Stalini surm, kes heitis hinge pärast insulti oma suvilas, jäädes ka pärast seda sümboliseerima terrorit nii oma rahva kui käsilaste jaoks. Nood viimased kogunesid närvilistena tema surivoodi ümber, püüdes otsusele jõuda, kas nende boss on ka tegelikult surnud ning kas selle fakti tunnistamine varem või hiljem on ikka ohutu. Hitleri ja Stalini elu viimane vaatus on mähitud nüüdseks minevikku vajunud modernsuse (ja nende kui paheliste ajalooliste suurmeeste staatuse) õudu.

      Benito Mussolini surm seda sel määral ei ole. Ometi valas ka fašism rohkesti verd. Nii võimule tõustes kui fašistliku režiimi kinnistudes, oma sageli tagurlikku sisepoliitikat ajades, Liibüas ja Etioopias, Hispaania kodusõtta sekkudes, ning samuti pidades omaenda Teist maailmasõda saatis Mussolini diktatuur Itaalias enneaegselt hauda vähemalt miljon inimest, arvatavasti ka rohkem. See on julm rekord ning tagab, et käesolev biograafia on oma suunitluselt ettevaatlikult antifašistlik. Kahtlemata pean märkima ka seda, et inimkonna kuritegude, rumaluste ja tragöödiate kataloogis, mida 20. sajandi jooksul tohutult täiendati, asub Mussolini suhteliselt keskpärasel kohal ning et ta oli vaid kõige vähemtähtsam neist türanntapjatest, kes olid sõdadevahelise Euroopa omavahel ära jaganud. Ta oli inimene, kes andis hästi oma riigi, ühiskonnaklassi ja soo olemuse, kuigi ka nii Hitlerit kui Stalinit on võimalik tulemuslikult uurida „strukturalismi” ja mitte „intentsionalismi” võtmes, kui kasutada historiograafia koledat žargooni. Suure tõenäosusega olid Stalini ja Hitleri võimalused vaba tahte avaldamiseks ühiskondades, kus nad tegutsesid, sageli sama piiratud kui Mussolinil. Kuid minu ülesanne on kirjutada duce, mitte tema kurikuulsamate kaasaegsete diktaatorite elulugu. Seega tuleb mul alustada seda jutustust algusest, kui Itaalias, mis ka ise oli olemas olnud vaevalt paarkümmend aastat, sündis madalat, aga mitte ka kõige madalamat päritolu poisslaps, ja küsida, kui erakordne too poiss, Benito Mussolini oli?

      1. kaart. Emilia-Romagna

      2

      OMA ÜHISKONNAKLASSI PARIM ESINDAJA? MUSSOLINID JA NOOR BENITO, 1883–1902

      Pühapäeval, 29. juulil 1883 kell 2 pärast lõunat sündis Alessandro Mussolinil ja Rosa Maltonil poeg. See õnnelik sündmus leidis aset Dovia külakeses, mis koosnes mõnest hajali asuvast majast ja paiknes veidi madalamal Romagnolo Apenniinide jalamil kükitavast väikesest administratiivkeskusest Predappiost, mida läbis provintsi pealinnast Forlìst Toscanasse kulgev kruusatee.215 Kuna Põhja-Itaalia suvi oli jõudmas haripunkti, tegelesid kohalikud talupojad kahtlemata tulevase saagi kokkuarvamisega, kuid üks Mussolini ungarlasest austaja väitis hiljem, et otsekui selleks, et tähtsustada seda sündmust ja rahvuslikku hiilgust, mida see kaasa tõi, tabas välgunool Viinis Schönbrunni lossis Habsburgide kahe peaga kotkast ja paiskas selle kolinal maha.216 30. juulil ristiti laps kohalikus romaani stiilis San Cassiano kirikus ja ta sai endale nimeks Benito Amilcare Andrea Mussolini. Turist võib tänapäeval selle kiriku (mida fašismiperioodil hoolega „restaureeriti”) üles leida ja osta postkaardikujutise ristimisvaagnast, mille püha vesi niisutas kord tulevast duce’t.

      Kuigi, nagu noor Mussolini talle iseloomuliku seguga vihast ja auahnusest endale kinnitas, Dovia polnud Predappio, ja Predappio polnud Forlì, ja Forlì polnud Bologna, ja Bologna polnud Milano ega Rooma, ja kumbki neist suurtest Itaalia linnadest polnud Pariis, tema kauaste unistuste metropol, oli Mussolinidel nende vahetus ümbruses teatud positsioon. Nad ei tarvitsenud küll olla sinjoorid, kuid neid ei maksaks pidada, ja nad poleks tahtnud, et neid peetaks, kuuluvaks kõige madalamasse ühiskonnakihti. Üks fašistlikuks diktatuuriks kujunenud perioodist pärit järjekordse hagiograafia autor üritas tõestada, et Mussolinid pärinesid aadlikest – 996. aastal olevat keegi „Malsomini” kolinud Bolognast Veneziasse; pärast seda oli tema perekond sotsiaalses hierarhias tõusnud ja andnud eriti meditsiini alal mitmeid ühiskondlikult kasulikke ametikandjaid; sellest suguvõsast pärinenuvat ka vähemalt üks vaga preester ning alati olevat selle liikmed ilmutanud „moraalset ja kodanikuüllust”, nagu too Mussolini perekonnaloo innukas ja aupaklik uurija.217 Tänu abielusidemetele ühe patriitsiperekonnaga said Mussolinid lõpuks kasutada krahvitiitlit. Kuid millalgi 1560. aastatel lahkusid aadlikest Mussolinid Veneziast ja pöördusid tagasi oma Romagna juurte juurde. Seejärel nende jäljed kaovad, kuigi üks inglasest duce austaja lisas omalt poolt väite, et üks Mussolini oli 18. sajandi Londonis saavutanud „mõningast kuulsust” heliloojana,218 ja üks Itaalia ekspert tuli välja oma sõnul ümberlükkamatu tõendiga, et Mussolinid pärinevad vanadest roomlastest. Diktaatori muud sõbrad või vaenlased on aeg-ajalt kinnitanud, et ta oli „tegelikult” serblane või Makedoonia türklane või argentiinlane või koguni Poola juut.219

      Kui 1920. aastate teisel poolel teatati diktaatorile, et tema sugupuud on hoolega uuritud,

Скачать книгу

<p>212</p>

Tema versiooni kõige täielikumas esituses vt. G. Pisanò, Gli ultimi cinque secondi di Mussolini, Milano, 1996.

<p>213</p>

U. Lazzaro, Dongo, lk. 46.

<p>214</p>

H. Woller, I conti con il fascismo: I’epurazione in Italia 1943–1948, Bologna, 1997, lk. 8.

<p>215</p>

Kohaliku omavalitsuse kõnepruugis kujutas Dovia endast frazione’t Predappio comune’st.

<p>216</p>

L. Kemechey, „Il Duce”: the life and work of Benito Mussolini, London, 1930, lk. 21. Mussolini horoskoobi pakkus välja ka üks tema itaallasest ülistaja. Vt. A. Gravelli, Mussolini aneddotico, Rooma, 1951. Kuna see koostati pärast 1945. aastat, paigutati lapse sünd selles „surma märkide” alla – konjunktsioonis Kuu, Marsi, Saturni ja Kaksikute tähtkujuga.

<p>217</p>

G. Dolcetti, Le origini storiche della famiglia Mussolini, Venezia, 1928, lk. 41.

<p>218</p>

C. Petrie, Mussolini, London, 1931, lk. 2.

<p>219</p>

G. Pini ja D. Susmel, Mussolini: l’uomo e l’opera, Firenze, 1953–55, I kd., lk. 11–13.