LITMIR.BIZ

Скачать книгу

poolt RSI-le jäetud sõltumatust. Nad ahnitsesid endale ka Itaalia piirialasid. Pidevat peavalu valmistas küsimus sellest, mida kavatsevad sakslased peale hakata Trieste ja Trentinoga; need alad olid kuni 1918. aastani kuulunud Habsburgide impeeriumi ja läinud 1943. aasta septembris taas sakslaste „ajutise” administreerimise alla. Samas võimaldas see Mussolinil oma ametnikele suuresõnaliselt kurta sakslaste tahtmatuse üle temaga nõu pidada ja nõuda, et itaallaste üle peavad valitsema itaallased.106 Tegelikult pooldas Saksa ladvikust ainult Hitler Mussolinile taas suurema võimutäiuse andmist aladel, mis olid fašistlikust Itaaliast veel järele jäänud. Goebbels seevastu nõudis kogu Veneto allutamist Reich’ile, lähtudes loogikast, et aladel, kus „sakslased” kunagi valitsesid, tuleb nende võim „taastada”.107 Üsna varsti kirjutas natside propagandaminister oma päevikusse mõtte, mis tema ja tema kolleegide jaoks polnud enam ammu avastuslik: „Fašism ja sotsiaalfašistlik vabariik on nii rammetud, et on täiesti tähtsusetu, kes Mussolini kabinetis mingeid ministrikohuseid täidab.”108 Suurema osa jaoks Saksamaa ladvikust oli Mussolini rohkem marionett ja vähem diktaator.

      Just sellises sakslastepoolse põlguse õhustikus reisis Mussolini 1944. aasta aprillis Salzburgi lähedal asuvasse Klessheimi lossi oma järjekordsele, arvult kuueteistkümnendale kohtumisele Führer’iga. Kuigi vormiliselt Salò vabariigile alluvaid relvajõude juhatava marssal Rodolfo Graziani arvates oli duce närviline ja hajevil, teatas too 22. aprillil läbirääkimiste alates, et näeb vaeva selle kallal, et luua Itaalias tõeline valitsus.109 Ehkki muidu ebaveenev, ilmutas ta kindlust hulgas muudes küsimustes, sealhulgas rõhutas vajadust parandada Itaalia sõjavangide ja võõrtööliste olukorda, keda 1943. aasta septembrist peale koheldi Saksamaal nagu orje.110 Samuti päris ta, kas Hitler ei saaks selgitada, millised on sakslaste tegelikud kavatsused Trieste ja teiste piirialade suhtes. „Itaalia vabariigi tugevdamine on Saksamaa huvides,”111, teatas ta peaaegu anudes. Kuna Hitler oli tavatult vaikne, naasis Mussolini teema juurde, mis sõja jätkudes oli muutunud tema kinnisideeks. Ta teatas, et teljeriikide tõeline vaenlane on Inglismaa. Kas NSV Liitu poleks võimalik veenda naasma oma vanadesse piiridesse ja suunata võitluse kogu jõud Läände?112

      Korrates aina oma mõtet üritada leida Staliniga kompromiss, laskis Mussolini aimata, kui pindmine on tema enda panus teljeriikide rassi- ja antikommunistlikesse ideaalidesse. Samal ajal ilmutas ta erakordset taipamatust, suutmata mõista, kui fanaatiliselt suhtusid neisse küsimustesse Hitler ja teised natside ladvikusse kuulujad. 1944. aastal pidas Saksamaa tõelist sõda, mis oli kõikidest teistest maailmasõdadest kõige fundamentaalsem ja fundamentalistlikum, Idas. Kui Itaalia juht hellitas oma riigi väiklastes huvides lootust, et natse on võimalik sellest võitlusest eemale tõmmata, siis oli tegemist väga sügava pettekujutlusega.

      Siiski, vaatamata Mussolini viletsavõitu esinemisele, õnnestus tal taas Führer’it kas või pügala võrra enda poole võita. Teised sakslased rääkisid küll omavahel Mussolini vaimunõtrusest ja võrdlesid teda – Mussolini kahjuks – Vichy vabariigi peaministri Pierre Lavaliga.113 Ent pärast läbirääkimisi Itaalia vastupanu tugevdamise tehniliste üksikasjade üle ning Hitleri seosetuid märkusi liitlaste liidu „ebaloomuliku” olemuse ja selle kohta, et teljeriikide võidus pole jätkuvalt mingit kahtlust, kinnitas Saksamaa juht, et tunneb endiselt duce vastu imetlust. Ta teatas otsesõnu, et on otsustanud Itaalias mitte kellegi teisega suhelda, ning et ta „usaldavat” ainult Mussolinit.114

      Tõestamaks, et duce maine sakslaste silmis on paranenud, lubati tal külastada laagrit, kus sakslaste juhtimisel treeniti Itaalia sõdureid San Marco diviisist.115 Ta võeti vaimustusega vastu ja mõneks ajaks tõusis ka tema enda moraal. Ent „peaaegu sokrateslikus dialoogis”, nagu ta selle kohta ütles ning mis avaldati pärast tema Itaaliasse naasmist, väljendus ta võimaliku tuleviku suhtes äärmiselt ettevaatlikult. Kulunud võrdlust kasutades teatas ta, et „sõda on rahvaste jaoks suur küpsuseksam”. Riik ei tarvitse sõjas tingimata võita. „On võimalik hästi kaotada; ja on võimalik halvasti võita.”116 Alati, kui Mussolini külastas rinnet, muutus tema optimism olematuks.

      Klessheimis oli Mussolini väitnud, et Roomat, „Itaalia vaimset keskust”, kaitstakse viimseni.117 Juulis, kui duce ja Führer valmistusid veel üheks kohtumiseks, oli Igavene Linn juba langenud ning see sündmus sundis Mussolinit ühelt oma fašistist kolleegilt nukralt pärima, kas see tähendab, et Rooma elanikud on ta juba unustanud.118 1944. aastal oli Itaalias rõõmust rõkkavat rahvahulka raske leida, mistõttu teel rongiga Hitleri Ida-Preisimaa peakorterisse tegi duce vahepeatuse, et esineda natsidest instruktorite juhendamisel väljaõpetatavatele sõduritele. Ta üritas julgustada noid noorukeid (ja iseennast) rassistlike mõtteavaldustega, mis ei tarvitsenud mõnele pealtkuulavale natsile tunduda piisavalt ehedad. Ta kuulutas, et „Rooma, mis kolmekümne sajandi vältel pole näinud aafriklasi muidu kui aheldatuna võidukate konsulite sõjavankrite külge, on nüüd lasknud tol tsiviliseerimata ja ebardlikul rassil oma müüre rüvetada”. Itaalia „mitmevärvilised vaenlased” võiksid teada, et lõplik võit pole neil veel käes ning et RSI väed, sarnaselt nendega, kellele Mussolini praegu esineb, saavad olema väga tugevad vastased.119

      See, kas taolised mõtteavaldused, mille soovimatuks allhoovuseks oli arusaam, et „Ameerika”, too kunagine paradiis, kuhu emigrandid olid põlvkondade viisi Itaaliast üritanud pääseda, on nüüd tõeline vaenlane, tõstsid Mussolini kuulajate ja tema enda meeleolu, jääb ilmselt spekulatsioonide allikaks. Vähemalt oli tema kõne paremini läbi mõeldud kui Graziani oma, kes viitas Varuse leegionidele, mille Arminius 9. aastal pKr. hävitas, ja mõistis siis ka ise, et räägib sõjast, milles „sakslased” olid tapnud „itaallasi”.120

      Rongireisist natslikus Euroopas oli 1944. aasta suveks saanud ohtlik ettevõtmine ning delegatsiooni teekonda katkestasid korduvalt pommirünnakud ja remonditööd raudteel. Seega polnud itaallased kuigi üllatunud, kui said teada, et päris Rastenburgi lähedal sõitis vedur kõrvalteele ja seisis seal tund aega, ilma et keegi oleks öelnud, mis toimub. Kuid kui rong lõpuks sihtkohta saabus ja Mussolini väljus, ulatas tekki mähitud Führer talle tervituseks oma vasaku, mitte aga parema käe.121 Mussolini oli hilinenud Klaus von Stauffenbergi ja konservatiivse Saksamaa jäänuste poolt Hitleri vastu suunatud atentaadile (millele pidid järgnema diplomaatilised ponnistused lääneriikidega kokkuleppimiseks ja grandioosne heitlus slaavlasliku kommunismi vastu ehk siis täpselt vastupidine sõda sellele, mida igatses Mussolini).

      Sellises olukorras osutus tõsisem vestlus kahe lüüasaanud diktaatori vahel võimatuks, kuid kohalviibivad tõlgid jäädvustasid tulevaste põlvede jaoks pildi toast, kus pomm oli plahvatanud ning kus Hitler toetas end ühele püsti asetatud kastile ja Mussolini istus kõikuval taburetil, otsekui olnuks tegu kahe Godot’d ootava vanamehega.122 Polnud üllatav, et Hitlerile pakkus peamist huvi juhtunu kirjeldamine, ta ähvardas äpardunud vandenõulasi kohutava surmaga ja kinnitas, et tema pääsemine on tõestuseks, et saatus hoiab teda lõpliku võidu jaoks. Mussolini pomises labasusi sellest, kui kohkunud ja kurb ta on, kuigi tundis salamisi rõõmu, nähes, et Saksa diktaatorit on alandatud. „Mis puutub reetmistesse, siis pole me üksi,” ütles ta ühele fašistlikule ajakirjanikule pärast Ida-Preisimaalt naasmist.123 Kaks diktaatorit üritasid siiski vormitäiteks viimast korda arutada olukorda rinnetel. Hitler nõudis, et tema unelmate linna Firenzet kaitstaks.124 Mussolini palus uuesti,

Скачать книгу