LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ta selle tõenäoliselt nii, et tema maine saaks päästetud.

      Ent 1944. aasta lõpul esines Mussolini veel viimast korda massimiitingul, et lasta oma kõnekunstil itaallasi hämmastada ja vaimustada, nagu see kunagi kindlasti oli olnud. Lahkudes hallide järvede äärest, naasis ta Milanosse ja esines Teatro Liricos. Ta kõneles sellest, et kuningas Vittorio Emanuele III ja tema peaminister, marssal Pietro Badoglio olid ta reetnud, samuti 1943. aasta juulist septembrini toimunud sündmuste lõhestavast mõjust Itaalia rahvale, kelle parem osa oli sellegipoolest mõistnud, et tuleb jätkata võitlust õlg õla kõrval oma Saksa ja Jaapani liitlastega. Mussolini teatas, et sõda pole veel kaotatud; plutokraatide ja bolševike vahel sõlmitud pakt laguneb varsti. Ta soovis ellu äratada fašismi nooruspäevade vaimu ning rääkis tõsimeeli sotsialiseerimisest, ehkki vihjas vaid väga ettevaatlikult režiimi kuldajale, milleks tema meelest olid olnud aastad 1927–1935. Taas kordas ta, et Mazzini150 on kaasaja prohvet. Uus kord pidavat soosima ühendatud Euroopat, milles itaallased „saavad tunda end itaallastena, sest nad on eurooplased, ja eurooplased on nad sellepärast, et on itaallased”. Just selline sulam tagas, et nad seisavad kindlalt vastu sotsialistlikule internatsionalismile ja juutide-vabamüürlaste kosmopoliitsusele, tollele „koletislikule” segule oma vaenlastest.151 Kuitahes kibe minevik ka polnud, RSI pidi leidma „kolmanda tee”.

      Nii duce kui tema kuulajad lasksid neil sõnadel end hällitada ja tundsid rõõmu, kui tuletati meelde õnnelikumaid aegu, mil võis küll sõjast rääkida, kuid tegelikult seda ei peetud. Ent ei möödunud kaua, kui süngus tuli tagasi. Mussolini oli üritanud olla tööd rügav juht ja näis sõbralikult meelestatud inimeste jaoks pädeva administreerijana, oma nõunike silmis oli ta „täpne, usin ja tähelepanelik”.152 Samal kombel võis ta ise, kui vajadus tekkis, kiita hea bürokraadi vilumust ja pühendumust, mis olid iga administratsiooni jaoks asendamatud.153 Ent ka kirjutuslaua ääres polnud ta enam võluv – isegi sõbraliku vaatleja jaoks mõjus ta keset oma Gargnano kabineti lohakust pigem provintsiadvokaadi või – arstina, olles ära lõigatud oma kunagise töökoha, Roomas Palazzo Venezias asuva Sala del Mappamondo hiilgusest, mis ümbritses teda aastatel 1929–1943.154 Ta kurtis, et on oma ametist, või sellest, mis oli sellest järele jäänud, tüdinud (ning pole kahtlust, et ta oli tüdinud iseendast).155 Tema positsiooni ebarealistliku olemuse näiteks olid naljakad katsed töötada alles nüüd välja uus põhiseadus. Mussolini tegi näo, et teda huvitab küsimus, kas duce ametiaeg peaks olema maksimaalselt kaks korda 7 või kaks korda 5 aastat.156 Mõtles ta ehk sellest, milline võinuks olla tema maine nüüd, kui ta oleks loobunud võimust 1936. aastal, mil Itaalia väed marssisid võidukalt Addis Abebasse?

      Olles ilmselt teadlik, et on aeg heita pilk omaenda elule, andis ta vahel veel ka mõne intervjuu, rääkides veel viimast korda soojalt ajakirjaniku elukutsest ja meenutades, et „ajalehe loomisega kaasnevad samad rõõmud nagu emaks saamisega”.157 Tuli ette veelgi filosoofilisi hetki. Mussolini ütles, et on alati eelistanud kasse koertele, vahest mõeldes Hitlerile, Blondile ja oma „koera-aastatele”.158Duce tunnistas, et on teinud vigu, kuid ainult siis, kui allus mõistuse häälele, selle asemel, et kuulata oma vaistu.159 Nüüd oli temast saanud vang, lelu, millega mängis saatus. Kuid ta ei kartnud surma; pigem suhtus ta sellesse kui sõpra.160 Fašistlikesse tõekspidamistesse ta eriti ei uskunud, küll aga uskus ta itaalia rahva headusse,161 vähemalt väitis ta nii ühele julgele välismaa ajakirjanikule. Itaalia ajakirjanikule kinnitas ta seevastu, et fašism jääb endiselt 20. sajandi kõige tähtsamaks ideeks. Ajalugu pidi viimaks näitama, et tal on õigus.162 Nüüd väitis ta, et oli sõtta astunud üksnes selleks, et ohjeldada sakslasi, ning et ta oli alati teadnud, et USA-l on määratud saada suurriigiks.163 Vahel kinnitas ta ka, et on südames alati olnud sotsialist, kuid selline, kes on viinud sotsialistlikud ideed vastavusse tegeliku eluga ja sel kombel leiutanud korporatiivse riigi.164 Ta ei pidanud paljuks veel kord kinnitada, et pole vastutav sotsialistliku parlamendisaadiku Giacomo Matteotti mõrva eest 1924. aastal.165 Tema tööd olevat takistanud haavand, mis „oleks rabanud jalust ka härja”, kuid rängima löögi andis saatus talle, kui võttis temalt vend Arnaldo, kes oli „vana kooli itaallane, rikkumatu, intelligentne, rahulik, inimlik”, Mussolini piksevarras rahvale. Teiste tegelaste suhtes, keda ta oma pika karjääri jooksul oli kohanud, ei näinud ta põhjust erilist austust üles näidata. Oli ju egoism lõpuks „suveräänide õigus”. Tavainimesed kuulusid loomariiki. Nad küünistasid ja tapsid ja viisid end oma hingest rääkides eksitusse.

      Üha moraliseerivam ja kibestunum, liikus Mussolini oma lõpu poole viisil, mida võinuks pidada banaalsuse kvintessentsiks, kui poleks olnud terrorit ja tapatalguid, mis tabasid rahvaid Itaalias ja Euroopas neil viimastel päevadel selles sõjas, mille vallapäästmiseks ta oli palju teinud. Leidnud võrdlustest kõige ennustatavama, ehkki sellise, mis jätab sündsuselt eriti soovida, ütles Mussolini 15. aprillil ühele kunagisele imetlejale, et „saatus on mu risti löönud. Varsti on see käes”.166 Järgmisel päeval selgitas duce oma valitsuskabineti viimasel istungil, et ta kolib ümber Milanosse, kuid ainult lühikeseks ajaks, enne kui minna edasi Valtellinasse, kuhu Pavolini kogus oma Mustade Brigaadide liikmeid.167 Ta minevat veel viimast korda „inimeste juurde”, lisas ta ilma erilise veendumuseta.168 18. aprillil sõitis ta viimast korda Milanosse (kuigi kui pidada silmas, mis juhtus tema surnukehaga, oleks seda reisi ehk õigem nimetada eelviimaseks), tehes seda ilma, et oleks konsulteerinud oma natsidest liitlastega, keda selline võimalus pahandas.169 Milanos seadis Mussolini end paremate ruumide puudumisel sisse prefektuuris, mis oli säilitanud teatud valitsusasutuse väärikuse. Nüüd oli unetus ta täiesti oma haardesse saanud. Nagu mõnel teiselgi puhul oma elus, kannatas Mussolini närvilisuse all, ning tundes ümbritseva suhtes ükskõiksust, peaaegu ei söönud.170 Kuigi ta kordas vahel endistviisi mehaaniliselt, et sõda on „suur draama”, millel ei tarvitse olla viis, vaid pigem kuus, seitse või kaheksa vaatust,171 oli ta ammu leppinud sellega, et kõik on kadunud. Olles selles veendunud, alustas ta oma elu viimast nädalat ainsas talle jäänud rollis, poliitilise uneskõndijana.

      1943. aasta septembrist peale oli ta aeg-ajalt rääkinud viimasest kangelaslikust vastupanust, mida tema režiim osutab, kui sõda peaks kulgema natsismile-fašismile ebasoodsalt. 1945. aasta veebruaris oli ta mõelnud selle üle, kas mitte Trieste, mida ammust aega peeti Itaalia natsionalismi saagiks Esimeses maailmasõjas, too italianità (itaalluse) viimane kants vastu slaavlaste (ja germaanlaste) merd, ei peaks olema selleks viimase vastupanu osutamise kohaks. Kuid natsisakslased, kes kaldusid arvama, et Trieste on naasnud oma Reich’i-koju, olid sellele vastu.172 Ja nii langes tema valik Valtellinale, Alpi orule, mis piirnes tollesama Šveitsiga, kuhu noor Mussolini oli kahel korral emigreerunud ning mis asus Milanole piisavalt lähedal, ehkki rahvusliku kuulsuse seisukohast polnud tal midagi pakkuda. Ning Mussolini ütles Grazianile, veel ühele inimesele, kellest oli teada, et kuuldu talle kindlasti meeldib: „Fašism peab surema sangarina.”173

      Tegelikult polnud mingeid sõjaplaane Valtellinas tõsisema vastupanu osutamiseks olemas174 ning Mussolinil puudus soov kujundada

Скачать книгу