ТОП просматриваемых книг сайта:
Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis. Helle Tiikmaa
Читать онлайн.Название Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis
Год выпуска 2011
isbn 9789949270651
Автор произведения Helle Tiikmaa
Жанр История
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Irina juurest läksin koju. Nägin naabrinaist, kes ütles, et saadab oma lapsed ema juurde ära. Miks, küsisin.Ah, tuumajaamas oli mingi avarii, las nad olla parem eemal. Ja siis kutsuti välja kõik autojuhid, kes kätte saadi. Ka meie majast – üks mu naabritest oli autojuht-traktorist.
26. aprilli õhtul hakati mingisuguse imeliku roheka lahusega Pripjatti viivat teed pesema. Möödasõitev tehnika oli huvitav, me polnud niisugust näinudki – istusime väljas ja vaatasime, kuidas need liiguvad edasi-tagasi. Lapsed olid sealsamas teeserval. Keegi ei hoiatanud, et see võiks ohtlik olla. Pühapäevaks oli siis teada, et tuumajaamas on toimunud avarii ja Pripjati elanikud evakueeritakse.”
„Pripjatist evakueeritutele lubati naasmist kolme päeva pärast,” kirjutab Medvedev.
Esmaspäevaks, 28. aprilliks, jõudis radioaktiivne pilv Skandinaavia kohale ja selle mõjud avastati Rootsis, Fosmarki tuumajaamas. Kui oli selgeks saanud, et kõrgenenud radioaktiivsuse põhjus ei ole kohalikku päritolu, otsiti ja ka leiti õige allikas – Nõukogude Liidus, Ukrainas asuv tuumajaam. Moskvale hakati esitama küsimusi, millele ei saanud vastamata jätta.
Tšernobõli aatomielektrijaamas on toimunud avarii. Vigastada on saanud üks reaktor. Avarii tagajärgede likvideerimiseks on tarvitusele võetud meetmed. Kannatada saanutele antakse abi. Moodustatud on valitsuskomisjon.
Ljubov ja teised Tšernobõli elanikud läksid esmaspäeval, 28. aprillil, tööle nagu tavaliselt. „Töö juures öeldi meile, et tavapärast tööd ei tule, et meid on vaja sööklasse appi, sest palju inimesi on vaja ära toita. Pripjatti valvama ja kaitsma olid saadetud miilitsakooli kursandid ja neile oli vaja süüa teha.” Ljubovil on rääkides pisarad silmas, ta pühib neid taskurätiga, enne kui saab jätkata. „Need olid noored poisid.Tulid, rebisid riideid, kukkusid põõsaste alla kokku … Sinna jäi neist verd. Palusime: kullake, söö vähemalt midagigi – aga kuidas saanuks nad süüa?! Kaks päeva töötasin, siis ütlesin, et rohkem ei pea minu närvid vastu.
Osa töötajaid oli saadetud karjääri täitma liivakotte, millega täideti reaktorit. Ma siis läksin sinna tööle. 30. aprillil töötasime karjääris. Järgmine päev oli 1. mai.Tavaliselt oli siis linnas paraad. Arutasime, et kas läheme paraadile või tööle. No mis paraad – muidugi karjääri tööle! Me töötasime seal kuni 4. maini. Räägiti, et radiatsioon veidi kerkis, kuid keegi ei öelnud, et see on ohtlik. Me mõtlesime, et kustutame tulekahju ära ja siis elame nagu ennegi. Me ei näinud kunagi neid koptereid, mis reaktori juurest saabusid. Ainult kuulujutte, kuidas siin või seal saadi sihtmärgile pihta – kõik hüüdsid hurraa, tublid lendurid. Aga keegi ei rääkinud, et peske käsi, katke pea kinni või kaitske ennast mingit muud moodi.”
Ljubov Semenik ja tema kaastöölised Tšernobõli lähistel liivakarjääris ei mõelnud lahkumisele, sest nemad olid kodus. Need linlased, kes tahtsid ja kellel oli võimalik lahkuda, olid seda juba teinud. „Me vaatasime, et kellel oli auto, see võttis oma lapsed ja kraami ja sõitis ära. Aga meie muudkui töötasime, täitsime liivakotte,” meenutab ta. „Tervis oli mul juba käest ära – köha, nohu, palavik, näonahk ketendas. 4. mail tuldi meile ütlema, et homme pole vaja tööle tulla, olete oma ülesande siin täitnud, kotte on palju. Ja võimalik, et tuleb evakueeruda, nii kümneks päevaks, mitte rohkem. Evakueerimise põhjuseks ei öeldud, et linn on saastunud, vaid et me jääme jalgu tuumareaktori kustutustöödele. Sõjavägi saab nüüd ise hakkama. Sellepärast saadetakse meid ära.
Võtsin igaks juhuks passi kaasa, ja kuna oli ju selge, et kümme päeva ei istu me kuskil lihtsalt niisama, küllap viiakse mõnda külla, kus on vaja põllutöödel abistada, siis võtsin kergeid riideid: kitli, sussid.
Sõitsime linnast välja. Jõudsime umbes 15 kilomeetri kaugusele ja peatusime metsas. Seal oli haudvaikus. Isegi linnud ei laulnud. Selline vaikus, et polnud lihtsalt asugi. Ma elasin ju tänava ääres, kust sõitis läbi Pripjatti minev tehnika, kopterid tiirutasid linna kohal – me olime müraga harjunud. Nüüd aga selline haudvaikus …” Ljubov jääb meenutades korraks vaiki.
„Kontrollpunktis võeti meie asjad ära, öeldi, et need on saastunud. Seni polnud meile saastest räägitud. Alles nüüd, kui jõudsime kontrollpunkti, kus meid hakati dosimeetritega mõõtma, öeldi, et kõik on saastunud. Ja kõik võeti ära, ka seljariided, vabandust, kuni trussikuteni. Kõik oli saastunud aga sellepärast, et olid hirmus kuumad ilmad. Meil kõigil olid aknad kogu aeg lahti, sest muidu ei saanud toas elada. Ma ei mäletanudki, et kunagi oleks aprillis nii palav olnud.
Võeti siis kõik meie asjad ära, pesime ennast külma veega ja meile anti uued riided selga. Meid viidi Borodjankasse, pandi majadesse elama. Ega keegi ei nurisenud, uskusime ikka veel, et saame koju tagasi.” Ljubov ohkab, pühib pisara ja ütleb siis vaid veidi ägedamalt:
„Me ju tegelikult teadsime, mis ja kuidas pidanuks olema – tsiviilkaitseõppustel räägiti sellest küll, mismoodi talitada, kui on radiatsioon ja kõik saastatud. Aga juhtus nii, et kui tõeline hetk oli käes, kui oli aeg tegudeks, siis päästis kõrgem juhtkond hoopis oma nahka. Rahva peale nad vaid sülitasid.Te ju teate, millal alles raadios ja televisioonis toimunust räägiti!”
„Inimmaterjal” oli Nõukogude Liidus põhimõtteliselt odav vahend kõrgete eesmärkide saavutamiseks ja kangelaslikkus kui märterluse erivorm kõrge au sisse tõstetud – seega paisati puhastustöödelegi inimesed. Kust aga oli neid kõige lihtsam võtta? Sõjaväest, mis on alati minekuvalmis. Seda enam, et olid olemas eriväljaõppega ja erivarustusega nn keemiaväed – kiirgus-, keemia- ja bioloogilise kaitse väed. Tõsi, eriväljaõpe ja erivarustus polnud mõeldud tuumajaama plahvatuse, vaid tuumapommirünnaku tagajärgede likvideerimiseks.
Kuid Tšernobõli plahvatus polnud tuumapommiplahvatus, vaid termiline plahvatus, mis paiskas välja ka pika lagunemisajaga radioaktiivseid aineid. Sellise katastroofi jaoks ei olnud valmisolekut ega plaani – kõik teadmised ja vahendid olid mõeldud juhuks, kui puhkeb sõda.Tuumasõda. Eduard Gams selgitab: „Meie tegelesime aatompommijärgse saastatusega, aga see oli midagi muud, kui tööstusliku plahvatuse tagajärjed. Sellest tekkisid omad probleemid, sest meil polnud ajuti isegi dosimeetriliseks kontrolliks sobivat aparatuuri.
Pommiplahvatuse järgsetel saasteainetel on lühike poolestusaeg, kuid siin oli teisiti.Territoorium saastus peamiselt tseesiumi ja strontsiumiga, mille lagunemisaeg on umbes 30 aastat. Lendas välja põleva plutooniumi osakesi. Sellepärast tekitas tehnika, tööstusobjektide, elamute ja muu desaktiveerimine palju probleeme, sest saaste moodustas see, mis muidu kunagi reaktorist ei väljunud. Ei olnud olemas meetodit, kuidas tehnikat ja objekte desaktiveerida, kuidas kaitsta inimesi. Kaitseministeeriumis moodustati spetsiaalne teaduskeskus, mille töös ka mina desaktiveerimisspetsialistina osalesin.”
Eduard Gams on praegu kindel, et keemiavägede kohaletoomine oli põhimõtteliselt õige valik: „Nemad olid teistest paremini ette valmistatud ja neil olid tehnilised vahendid, et läbi viia dosimeetrilist kontrolli ja muud vajalikku. Kuid õige on ka see, et seejuures tehti mitmeid läbimõtlemata samme, sest riigi juhtkond püüdis võimalikult kiiresti asja ära siluda, hakkama saada, ja neil polnud ehk täiesti selget arusaamist, kui kiiresti on üldse võimalik tegutseda.
Teisalt – Tšernobõli saabus operatsiooni juhtima ka keemiavägede ülemjuhataja Pikalov, kes hiljem sai Nõukogude Liidu kangelaseks. Tema kogus oma alluvad kokku ja ütles neile, et kodumaa on teid toitnud, katnud, õpetanud, ülal pidanud ja nüüd on saabunud hetk, kus te ehk peate koguni hukkuma, et päästa teiste elud.Tema hindas olukorda nii.”
Keemiaväeosade appikutsumine tõi Tšernobõli ka esimesed eestimaalased, mehed, kes läbisid tol hetkel korralist ajateenistust Nõukogude armees.
Kõrgkooli lõpetamise järel võimlemisõpetajana töötanud 24-aastane Vladislav Vassiljev oli 1986. aasta aprilliks oma sõjaväekohust kodumaa ees juba aastajagu täitnud.
„Teenisin Tšernigovis