LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ega ümber, olid suhted kiriku ja riigi vahel. Cavour ja tema liberaalidest sõbrad olid seadnud antiklerikaalsuse oma „moderniseerimisprogrammi” alustalaks, ning Itaalia ühendamine oli olnud vastukarva ning toonud kahju Vatikanile, mida juhtis paavst Pius IX (valitses 1846–1878). Seejärel oli paavstiks Leo XIII (suri aastal 1903). Pärast ametisse valimist selgus, et tegu on vanemapoolse reaktsionääriga, ning ka siis, kui ilmnes, et tema vaated on mitmetahulisemad kui arvatud – 1891. aastal üllitas ta ringkirja Rerum Novarum (Uutest asjadest), mille pealkirigi viitas uuendustele ja vahest ka kaasajastamisele –, oli endiselt ebaselge, kas kirik kavandab Rooma usurpeerinud ketserliku ja jumalavallatu liberaalse režiimi kukutamist või mitte.

      1883 aastal oli Itaalia peaministriks ettevaatlik Agostino Depretis, Lombardia päritolu liberaal ja vabamüürlane, kes kogus kuulsust, propageerides trasformismo’t ehk mitteideoloogilist poliitilist praktikat, mille puhul valitsus koosneb tsentrist, olles oma „ekstremistlikud” vastased paremalt ja vasakult „ära ostnud” nendega pidevalt koalitsioone luues. Parim juht oli see, kes suutis Saadikutekoja liikmetele kõige nobedamalt hüvesid ja privileege pakkuda (mis mõnele moralistile tundus korruptsioonina), et köita neid valitseva enamuse külge. Depretise pärandile oli määratud kesta – paljude arvates jäi vabariiklik Itaalia pärast 1946. aastat „transformistlikuks”, kuigi kristlike demokraatide võim kestis – ent 1880. aastatel leidus ka selle kriitikuid ja vaidlustajaid. Itaalia oli alanud tillukesest ja kergesti manipuleeritavast valijaskonnast, mis moodustas umbes 2 % riigi rahvastikust. 1882. aasta jaanuaris oli Depretis pidanud õigeks seda muutust ühiskonnas, mis levis Itaaliasse põhja pool asuvast tööstuslikust Euroopast, ja viinud läbi valimisreformi. Seeläbi laienes hääleõigus 7 %-le elanikkonnast; riigis, kus suurem osa talupoegadest jäi kangekaelselt kirjaoskamatuks, oli Depretis hoidnud hääleõiguslike arvu madala, väites, et valijad peavad oskama lugeda.

      Sellise suurusega valijaskonda oli siiski võimalik enam-vähem traditsiooniliste vahenditega „ohjes hoida”, nagu tõestasid üksteisele järgnenud peaministrid – Depretis 1880. aastatel, Francesco Crispi 1890. aastatel ja Giovanni Giolitti tema järgi nimetatud ajastul 1903.–1914. aastani. Sellele vaatamata olid kõik Itaalia poliitikud alates 1880. aastatest sunnitud tegelema „sotsiaalküsimusega”, see tähendab otsustama, mida teha tohutu hulga elanikega, kes jäid väljapoole poliitilist süsteemi. Probleem, kuidas see mass ohutult „riigistada” ja muuta seeläbi lojaalseteks itaallasteks, jäi Itaalia poliitikas kuni Esimese maailmasõjani ja veel pärast seda kõige enam tähelepanu nõudvaks.

      Liberaalsel riigil näis olevat kaks peavaenlast, kellest kummalegi oli määratud luua oma kaasaegne massipartei. Nagu on märgitud, koosnes üks neist katoliiklastest, kes igatsesid kas paavstide ajutise võimu taastamise järele või soovisid luua katoliiklikku demokraatiat, nagu see oli visandatud Rerum Novarumis. Teiseks vaenlaseks aga olid „sotsialistid” – Andrea Costa ja Alessandro Mussolini taolised inimesed, kes jutlustasid poliitilist, ja mis veel hirmutavam, sotsiaalset revolutsiooni. Kuidas olnuks võimalik paigutada neid enam-vähem talutavasse süsteemi, laskumata „kaosesse” ning ilma selleta, et varakad klassid peaksid loobuma oma jõukusest, maaomandist ja teadmistest? Kas oli vaja mingit drastilist lahendust? Oli ju Lombardia liberaal ja rahandustegelane Marco Minghetti juba 1876. aastal mõtisklenud sellest, et kunagi tuleb moodustada „kõikide konservatiivide fascio [ühendus]”, et astuda vastu „sotsialistide ideedele”.280

      Itaalia sotsialismi väljakujunemise ajaloos oli Emilia-Romagnal, piirkonnal, mis kulgeb Po jõe orust Aadria mereni, suur tähtsus. Tõepoolest, 1881. aastal oli Andrea Costa asutanud „Romagnolo revolutsioonilise sotsialistliku partei”, mis oli tema enda jaoks esimene samm liikumisel anarhismilt täiesti organiseerunud riigisotsialismile Itaalias. Ka fašistlikud propagandistid rõhutasid regulaarselt oma duce ja tema perekonna „Romagnolo”-olemust. Sepp Alessandrost räägiti kui „Romagna vaprast ja tagasihoidlikust pojast, kes on usaldusväärne ja tulihingeline nagu maa, kust ta on pärit”,281 Benitot kutsuti „Romagna hinge kehastuseks”,282 ning 1942. aasta süngetel päevadel tehti katse tõsta avalikkuse meeleolu fotodega duce’st ja tema Romagnast, kus Mussolinid olevat kolme sajandi vältel maad harinud, nagu tõsimeeli selgitati.283

      Mida pidid need suured sõnad tähendama? Vastus sellele küsimusele peitub osaliselt minevikus. 16.–17. sajandil läks dünastiliste kriiside tõttu mitmesugustes hertsogkondades võim maade üle, mis ulatusid Apenniinide veelahkmealalt kuni Po jõeni, Vatikanile. Ent mitmes mõttes jäid need territooriumid „mägede taga asuvaks”. Kliima oli siin täiesti teistsugune, udu hõljub kuude kaupa Po oru tasase maastiku kohal, mis päikeselises Roomas oleks mõeldamatu. Arvestades kaasaegse Itaalia riigi nõrkust selle alguspäevil – ning paavstivõimust nõrgemaid ja ettearvamatumaid riike polnud just palju –, oli sellistes linnades nagu Ferrara ja Bologna säilinud elanike tugev omalinna-identiteet ning nad ei sallinud Roomas asuvat ebapädevat, julma ja „välismaist” valitsust. Romagnalased tõotasid niisiis suure tõenäosusega kujuneda dissidentideks – mõnda aega edenes selles piirkonnas hästi anarhism, kogu liberaalse perioodi vältel aga õitses siin vabariiklus.

      Ent majanduslik ja kultuuriline areng tagasid selle, et just „sotsialism” kujunes tolleks moodsaks ideoloogiaks, mis leidis endale Romagnas kõige viljakama pinnase. Kohalikud intellektuaalid tundsid vajadust pühenduda revolutsioonile just paljudes città’des – see sõna tähistas pigem väikelinnu, kohti, kus elas kuni 10 000 inimest, kui piirkonna metropole. Mitte ilmaasjata ei teinud Benito Mussolini läbi poliitilise õpipoisi kursuse, toimetades Forlìs mõnda aega ajalehte, mille pealkiri oli otseütlev La Lotta di Classe (Klassivõitlus), ning taotles toona oma üleviimist Bolognasse. Üks toda piirkonda uurinud ajaloolane on märkinud, et 1900. aastaks oli Bolognast saanud „põllumajanduliku Itaalia tunnustatud, ehkki mitteametlik pealinn”,284 ning sellest johtuvalt tööstusliku „pealinna” Torino, rahanduspealinna Milano ning administratiivse (ja müütide) pealinna Rooma rivaal. Nagu võiski arvata, üritasid Bologna intellektuaalid seetõttu eristada end oma konkurentidest Torinos, Milanos, Roomas (ja Forlìs).

      Kuid Romagnolo sotsialism oli tavatu ka selles mõttes, et haaras talupoegkonda viisil, mis oleks üllatanud noort Karl Marxi, kes omal ajal halvustavalt kuulutas, et üks talupoeg on teisest talupojast sama eraldatud kui üks kartul teisest kartulist. Po jõe org sai kapitalismi mõju tunda niisama varakult kui ülejäänud Itaalia osad. Alates 1880. aastatest oli Romagnolo sisemaad haaranud majanduslik kriis. Vanal kombel põlluharijad olid kas mägedesse tõrjutud, või mis sagedasem, kaotanud oma ühiskondliku seisundi, kuna talutootmine tähendas nüüd kõigest lepingut maaomanike (kelleks olid tihti anonüümsed ettevõtted) ja päevatööliste vahel. Nagu üks tänapäevane ajaloolane on öelnud: „Põlluharimine Bologna tasandikel ja vähemal määral ka mägede jalamil muutus järjest enam teistega sarnanevaks tööstusharuks.”285 Sellises õhustikus oli jumet sotsialistide sõnumil töötavate klasside jätkuvast vaesumisest ning vältimatust konfliktist kodanluse ja proletariaadi, kapitali ja töö vahel. 1901. aastal toimus Bolognas maasotsialistide rühmitiste ühinemine Federterra’ks, tohutu liikmeskonnaga talupoegade ametiühinguks, mille liikmeskond kasvas aasta jooksul veerand miljoni inimeseni.286

      Teisisõnu oli tõenäoline, et sajandi lõpu saabudes nimetab iga „uus inimene” Romagnas, olgu siis linnas või maal, end sotsialistiks ja noor Benito Mussolini just nii tegigi. 1903. aasta 1. mail (tööliste päeval) avaldas 19-aastane Mussolini ülistusluuletuse Gracchus Babeufile (tehes võluva vea ja kirjutades selle nime kujul Baboeuf), „esikommunistile”, kes oli 1796. aastal Pariisis algatanud „võrdsete vandenõu”, mis lõppes läbikukkumisega. Babeufi eesnimi tõi küll meelde käratekitanud põllumajandusliku „revolutsiooni”, mida püüti kunagi klassikalises Rooma vabariigis läbi viia, kuid hetkel ei teinud Mussolini selliseid ülemhelisid märkama. Selle asemel kuulutas poeet Pariisi revolutsiooni kuulsusrikastest, kuid kurbadest päevadest, termidoori reetlikkusest, preestrite õelatest sepitsustest

Скачать книгу