LITMIR.BIZ

Скачать книгу

diktatuuri ajal oli paratamatu, et väikese Benito kasvuaastad kaeti müütide raske koormaga ning lõputu hulk orjalikke kirjanikke rõhutas tema erandlikkust ja geniaalsust, tõestamaks, et duce oli „alati duce”,288 ning et oma sünnihetkest peale, kui mitte varem, oli ta käitunud „nagu tõeline roomlane”.289 Nagu kuulutas üks vana perekonnasõber, kellest oli saanud fašistliku riigi ülistuslaulik: „Algusest peale võis Benito Mussolini lapsepõlvest leida eksimatuid märke tema suurest kirest õppimise ja vaimse mõtluse vastu.”290 Taolisi tõendeid on raske tõlgendada ega saa niisama lihtsalt tõe pähe võtta. Pigem on esimene lugu väikelaps Mussolinist psühholoogiliselt intrigeeriv. Tulevane oraator õppis rääkima alles pärast oma kolmandat sünnipäeva. Taoline kasvuhäire tegi tema vanematele sedavõrd suurt muret, et nad viisid ta Forlìsse ja lasksid ühel nina-, kõrva- ja kurguarstil läbi vaadata; see oli kulukas ettevõtmine (kusjuures talupoja perekond poleks saanud seda endale lubada ega sellest isegi mitte unistada). Väidetavalt olevat arst Rosale öelnud: „Ärge muretsege, armas naine, varsti räägib ta liigagi palju.”291 Tänapäeva psühholoog võiks tunda muret, kas ei viita selline arenguhäire asjaolule, et lapse kodus pole kõik korras, ning siin võib tekkida küsimus, kui ühtesobivad Rosa ja Alessandro tegelikult olid – lõpuks mööndakse ju isegi Mussolini enda hardas sotsialistlikus järelehüüdes oma isale, et Alessandro ei saavutanud elus mingisugust edu.292

      Kõigele sellele vaatamata ei kasvanud noor Benito üles oludes, mis olnuksid tema ühiskonnaklassi ja piirkonda arvestades kuidagi erandlikud. Legendi järgi olnud ta „pöörane”, mis olevat järjekordseks näiteks tema kaasasündinud juhiomadustest. Fašistlik kujutelm poisiohtu Mussolinist manas silme ette kas kohalikesse taludesse julgeid rüüsteretki sooritava nadikaelte kamba liidri või siis poiss-filosoofi, kes mõtiskleb San Cassiano juures kasvava vana tamme varjus (kättemaksuhimulised antifašistid saagisid puu pärast 1945. aastat maha),293 või veedab aega Rabbi pahisevate vete ääres.294 Mussolini on koguni laskunud selleni, et nimetas kulunud klišeed kasutades neid päevi kõige õnnelikumateks oma elus.295

      Ainsa vihje millelegi tõeliselt ebatavalisele poiss-Mussolini käitumise juures leiab ajast, mil ta pärast mõningaid vaidlusi perekonnas saadeti Faenzas asuvasse katoliiklikusse pansionaatkooli, mis oma 200 õpilasega vanuses kuuendast eluaastast kuni hilise teismeeani oli tolle aja kohta suur õppeasutus ja asus Forlìst järgmise città’na Bolognasse viiva raudtee ääres. Taas kord viitab selline haridusasutuse valik Mussolinide auahnusele, aga Rosa Maltonil oli Benitole suurem mõju – ta väitis, et tema emale oli soovitanud oma armastatud poeg sinna saata üks kohaliku mõjuka Zoli perekonna „vagadussõge” naisliige.296 Katoliiklike isade juures pidas Benito vastu kaks aastat, kuid tema kannatused olid järjest ilmsemad. Esimeseks probleemiks oli religioon, teiseks aga sellega lahutamatult seotud küsimus ühiskondlikust päritolust. Pole kahtlust, et Dovias ja arvatavasti ka Predappios olid Mussolinid gente per bene (lugupeetud inimesed). Kuid Faenza, provintslase pilgule ülihuvitava raudsillaga297città tublid kodanikud ei talunud just meelsasti väljaspool linnaväravaid asuvast barbaarsest maailmast pärit alamaid olendeid. Nagu Mussolini korduvalt meenutas, paigutati ta katoliiklikus koolis kolmandasse ehk kõige madalamasse järku; tema seisundit tuletasid talle meelde õppetundide, söögikordade, koolivormi ja magamise korraldamise juures osaks saavad alandused. Kokkuvõttes näisid tolle katoliikliku ordu liikmed olevat mitte unustanud nende õpilase isa Alessandro jumalavallatut mainet ja jätnud tähelepanuta tema ema vagaduse. Oma teadliku ja ebateadliku käitumisega tegid nad noorest Benitost oma sallimatuse ja tagakiusamise objekti, kuigi pärast mõningat avalikku vastupunnimist hakkas ta käima armulaual – ta meenutas, et tänu pühaduseoreoolile, mis pärast seda lühikest aega tema kohal hõljus, tundus isegi koolitoit parem.298

      Poisi ja tema õpetajate vahelise konflikti tulemus oli arvatavasti paratamatu. Keset üht õpilastevahelist tobedat nääklust tõmbas Mussolini, kes polnud veel üheteistkümneaastanegi, välja noa ja lõi üht klassikaaslast sellega kätte. Sellele järgnes tohutu lärm ja hurjutamine, mille käigus ordu raevunud liikmed saleeslased ütlesid tulevasele duce’le, et tolle hing on must nagu nõgi ning et tolleks ööks pannakse ta magama kooli koerte juurde (kuigi üks heatahtlik õpetaja päästis ta lõpuks sellest kohutavast katsumusest).299 Kuna Mussolinit peeti vägivaldseks ja kontrollimatuks, heideti ta mõni aeg pärast seda koolist välja, ning see asjaolu on andnud lõputult ainest nii fašistlikele, antifašistlikele ja sensatsioonijanustele biograafidele, samuti on seda lahanud kõik analüütikud, kes on otsustanud tõestada, et tulevase duce ees oligi lahti ainult üks võimalik tee.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      G. Prezzolini, „Diario di guerra”, teoses A. Soffici ja G. Prezzolini, Diari 1939–1945, Milano, 1962, lk. 246.

      2

      B. Mussolini, My autobiography (tõlge koos eessõnaga Richard Washburn Childilt, kes 1921. aasta maist kuni 1924. aasta veebruarini oli USA saadik Itaalias), London, dateerimata. (Minu eksemplarist ilmneb, et 47 000 raamatut oli juba müüdud.) Tegelikult on see teos suures osa varikirjutatud koostööna saadiku ja duce noorema venna Arnaldo Mussolini vahel.

      3

      Vahuvein. Tlk.

      4

      Keeks. Tlk.

      5

      Minu vastust sellele arvustusele vt.: R. Bosworth, „Italian foreign policy and its historiography” teoses R. Bosworth, G. Rizzo (toim.), Altro Polo: intellectuals and their ideas in contemporary Italy, Sydney, 1983, lk. 65–86.

      6

      Olen selle väljendi laenanud silmapaistvalt Austraalia ajaloolaselt C. M. H. Clarkilt. Too oma vaimult 19. sajandi stiilis rahvusekujundaja oli Austraalias 1970. aastatel hämmastaval kombel endiselt populaarne ja kirjutas, viidates oma töödes Piiblile ja liturgilistele tekstidele, millest mina ise olen targu eemale hoidnud, eelistades sellele üldiselt irooniat. Vaatamata tema ajalooalaste kirjutiste vanamoelisusele, peletab Clarki vaim jätkuvalt eemale neid, kes üritavad teda visalt ja hämmastava pahatahtlikkusega Brisbane Courier Maili ja Times Literary Supplementi väärikatel lehekülgedel siunata.

      7

      S. G. Payne, A history of fascism, 1914–1945,

Скачать книгу