ТОП просматриваемых книг сайта:
Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis. Helle Tiikmaa
Читать онлайн.Название Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis
Год выпуска 2011
isbn 9789949270651
Автор произведения Helle Tiikmaa
Жанр История
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Mõistagi see, mis toimus Tšernobõlis, on õnnetus. Kuid õppust võetakse mitte ainult saavutustest, vaid ka tragöödiatest. Ei ole meie esimesed, kes on kannatada saanud aatomielektrijaamas aset leidnud avarii tõttu. /…/ Antud juhul on jutt aatomienergia rahumeelsest kasutamisest, juhitavast tuumaagregaadist. Kuid aatomienergiat kätkeb ka tuumarelv ja see on spetsiaalselt ette nähtud massiliseks hävitamiseks, purustamiseks. Käikulastuna muutub tuumarelv reguleerimatuks.
Tokios toimunud seitsme arenenud riigi juhtide nõupidamisel /…/ Objektiivse ja üldiselt positiivse iseloomuga avalduste kõrval tegid nad etteheiteid meie poolt antava informatsiooni kohta. Seda etteheidet ei ole kuidagi võimalik omaks võtta. /…/
Meie lähenemine on suunatud sellele, et informatsioon oleks vastutustundlik, objektiivne, usaldatav läbikaalutud, aga kui väljendada ühe sõnaga – aus.
Nende päevade kogemused tõi ilmsiks ühe väga näotu asja, märkis seejärel Kovaljov. Nimelt: järjekordset hüsteeriat organiseeritakse ja suunatakse ühest keskusest – USA-st ja ilmselt ühetüübilise stsenaariumi järgi.
/…/ Rakendatud abinõude tulemusena radiatsiooniolukord Tšernobõli piirkonnas normaliseerub. Möödunud ööpäeva jooksul langes radiatsioonitase veelgi.
/…/ Mehiselt ja organiseeritult käituvad need, kellele on langenud osaks küllaltki raske ülesanne likvideerida avarii, teha desaktiveerimine ja taastada nendes piirkondades normaalne elu. /…/
Timberg meenutab ka 1. mai traditsioonilist paraadi. Kiievis peetut näidati üle Nõukogude Liidu kui ohutuse tunnismärki.Tartus oli kombeks, et linna parteieliit kogunes paraadi vaatama praeguse Atlantise vastu pargiveerde, Emajõe kaldale püstitatud tribüünile.
„Meie (Nikolai) Preimann seisis seal ees koos oma jüngritega,” kirjeldab Timberg. „Meid, sõjaväe-tegelasi, oli ka ikka tribüünile kutsutud, me olime siis ju uhked, pikad, sirged poisid ja suhteliselt noored ka. Olin mina, siis oli üks sõjakomissar, (Džohhar) Dudajev koos oma staabiülemaga ja siis oli kohaliku KGB ülem ka. Kogu Tartu võim oli seal tribüünil. Parteiliine pidi oli juba Tšernobõli avarii teada ja siis keegi küsis mu käest, et Kalev, et kuidas on, et miks sa siis gaasitorbikus ei ole. Ma ütlesin, et võtke rahulikult – kui tsiviilkaitse staabiülem ei ole gaasitorbikus ja ei ole linnast ära jooksnud, siis võib seda asja rahulikult võtta.”
Kuid võtta rahulikult midagi, millest piisavalt aru ei saa ja millest ametlikult vaikitakse, aga millest see-eest seal, avatud ühiskonna avatud teabesüsteemis murelikult räägitakse, oli väga keeruline. Mujalt hangitud infokübemed lõid viljaka pinnase kuulujuttudele nii radiatsiooni tohutust tõusust kui kõikvõimalikest ohtudest Eestis: saastunud veest randades, paljapäi käimise ohtlikust mõjust, radioaktiivse vihmaga saastunud viljadest nii meie enda peenardel kui ka sissetoodud toiduainetes.Vello Vare kirjeldab kentsaka näitena hirmupalangut Tartus, kui konservidelt leiti poolkulunud märge valmistamispaigast, mis algas täheühendiga tšerno, kuigi Tšernobõl polnud Nõukogude Liidus kaugeltki ainus paik, mille nimi selliselt algas. Teisal anti käsk poodi saabunud lihalt paar sentimeetrit pealt maha „pügada” ja niimoodi radiatsioonioht prügikasti toimetada – liha olevat saabunud müügile laost, mis asus saastatud piirkonnas. Emad-isad keelasid lastele väljas mängimise. Mure oli täiesti tõsine, sest meile oli õpetatud, et radiatsioon on ohtlik – tuumapommi tuli ju karta. Lõpuks ei saanud sellest hirmust mööda vaadata ja ajakirjanduses hakkasid ilmuma selgitused. Ajastu- ja asjakohased.
Lugeja kirjale vastuseks intervjuu Vabariikliku Sanitaar-Epidemioloogiajaama peaarsti Heino Lutsojaga.
„/…/ Meie jaam uurib ka toiduaineid. Kinnitan, et sellist võimalust, et õhust langeb toiduainetele radioaktiivset tolmu, pole. Sama võib öelda ka puu- ja köögivilja kohta. Kahjustus võib tekkida alles siis, kui toiduained on pikemat aega väljas radioaktiivse tolmuga saastatud piirkonnas. Meil aga sellist keskkonda pole.”
Kas kartus, et vihmaga ei tohi palja peaga käia, on põhjendatud?
„Muidugi mitte. Võetud proovid kinnitasid ju, et selliseks ettevaatuseks pole mingit põhjust. Ei saa vihmapiisad midagi alla tuua, kui kontrollimine kinnitas õhu puhust.
Kui aga siiski näiteks langes vihmaga koos radioaktiivsete ainete imeväikeseid osakesi rabarberi suurtele lehtedele, kas see on rikkunud kogu rabarberi?
Ei, sugugi mitte. Radioaktiivseid osakesi võib langeda nendele lehtedel niisamuti kuiva ilma puhul tolmuna. Vihm ju neid osakesi ei lahusta. /…/ Kõigest sellest hädast saab lahti tavalise pesemisega. Riideid tuleks kloppida, nagu seda tehakse ikka siis, kui tahetakse tolmust vabaneda.”
/…/ On teada, et meie naaberriikides täheldati aatomielektrijaama avarii järel kiirituse suurenemist. Meil seda oluliselt polnud, ometi asume ju Tšernobõlile lähemal. Milles asi?
„Siin sõltub kõik meteoroloogilistest tingimustest. On ju teada, et tsüklonis õhumassid tõusevad ja liiguvad päripäeva, antitsükloni korral on kõik vastupidi. Vastavalt sellele sattuski ilmselt mõnda kohta rohkem Tšernobõli ja sealtkandi õhku, meile näiteks hoopis vähe. Täheldati ju naabritegi juures, et kahes eri linnas on radiatsiooninäidud väga suuresti erinevad.”
AARNE RANNAMÄE, MATI TALVIK SAATEJUHTIDENA; ENSV TSIVIILKAITSE STAABIÜLEM VELLO VARE, VABARIIKLIKU SANITAAR-EPIDEMIOLOOGIAJAAMA PEAARST HEINO LUTSOJA KÜLALISTENA.
Rannamäe: Mida kujutab endast radioaktiivne saastatus, oleme seda aasta-aastalt õppinud, kuid teadmised selles vallas on endiselt ähmased.
Vare: See näitab tõesti õppuste puudulikkust. Teame, et radiatsioon on üks neljast tuumaplahvatuse kahjustavast faktorist, mis kujutab alfa-, beeta- ja gammakiirgust. Tšernobõli avarii puhul on meil tegemist kahe viimase kiirguse liigiga.
Talvik: Kuidas hindate neid meetmeid, mida kasutasid Soome ja Rootsi?
Vare: Jah, nende riikide ametlikud ringkonnad pingutasid veidi üle. Tundmata kahjustuste tõesti väärtusi, löödi hädakella küllalt tugevasti. Nüüd annab see neile endile tunda – juba ei osteta ka Soome puu- ja juurvilju. Kuigi mingit ohtu nende riikide elanikele ei olnud, puhuti olematu hädaoht suureks.
Rannamäe: Ja tulemus on ka meil näha. Meie toimetus on saanud õige mitu kirja ja telefonikõnet, kus päritakse selliseid asju: kas Tallinnas võib vihmas ikka käia palja peaga, ilma et juuksed välja langeks, kas Soome lahe merevesi on ikka supeldav jne.
Lutsoja: See on tõepoolest absurdne. Nagu öeldud, radiatsiooni määra mõõdetakse meil iga päev. Kõrvalekalded looduslikust foonist on tühised. Toon võrdluse – õnnetuse kõrghetkel võrdus fooni muutus elama asumisega puumajast kivimajja või Kalamaja rajoonist Toompeale kõndimisega.
Radiatsioonitaseme jälgimise käsuga üpris samaaegselt (kuigi teistest kanalitest) oli Moskvast tulnud veel üks käsk, mis tõi Tšernobõli katastroofi palju otsesemalt Eesti inimeste ellu kui ükski vihmapilv või tuulepuhang seda suutis. Käsk oli koguda mehi kordusõppustele. Sihtpunkt, nagu selgus,Tšernobõl tuumajaama piirkond. Eesmärk – kõikvõimalikud tööd avarii likvideerimisel.
Ega tegelikult olnud kordusõppuste sildi kasutamises niisugusel juhul midagi ebatavalist – see oli sobiv raam toimetusteks, millest ei tahetud rääkida. Sõjaväe liinis antud käskude kohta küsimusi ei esitatud ja vajadusel võis vaikimisvandega sulgeda kõik suud. Kohalikult võimult, sealhulgas sõja komissariaatidelt, oodati üksnes ettenähtud tööjõu operatiivset mobiliseerimist ja kohaletoimetamist.
1986. aastal juba 11 aastat Eesti NSV sõjakomissariks olnud kindralmajor Roomet Kiudmaa keeldub praegu kategooriliselt intervjuust, sest on oma sõnade tõlgendamises pettunud, kuid ta pole seda alati teinud. 2001.