LITMIR.BIZ

Скачать книгу

lähevad tribunali alla, aga ega kellegagi midagi ei juhtunud.”

      Jaan Krinaliga samadel, 1985. aasta kordusõppustel olnud ja nüüd taas samasse rattasse jõudnud Pärivere sovhoosi partorg, toona 42-aastane Aare Uind sai oma käsu kätte hommikukohvi kõrvale.

      „Pärnus olevat väeosa hakati formeerima 7. mail, siis hakati tooma mehi nii Narvast, Sillamäelt, Rakverest, Põlvast,Valgast, Pärnust. Polgu suurus oli 2000 meest.

      Minuga oli asi nii, et hommikul poole seitsme ajal helises uksekell. Mina olin tööle minemas, jõin veel kohvi.Abikaasa avas ukse, ukse taga merekooli kursant – neid kasutas sõjakomissariaat käskjalgadena.Too küsis, kas mees on kodus, mu teinepool vastas, et näe, istub laua ääres. Ma oli rääkinud oma abikaasale, et kui kursant tuleb – no meid ikka löödi öösiti üles õppustele –, siis ega tema ei tea, milline see mees on, keda ta otsib. Maal inimesed tunnevad kõik üksteist, kutsetooja tuleb sisse ja näeb, et õige mees kodus; linnas on teisiti.” Sõjaväe kordusõppuse kutse kättesaamist tuli allkirjaga kinnitada, siis oldi kohustatud ka seda täitma ning mitteilmumise korral saanuks mees vanglakaristuse. Kui polnud allkirja, polnud ka kohustust.

      „Naine aga oli kohusetundlik,” ütleb Uind kergelt muiates. „Anti mulle kutse siis üle. Enamik meist, reservohvitseridest, sai kutse nemedlenno javitsa (otsekohe ilmuda). Sellised punase triibuga kutsed. Ma küsisin, et mis lahti on. Ei ole midagi, ütles kursant, kindlasti kaasa võtta sõjaväepilet ja pass. Läksin. Mu auto jäi eelmisel päeval remonti, seega pidin bussiga sõitma. Helistasin tööle, et tulen poole päeva ajal, oli vaja šeffe vedada ja muud sellist …”

      Ka Uind püüdis vähem kui aastatagustele kordusõppustele ja seal antud lubadustele toetudes oma õigust taga ajada.

      „Metsas kogunemisplatsil oli selline lugu, et üks polkovnik võttis meid vastu – vaatas, sõjaväepiletit, tal oli selline taskumärkmik, kus olid nimed kirjas, sealt ta neid kontrollis. Ma siis ütlesin polkovnikule, et vabandage, eelmisel aastal öeldi, et meid ei puuduta viis aastat peale seda brigaadiõppust. Seal oli selline kindralmajor, Brežnevi puhmaskulmudega, käis tähtsalt ringi – see polkovnik kutsus siis selle kindralmajori sinna. See võttis mu sõjaväepileti, vaatas ära mu teenistuskäigu. Ma küsisin, et seltsimees kindral, eelmisel aastal öeldi, et viis aastat meid ei puuduta, kas seitsme kuuga sai viisaastak läbi? Sellepeale kindral vihastas – mingi kapten nüüd kukub kindralile ütlema –, käratas polkovnikule, et läheb, vaatas mulle otsa ja küsis, ega talle rohkem küsimusi ei ole. Mina ütlesin, et ei ole. Hakkad midagi veel ütlema, siis võib kurvalt lõppeda. Allumatus oleks lõpetanud minu elu ja minu karjääri.

      Naine sai kahe ja poole nädala pärast teada, kus ma olen. Kui sind võetakse kodust praktiliselt paljalt, siis pole sul ei kirjutusvahendeid ega paberit. Meil polnud ka aadressi – seegi tuli kahe nädala pärast. Siis tulid naisele koju polkovnik ja üks kapten, teatasid naiselelastele, et issi teenib kordusõppustel, tal on väga lõbus, kui perekonnal midagi on vaja, siis nemad aitavad.”

      „Minu tollane töökoht oli komsomoli rajoonikomitee ja mul oli eelnev kokkulepe Pärnus paikneva keemiaväeosaga, et tolle võidupüha eel annan seal mingeid aukirju üle. Kui käisin väeosas tseremoonia asju kokku leppimas, siis vaatasin, et kõrgeid pagunikandjaid on natukene palju – see oli peale maipühi. Aga mitte midagi läbi ei tilkunud,” meenutab samuti varasel tunnil jalule aetud Mihkel Kalamees, kuidas midagi oli õhus, kuid kordusõppuste kutset või veelgi enam,Tšernobõli saatmist, siis 29-aastane mees küll oodata ei osanud. „7. mail oli Pärnus see kokkukorjamine. Mina olen raske unega, ja hommikul siis keegi kopib ukse taga. Naine kuulis, tegi ukse lahti. Küsitakse mind, et ruttu-ruttu külanõukogusse. Mina veel koperdasin ja mõtlesin, et mis nüüd lahti on. See oligi päeval, kui pidin sõjaväeosas aukirju üle andma, sellepärast panin end viisakalt riidessegi: ülikonna selga ja lipsu ette. Naise viimased sõnad olid veel, et kaua ma koperdan, ta saaks veel magada.

      Ja siis istusin seal külanõukogus tooli peal kolm-neli tundi, enne kui midagi liikuma hakkas. Üks ja teine kohalik mees tuli juurde.

      Siis ma mõtlesin, et selge – see on Tšernobõliga seotud, aga ilmselt meil kohapeal tehakse õppekogunemist, et kui ruttu mehed kokku saadakse. Et mis neil minusugusega seal ikka peale hakata on.

      Siis aga tuli mingi loksuv buss, meid pandi bussi peale ja viidi tollasesse õhtukooli. Mõned jooksid ära, siis toodi tapiga järele. Ootasime teadmatuses. Lõpuks oli tuttavaid palju, viskasime nalja ja uskusime, et aetakse kokku, loetakse üle ja siis saadetakse laiali. Seal polnud alguses mingit informatsiooni – meile tegi see siblimine nalja. Suitsumehed käisid väljas suitsetamas, liikumine oli vaba. Poed tehti lahti, inimesed käisid poes, kõhud olid tühjad ju.Aga siis ilmus mingi miilits välja, liikumist hakati piirama ja nimekirjade järgi hakati inimesi välja hõikama – siis läks asi imelikuks, kõhus tekkis teistsugune tunne, et ei olegi nii, et loetakse üle ja saadetakse laiali. Kui hakkasid tulema kollased Ikarused (linnaliinibussid), rääkisid teadjamad, et meid viiakse seitsmendale ploštšatka’le, Reiu metsa kogunemisplatsile. Minul seni otsest sõjaväekogemust polnud – ma olin ohvitseriks saanud kõrgkooli kursustel, leitnant olin. Siis, kui meie kord tuli, oli metsaalune juba siginat-saginat täis ja sõduritel riided seljas,” räägib Kalamees. „Mäletan, et ühe tollase töökaaslasega jäime niinimetatud riietumistelki kohmerdama. Seal mingi tegevsõjaväelane küsis, et mis auastmega? Meie vastasime ikka uhkelt, et ohvitserid, siis saime endale ohvitseririhmad, teistsugused kui reameestel. Aga me saime neid kanda vaid paar tundi. Kui rivisse läksime, siis vaadati, et mis tolgused need on. Kuigi meil olid ohvitseripagunid, kaadrisõjaväelased meist suurt midagi ei pidanud.

      Ja siis oli selge, et minek. Keegi veel viskas arema verega töökaaslasele nalja, et langevarjudega visatakse alla.Võllanali.

      Koju sain kirjakese saata. Minu naine oli nii kange, et jõudis sinna seitsmenda ploštšatka peale välja, tõi mulle hambapastat ja seepi – ma olin ju ainult tööle läinud. Jutud läksid laiali: Pärnu pealt võeti ju liinibussid käigust ära ja 300 meest oli ikka ka päris palju ära viia.

      Edasi läks sõjaväelise rutiiniga: hakati pataljone kokku panema, jagusid ja asju ja ameteid jagama. Kuskilt tilkus läbi, et lähme rongiga, osa mehi viidi vaguneid ette valmistama.

      Kui meie kaubajaama jõudsime, siis tuli mulle selline tunne ja mõte peale, et mida mu ema ja vanaema pidid 1940. aastal üle elama.” Kalamees vaikib üsna pikalt, enne kui lisab:

      „Nemad olid „rahvavaenlased”, 25+5 koos kõigi õiguste ära võtmisega. Nüüd oli mulle asi selge.”

      Narva mööblikombinaadis komplekteerijana töötanud 31-aastane Valeri Nikolajev magas oma kodus varahommikust und, kui talle järele tuldi. Kutse kordusõppustele. „Kuskil nelja-viie paiku hommikul see oli,” meenutab mees.

      „Ma teadsin, et katastroof oli olnud, aga mind see ei häirinud, sest mina olin ju hoopis teise eriala mees – mind oli õpetatud laskma, maskeerima ja muud sellist. Keemik on keemik. Mina olin omal ajal snaiper. Sellepärast mulle ei tulnudki pähe, et sinna viiakse.

      Kutse mind eriti nagu ei häirinud, ma olin pärast armeeteenistust päris palju kordusõppustel käinud, pea igal aastal. Olin käinud uudismaal ja mõtlesin, et seekord on jälle sama jama.

      Kui ma sõjakomissariaati läksin, siis selgus, et mind on teise samanimelisega segamini aetud.Tema pidi minema, aga kuna mina tulin enne teda, siis pandi mind nimekirja. Siis tuli see õige Nikolajev. Juhtus, et keegi plaanilistest jäi tulemata ja pandi ikka meid mõlemaid kampa. Kuigi mina ei pidanudki tegelikult minema, ma olin nagu tagavaraks jäetud – ma ei tea, võib-olla nad teadsid, võib-olla mitte, et mul on kodus väike laps. Ma sain aru, et olin vahele jäänud ja minna pole kuskile – sõjaväekohus on nii, et kui sa ei lähe, siis pannakse sind kinni. Ütlesin, et ma tahan vähemalt koju helistada, et selline olukord, et mind saadetakse ära kaugele. Ja siis anti mulle kaasa kaks nii-öelda onu, punase mütsi ja püstoliga – tavaline miilits. Kahekesi viisid nad mind telefoniputka juurde. Kuna mul kodus telefoni polnud, helistasin naabrinaisele, tema kutsus minu naise, ja ütlesin talle, et mind saadetakse ära, paistab, et kauaks. Kuigi ma ei teadnud, et just Tšernobõli – ega keegi sellest midagi ei rääkinud. Ikka et, oh, niisama,

Скачать книгу