ТОП просматриваемых книг сайта:
Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis. Helle Tiikmaa
Читать онлайн.Название Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis
Год выпуска 2011
isbn 9789949270651
Автор произведения Helle Tiikmaa
Жанр История
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Radioaktiivne pilv liikus üle Valgevene, Poola, läks merele, üle Norra, Rootsi ja me saime selle sabaga pihta n-ö tagasiulatuvalt,” räägib Timberg. „Me joonistasime kaarte Eesti saastatusest. Kõik talletati iga päev: olid mõõtmised iga 4 tunni tagant ja üle riigi. Nii me saime teada, kus on jälg – Sillamäe juures ja Narva-Jõesuu juures ja Saaremaal Sõrve säärel.” Valminud kaarte teadaolevalt säilinud ei ole.Timbergi sõnul olid need küll salastatud, kuid polnud sellised dokumendid nagu näiteks lahingutegevuse korraldamise juhendid ja õppematerjalid, mida üritati säilitada, kui Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ajal 1991. aastal tsiviilkaitset likvideeriti.Vello Vare mälestustest leiab, et Eestis oli radiatsiooni kõrghetk 5. mail, kuid see tähendas vaid kümneid mikroröntgeneid. Oli ka ootamatuid juhuseid. Kalev Timberg meenutab juhtumit Tartu lennuväljal:
„Üldiselt oli foon suhteliselt stabiilne, mõni kord ainult kõikus. Siis järsku teatati mulle lennujaamast, et neil on foon kaks korda kõrgem. Mina võtsin oma mõõteriista kaasa ja läksin kohale. Mulle öeldi, et vaat seal lennuvälja nurgas betoonraja ääres, seal on kõrgem foon. Läksin sinna, ja tõesti – need rohututid seal andsid mõõtmisel ütleme üks-kaks korda kõrgema taseme. See oli arvestatav foonimuutus ja looduslikel põhjustel ei saanud see tekkida, pidi võimalik olema mingisugune kõrvalmõju. Minu mõõteriistaga polnud võimalik määrata, mis kiirgus seal on, mõned aparaadid võimaldasid öelda, et kas on gamma või alfa-aktiivsus.Tulin järeldusele, et tuleks Tallinnasse ette kanda, aga hakkasin kahtlema – et oot-oot, sealt vist tuleb käsk enne, kui mõtlema hakatakse. Ja siis ma vaatasin, milles asi, ja ma sain aru, et eelmine päev oli sadanud vihma, lennuväli oli kaldu ja vesi voolas sinna nurka. Ühesõnaga – kuskil atmosfääris oli saastumine, pilved puutusid kokku selle saastunud õhumassiga ja tõid selle vee meile. Kiirgus ei olnud märkimisväärne, oleks ta langenud põldude peale, võib-olla ei oleks foonimuutust märganudki, aga kuna ta jooksis ühte nurka, siis rohi ja mättad olid nagu filtrid, mis korjasid kogu kiirgavate tolmuosakestega vee kokku ja maa sees selles kohas tekkis kõrgendatud kiirgus, mis näitas minule seda, et asi on ikka tõsine.
Aga märkimisväärselt Eestis radiatsiooni tase ei tõusnud. Näiteks Tartus ei jõudnud see isegi 2 korda üle loodusliku fooni minna. Sellepärast ei tehtudki ettepanekut laiemalt inimesi informeerida. Loomulikult oli informeerimine ka üldiselt keelatud, sest 1986. aasta oli veel sügav stagnatsooni aeg.”
Radiatsioonitaseme muutustest rääkimine oli keelatud, kuid ka ilma selleta ei tõusnud Tšernobõli katastroof Eesti ajakirjanduses eriti kiiresti üle uudiskünnise. Nii polnud sellest märkigi 29. aprillil ilmunud Noorte Hääle traditsioonilises rubriigis „7 päeva”, küll aga mahtus sinna Lenini sünniaastapäeva ja Tokio saabuva seitsme arenenud tööstusriigi (G7) tippkohtumise ettevalmistamise kõrvale teema NSV Liidu uutest ettepanekutest keemiarelva keelustamiseks ja varude hävitamiseks. Kulus veel nädal, kuni Tšernobõli teema Eesti ajakirjandusse ilmus. Kombe kohaselt olid sellised artiklid ja kommentaarid tõlgitud usaldusväärsetest allikatest, liidu keskmeediast või uudisteagentuurist TASS. Nõukogude ajakirjandusele ei olnud omane täielik valetamine, lihtsalt tavaks oli jätta „õige” mulje, mitte rääkida kõike, ja seda osalistki tõtt rääkides rõhutada positiivset, paigutada negatiivne teisejärgulisele kohale, möödaminnes mainitavaks.Vajadusel väänati veidi ka fakte, et need sobiks hinnanguga.
Mis aga võis olla positiivset tohutus katastroofis – eluohtlikus saastatuses ja tuhandete inimeste kodutuksjäämises? Vastus on lihtne – seesama, mis sõjas: Nõukogude inimese kangelaslikkus ja eneseohverdus, suur sõbralik Nõukogude pere, kus üksteist aidatakse vastutasu tahtmata. Ja et miski, ka mitte avarii, ei takistanud elu edasiminekut. Loomulikult tuli see kõik kohe rakendada ka poliitilise sõjavankri ette, sest parim kaitse on ikka ja alati rünnak.
Kummalisena, ebatavalisena näib Pripjat helikopterilt vaadatuna. Lumivalged mitmekorruselised hooned, laiad prospektid, pargid, staadionid, lasteaiad mänguväljakutega, kauplused … Veel mõned päevad tagasi elas ja töötas seal 23 000 energeetikut, ehitajat keemikut, jõetransporditöötajat. Nüüd on linn tühi. /…/
Vahetevahel läbistab jõeäärse asula vaikust mootorimüra – aatomielektrijaama tuuakse kohale järjekordne vahetus. AEJ kolm plokki vajavad pidevat järelevalvet ja spetsialistid kontrollivad jaama reaktoreid, mis praegu üle viidud konservatsioonirežiimile.
Neljas plokk aga …
Plahvatus purustas reaktorikaane, varisesid kokku ehituskonstruktsioonid, puhkes tulekahju. See juhtus öösel …
/…/ Nende tuhandete inimeste auks, kes töötavad aatomielektrijaamas ja elavad selle lähedal, tuleb öelda, et paanikat ei tekkinud, ehkki üksikuid peataolnuid tuli ette. Ent juhtunud õnnetus liitis inimesed niivõrd ühte, et nad seadsid ise kiiresti korra jalule.
Teatavasti püüdsid mõned välismaa agentuurid ja kõikvõimalikud „raadiohääled” paanikat külvata /…/ Mis võib olla häbiväärsem, kui kahjurõõm juhtunud õnnetuse üle?
/…/ Tol laupäeva varahommikul märkis meteoroloogiajaama juhataja Z. Kordõk ise üles mõõteriistade näitusid. Üks aparaat näitas, et radioaktiivsus on suurenenud. /…/
Sel ajal alustati Tšernobõli AEJ asulas juba evakueerimist. See toimus kindlas korras, organiseeritult, nõukogude ja parteiorganisatsioonide juhtimisel. /…/
Kui Kiievis saadi Pripjati ääres juhtunud raskest õnnetusest teada, läksid paljud vaatamata sellele, et oli puhkepäev, ettevõtetesse oma abi pakkuma. Kümned autotranspordiettevõtte 09124 autojuhid kogunesid enne töö algust ettevõtte hoovi. Pärast seda, kui oli teatatud, et tuleb minna inimesi Tšernobõli aatomielektrijaama tsoonist välja vedama, paluti neil autojuhtidel, kes ei taha või ei saa kaasa sõita, rivist välja astuda. Mitte keegi ei teinud seda.
/…/ On kätte jõudnud teine nädal pärast avariid. Olukord on endiselt keeruline. Ent peamine on see, et olukord on aatomielektrijaama ümbruses kui ka naaberrajoonides kontrolli all. Radiatsioonitase on alanenud.
/…/ On rakendatud lisaabinõusid avarii tagajärgede likvideerimiseks.
/…/ Sajad energeetikud jätkavad oma töövalvet jõujaamas. Tegutsevad ka muud talitused – isegi raamatupidamisosakond. Nagu tavaliselt, maksti palgapäeval välja inimestele töötasu. /…/ „Avarii ajal ilmutas enamik kommuniste tõelist kangelaslikust,” ütles Tšernobõli aatomielektrijaama parteikomitee sekretäri asetäitja Gennadi Karjaka. „Hinnates olukorda reaalselt, tegutsesid inimesed ennastsalgavalt, desertööre ei olnud, keegi ei keeldunud tööst, igaüks täitis oma kohust.”
/…/ Ähvardava jõuga võitlusse astunud tšernobõllased juhindusid kohusetundest, selle mõistmisest, millist ohtu võib avarii põhjustada. Praegu ütlevad nad, et ei tundnud mingit hirmu. Tekkinud oli „ettenägematu” olukord, milleks aatomijaama personal peab alati valmis olema, vaatamata oma tavalise argitöö väliselt rahulikule ja mõõdukale rütmile. Nendel hetkedel avaldusid mitte ainult kogemused ja kutsemeisterlikus, vaid ka inimlikud omadused.
Nad mõtlesid ka oma peredest, oma lastest, kes viibisid asulas.
/…/ Tšernobõli aatomielektrijaama aadressil saabub praegu kümneid telegramme. „Palun lubada mul osa võtta avarii likvideerimisest,” kirjutab kogenud dosimeetrist pensionär Mihhail Tsvetajev …
Teaduse ja tehnika tormiline progress ei too inimkonnale ainult hüvesid, sest esmaavastajate teed on alati okkalised.