LITMIR.BIZ

Скачать книгу

linnast Nõukogude Liidus. Elanikkond oli kasvanud jõudsalt üle 45 000, neist 16 000 olid lapsed. Arvestatud oli linna jätkuva kasvuga, sest tuumajaamas käisid kahe uue reaktori ehitustööd.

Allikas: Eesti Entsüklopeedia 1996

      Sellest, mis tuumaelektrijaamas nendel saatuslikel tundidel toimus, kirjutas tuumaspetsialist Grigori Medvedev 1989. aastal ajakirjas Novõi Mir pikema jutustuse, mis on ilmunud ka eesti keeles1.Tema kirjeldust toetavad teised uuringud, näiteks Maailma Tuumaassotsiatsiooni tehtu2.Toimus aga järgmist:

      25. aprillil 1986 aastal valmistuti tuumajaamas neljanda energiaploki peatamiseks plaaniliseks remondiks. Ploki seiskamise ajal oli planeeritud viia läbi katsetused reaktori kaitseseadmetega täieliku voolukatkestuse tingimustes.Teisiti öeldes plaaniti katsetada, kuidas õnnestub kasutada täieliku elektrikao puhul reaktori kaitsemehhanismiks kasutatavate veepumpade toiteks turbogeneraatori rootorite inertsi, kuni hakkavad tööle diislikütusel töötavad veepumbad. Medvedevi kinnitusel polnud see katse põhimõtteliselt esmakordne, kuid seni oli nii Tšernobõlis kui mujal tehtud neid kustutatud reaktoriga ehk sellisega, kus avariikaitse sees ja reaktor stabiilses, juhitavas režiimis. Seekord olid avariikaitsesüsteemid välja lülitatud. Reaktori seiskamine ja katse algasid 25. aprillil kell üks öösel. Etapi viisi edeneti kuni kella kaheni päeval, mil Kievenergo dispetšeri nõudel peatati reaktori väljatoomine töörežiimist kuni kella üheteistkümneni õhtul.

      Eesti juurtega Eduard Gams töötas 1986. aastal NSV Liidu kaitseministeeriumi Radiatsiooni-, Keemia- ja Bioloogilise Kaitse Teadus-, Uurimis- ja Katseinstituudis ja kuulis seetõttu juhtunust esimeste seas. Nüüd kirjeldab ta toimunut nii:

      „Oli maipühade eelne aeg ja kõik, nii palju kui ma mäletan, töötasid surve all, et täita plaani. Minu teada helistas dispetšer Kiievist Tšernobõli jaama, et mingi aja on veel vaja reaktori võimsust ülal hoida, kuigi tegelikult oli ette nähtud reaktori plaaniline remont ja seega ka selle väljalülitamine.Tööd jätkati, kuigi osad avariisüsteemid olid juba välja lülitatud. Kui siis satuti reaktori ebastabiilsesse tsooni ja algas ahelreaktsioon, reageeriti liiga hilja, reaktorit püüti kustutada grafiitvarraste allalaskmise abil, aga varraste kanalites olid juba toimunud muutused ning neid polnud võimalik alla lasta. Ja reaktori „sisikond” paiskus ümbruskonda.”

      Plahvatused toimusid tuumajaama neljandas reaktoris 26. aprillil kell 1.23. Reaktorist aurustus ja heideti atmosfääri 50 tonni tuumakütust, kus see radioaktiivse pilvena üle Valgevene,Venemaa, Poola, Skandinaavia ja Baltimaade kandus.Veel 70 tonni kütust ja rusud lendasid laiali jaama territooriumile, masinasaali katusele, kolmanda energiaploki peasaali katusele, ventilatsioonilõõridesse.Võrdluseks – Hiroshimale heidetud tuumapomm kaalus 4,5 tonni.

      Kaks jaamas töötanut sai kohe surma. Puhkes ka tulekahju, mille kustutamise käigus sai raskelt kiiritada kümneid julgeid tuletõrjujaid. Kokku suri katastroofi esimestel tundidel neljandas plokis olnutest 31 inimest.

      Gamsi hinnangul oli peamiseks õnnetuse põhjuseks inimeste oskamatu tegutsemine. Medvedev on oma väljendites karmim.Tema sõnul käsitles personal tuumareaktorit põhimõtteliselt nagu Tuula samovari, suhtus lugupidamatult jõududesse, mis reaktorisse kammitsetud olid, ja alahindas ohtusid. Inimene kui looduse kuningas – see veendumus oli levinud ja juurutatud.Tšernobõli tuumajaam oli aastaid üsna edukalt töötanud, kuigi 1982. aastal oli esimene energiaplokk osaliselt üles sulanud. Kui aga õnnetusest ei räägitud, siis polnud seda ka juhtunud. Lisaks mängis kaasa töötajate hirm vallandamise ees, mis pani alluma ülemuste survele ka siis, kui viimaste käsud ei tundunud õiged, ning teiselt poolt ülemuste soov välja paista enneolematu ja eduka katsetusega, millest töösaavutusena ette kanda. Ei Medvedev ega Gams ei arutle RBMK reaktorite ohtude üle, sest ilma inimese „abita” poleks ka kõige ohtlikum reaktor siiski katastroofi põhjustanud.Vähemalt mitte siis, mitte nii.

      Teave avariist jõudis „kuhu vaja” ehk Moskvasse NLKP KK aatomienergeetika sektori juhataja ja teiste vastutavate isikuteni 26. aprilli varastel tundidel, kuid see ei olnud adekvaatne, sest tuumajaamas endaski oli raskusi taolise katastroofi uskumise ja õnnetuse adekvaatse hindamisega.Tuumajaamas ei olnud sobiva tundlikkusega dosimeetreidki, millega tekkinud radioaktiivsuse taset mõõta. Nii kanti algul ette, et toimus avarii, kuid reaktor on terve. Mis oli siiski vaid soovunelm.

      Eemalt vaadatuna tundus reaktori purunemine veelgi võimatum. Gams mäletab, et instituudis veenis ta oma kolleegegi, et reaktori purunemine pole võimalik, pole usutav. „Praegu püütakse süüdlaseks teha süsteemi, kuid tegelikult oli meil sel ajal sügav usk energeetikasse.Tuumaenergeetikat peeti väga perspektiivikaks mitte ainult meie riigis vaid kogu maailmas,” meenutab ta. „Tuumaenergeetika tekkis aatomipommi loomise teadmiste baasil ja sellepärast tahtis inimkond tõesti väga kasutada aatomienergiat rahulikel eesmärkidel. Olime nii kasvatatud, seda enam, et teadsime, mis on tuumareaktor, sest sarnast tüüpi RBMK reaktoreid kasutati mujalgi – näiteks aatomiallveelaevadel. Meile oli alati kinnitatud, et tuumareaktor on väga töökindel, et sellel on mitmesuguseid kaitsemehhanisme, et igasuguseid olukordi on ette nähtud. Avariisid tuli küll ette, kuid sellel tasemel avariid ei suutnud keegi kujutleda. Ma veensin isegi oma kolleege, et seda ei saanud juhtuda. Kuid tõestuseks piisas ühest fotost.” RMBK tüüpi reaktoreid kasutati ainult Nõukogude Liidus, läänes peeti sellist vesijahutusel ja grafiitaeglustusel põhinevat tüüpi liiga ohtlikuks. Gams ütleb: „Vene Föderatsioonis olid varem kõlanud kained hääled tuumaenergeetika ohtudest, et tuleb lisakaitsesüsteeme luua. Kuid see nõudis raha, inimesi ja aega; teiselt poolt oli pidev surve, et tuumaenergeetikat tuleb laiendada, oli plaanimajandus, kus nõuti tuumeaelektrijaamade ehitamist kindlaks tähtajaks ja nii edasi. Sellegipoolest oli usk tuumaenergeetikasse sügav.

      Kuigi puudus õige arusaam, mida ette võtta, millistele kogemustele toetuda, asuti siiski tegutsema. Lahendusi otsiti katse-eksituse meetodil ja see meetod jäi kauaks kasutusse. Eduard Gams teab, mis toimus tema instituudis: „Kui tuli teave, et on toimunud ettenägematu ulatusega avarii, lendas meie instituudi spetsialistide operatiivgrupp kohe laupäeval, 26. aprillil, sündmuspaigale, osad spetsialistid olid samast kateedrist, kus mina töötasin. Ka meie kateedri juhataja Mandõtš oli nende seas, ta oli minust aasta noorem. Peab ütlema, et just minu instituudi spetsialistid olid esimesed, kes tegid saastatuse analüüsid, ja järeldasid, et ümbruskond oli saastud reaktori aktiivtsoonis leiduvate osadega. Esialgu seda kritiseeriti – Kurtšatovi radiatsiooniinstituudi spetsialistid ei suutnud algul nõustuda, et reaktori aktiivtsoon on hävinud. Hiljem mõisteti, et tõepoolest on välja paiskunud aktiivtsooni sisu.”

      Tegutseti siiski vaikides nagu ikka ehk ilma avalikkust ja koguni kohalikke elanikke teavitamata. Siinkohal pole mõtet rääkida tervest riigist, ega isegi mitte Ukraina pealinnast Kiievist, mis katastroo-fist siiski suhteliselt eemal oli – saladust hoiti ka nende eest, kes põrgukatlale õige lähedal olid: Pripjati,Tšernobõli ja ümberkaudsete külade elanike eest. Sel nädalavahetusel peeti Pripjatis rattavõidusõit ja mitmeid pulmi. Nõukogude Liit elas küll juba glasnosti ehk avalikustamise loosungi all, kuid kui kiiresti muutuvad tegelikult nii vanad, sisseharjunud tegutsemismallid kui mõtteviis? 20 aastat hiljem kirjutas tol ajal Nõukogude Liidu kõrgeimat positsiooni, NLKP Keskkomitee peasekretäri kohta täitnud Mihhail Gorbatšov, et vaikimise põhjuseks ei olnud salgamine, vaid ebapiisav teave, ja et otsus glasnosti vaimus avalikult teemat käsitleda oli igati olemas.Tõenduseks toob Gorbatšov fakti, et katastroofipaika juhtunut välja selgitama saabunud valitsuskomisjon ei kasutanud samuti mingeid erilisi kaitsevahendeid – seda oleks tehtud, kui oleks teatud katastroofi ulatust.

      Tol hetkel usuti aga, et kannatada saanud piirkond piirdub peamiselt Valgevene ja Ukrainaga.3

      Kohalike seas ei jäänud kummaline tegevus siiski märkamatuks, mis tähendas, et kuulujutud läksid liikvele ja lõpuks selgus ka tõde. Nii üldjoontes.

      Ljubov Semenik meenutab: „Sel hommikul saatsin ema matustele tulnud õe Kiievi bussi peale.Vaatasime õega, et seisab pikk rida busse. Mina räägin, et vist mingi tsiviilkaitseõppus, aga keegi pole midagi öelnud. Meie majast mööda sõitis Tšernobõli suunas mitmesugust tehnikat, signaalide ja saatkonnaga.

Скачать книгу