LITMIR.BIZ

Скачать книгу

juhtima, temast on rohkem kasu, kui ta jääb koju ja hoiab siin elektrimajandust hinges.”

      Oli ka ameteid, kus sellistele kutsetele allumine oli lausa tööga kaasas käiv kohustus. Seejuures jäeti valikuvabaduse illusioon. „Mina olin poliitiline koosseis sõjaväes – ohvitser – nagu iga ülikooli lõpetanu Nõukogude ajal,” jutustab enda rivisse kutsumisest Riho Breivel, partei nomenklatuursel ametikohal olnu. „Ma olin tööl ja mulle helistas mu meelest lausa rajoonikomitee esimene sekretär, kes andis korralduse, et mine Pioneeride majja, seal toimub Tšernobõli kogunemine. Minu meelest ta ütles selle otse välja, sest mind ei olnud vaja püüda mööda linna. Ja mina teadsin, et ega mul ei ole ka kuhugi põgeneda – amet kohustas. Ega veel ei öeldud, et mind tahetakse saata, öeldi ainult, et mine vaata, mis seal on. Meid, „poliitilisi”, oli sinna kokku kutsutud neli meest: mina olin instruktor, siis oli linnakomitee instruktor Nikolai Vojekin, kaevanduse parteialgorganisatsiooni sekretär Valeri Korb ja Eesti Põlevkivi või kaevanduse ametühingu esimees. Me olime ühel ajal koos Leningradis õppinud, ühesuguse poliitilise taustaga ja enam-vähem ühevanused mehed. Meie eest mingit saladust ei tehtud, öeldi, et on tarvis vastava poliitilise kaadriga pataljon komplekteerida. Puudu oli üks pataljoni zampolit (komandöri asetäitja poliitalal), pataljoni partorg (parteiorganisatsiooni juht) ja poliitosakonna ülema asetäitja. Meid oli kutsutud neljakesi, see tähendas, et üks võis koju minna. Me hakkasime arutama, et mis me teeme – kõik tuttavad ju. Kuna Vojeknini abikaasal oli kasvaja ja veel polnud teada, kas hea- või halvaloomuline, siis otsustasime, et laseme Vojekini koju.

      Me saanud nii, et kõik neljakesi ütleme: meie läheme minema. Psühholoogiliselt on see hullem, kui sulle öeldakse, et sa lähed nagu vabatahtlikult. Keegi meist ei tahtnud minna.Vojekin oli nii nutuse näoga, nii õnnetu sealjuures. No me teadsime ka, et kaks nädalat – mitte rohkem. Mõtlesime siis, et mis see kuradi kaks nädalat ikka ära on. Läksin kodust läbi, vahetasin riided ära, võtsin kaasa ühe pudeli viina, rääkisin naisele, et nüüd on selline asi. Ma olin optimist, ütlesin, et kuuks ajaks. Lubati, et kaks nädalat, aga mina ütlesin, et ärgu enne kuud aega lootku. Muidugi oli kurb, aga ega mul ei olnud ka ärahüppamise võimalust.” Breivel on kindel, et välja öeldud äraoleku aja lühidust usuti tõemeeli. „Ega sõjakomissariaat ka Tšernobõli katsest teadnud, teati, et õnnetus juhtus, meil on tsiviilkaitse väeosa olemas ja selle kohustus on seda asja likvideerida. Et kaua see jama ikka käib. Katastroofi ulatust me ei teadnud. Muidugi, need, kes värbasid, midagi nad rääkisid, aga palju me sellest aru saime! Kohalikele anti korraldus komplekteerida polk. Ma usun, et meie väeosa poliitosakonna kindralid, kes asusid Riias, ka ei teadnud. Keegi ei teadnud. Me teadnud, mis olukord on, isegi siis, kui Tšernobõli kohale jõudsime.”Teisalt näeb Breivel aga ka tagamõtet soldatite valikus:

      „Mulle tundus küll esialgu, et see on järjekordne genotsiid Eesti rahva vastu, et meie geneetilist potentsiaali vähendada. Sedamoodi tundus, sest väga palju eestlasi oli saadetute seas, kuigi Ida-Virumaal polegi meid, eestlasi, nii palju.”

      Mõni amet, millega Tšernobõli katastroofi tagajärgede likvideerimiskohustus kaasas käis, polnud aga hoopiski poliitiline. Priviligeeritud küll – need olid tuumaenergeetika või tuumakütusega iga päev kokku puutuvad spetsialistid.Tõsi küll, nendega ei tegelenud sõjaväekomissariaadid ja nende staatus oli vabatahtlik.Tuleb täpsustada, et Nõukogude ajal oli olemas omaette mõiste – vabatahtlik-sunniviisiline.

      Eestist leidis tuumaaine käitlemise ja – ohu kogemust Sillamäelt, suletud linnast, kus peitis end üks Nõukogude Liidu uraanirikastamise tehas.Vjatšeslav Jazvinski oli 1986. aasta juunis 28-aastane Sillamäe autobaasi autojuht.

      „Ülemus tuli ja ütles, et on vaja sõita Tšernobõli komandeeringusse,” jutustab ta. „Meile öeldi, et tuleb minna likvideerima avarii tagajärgi, aga mida see tähendas, ei teadnud keegi. Meid vabastati kiiresti töölt. Oli vaja läbida meditsiinikomisjon. Läbisime. Küsiti, kas oled terve? Terve. Siis kaadriosakonda.Algul öeldi, et sõitma peab viis inimest, pärast selgus, et neli. Kaadriosakonnas tõmbasime liisku – pika tiku saanud mees ei pidanud sõitma.Aga see, kes pika tiku tõmbas, vist solvus, lahkus ukse paukudes.

      Minu naine oli tol hetkel Tallinnas sugulaste juures puhkusel. Püüdsin talle magnetofonilindile sõnumit salvestada, aga üle kuulates tundus, et hääl liiast väriseb, et nii ei saa – naine saab veel šoki, hakkab nutma ja muretsema. Jätsin talle hoopis kirja. Siis saime raha, ja lennujaama. Sinnasamma Tallinnasse, kus mu naine puhkusel oli.

      Tšernobõlis rääkisid Kurtšatovi instituudi teadlased, et meid valiti, sest me töötasime kohtades, kus organism oli juba harjunud kõrgema radiatsiooniga, oli adapteerunud.” Vabatahtlikkusest või sunniviisilisusest arvab Jazvinski:

      „No saage aru, nõukogude ajal oli nii, et kui sind saadeti, siis tuli minna. Mitte nii nagu praegu, kus räägitakse demokraatiast ja nii edasi. Kui selline katastroof juhtuks praegu, siis ei läheks keegi avariid likvideerima. Praegu pole ka midagi lubada, mis meelitaks.

      Meile lubati nii mõndagi ja enne minekut korraldati ka mõni asi ära, et mehed nurisemata läheks. Minul näiteks oli naine vahetustega tööl ja väike laps kodus, nelja ja poole aastane. Ma ütlesin, et ei saa minna, mul käib naine vahetustega tööl. Pole probleem, öeldi, hakkab ainult päeval käima. Keegi teine kurtis, ta lapsel pole lasteaiakohta – sai koha. Kõik mured lahendati kiiresti.

      Mulle öeldi ka, et kui seekord ei lähe, siis järgmine kord ikka satud komandeeringusse. Nii võinuks olla ka, sest kui minu komandeering lõppes, siis tuli juba suurem rühm meie autojuhte. Öeldi veel, et kui ei satu komandeeringusse, siis läbi sõjaväekomissariaadi ikka lähed. Aga sedakaudu oli halvem, sest nemad said pärast tunnistuse kordusõppustel olekust, mitte likvideerimistöödes osalemisest. Samuti olid nad Tšernobõlis mitte kaks kuud nagu meie, vaid kauem.”

      Kordusõppuste kaudu satuti Tšernobõli siiski sagedamini kui vabatahtlik-sunniviisiliselt. Kohusetunde (seejuures ilma ametiposti surveta), sissekasvatatud kuulekuse ja seaduste järgimisega seletab nii mõnigi järgmiste kordusõppuste kutsetega Tšernobõli sattunud mees oma allumist käsule, mida ta tegelikult täita ei tahtnud. Samas, ka 1986. aasta juunis ja veel kahe aasta jooksul hiljemgi Tšernobõli saadetud mehed ei teadnud ikka veel, mis oht neid päriselt varitses. Ega kutsutavate teavitamine märkimisväärselt ei paranenud ka.

      „Mina olin pärast kõrgkooli Narva suunatud ja töötasin 1986. aastal Narva nahakombinaadis tsehhiülemana. Pere oli, poeg. Ma olin Leningradi tehnoloogia instituudis keemik-luuraja väljaõppe saanud, selle järgi ma teadsin, et minusugused saadetakse Tšernobõli kohe, kui teade avariist tuli. Ja kui hakkasid levima jutud, et võetakse mehi kordusõppustele, siis mina sain aru, et küllap kutsutakse mind ka varsti, sest mul oli vastav haridus. Sellepärast polnud kutse saamine mulle üllatus,” räägib toona 26-aastane olnud Juri Sidorov. Küll aga oli üllatus, kui ta esimesel korral koju tagasi saadeti.

      „Esmakordselt kutsuti mind välja augustis. Meid viidi Pärnusse ja sealt pidime lennukitega Pripjatti lendama. Aga mingil põhjusel lasti osa inimesi tagasi – mind samuti. Kuu aja pärast, septembris, kutsuti aga uuesti, seekord saadeti Jõhvi, pandi riidesse ja rongile koos saatjaga sõjaväekomisjonist. Meil oli juba sõjaväekutse peal kirjas, et kordusõppused kestavad kuus kuud ja selleks perioodiks olime ka valmis.

      Mitte minna, ei – seda mõtet mul ei tulnud. Polnud nagu südametunnistuse-kohane. Ma tean üht tuttavat, kellega augustis koos sinna sõitsime, aga kes seejärel võttis tarvitusele mõned „abinõud” ja pääses koju tagasi. Mina teda hukka ei mõista, aga ise nii teha ei saanud.Vanemad olid mind niisuguseks kasvatanud, et ma ei suutnud ette kujutada oma elu pärast sellist sammu ilma sügava häbita. Aga see oli minu kasvatus.”

      Meenutab Jevgeni Šeštakov, elukutselt hambaarst, kes oma 30. sünnipäeva tähistaski Tšernobõlis.

      „Mind kutsuti Tšernobõli kolm korda – kolmandal korral siis võeti ära. Esimesel korral saadeti kordusõppuste kutsega Pärnusse, teisel Jõhvi väeossa. Kolmas kord taas Pärnusse. Siis oli juba selge ka, et kui kaks korda oli tagasi saadetud, siis kolmas kord kindlasti võetakse ära. Oli juba ammu selge, kuhu saadetakse, mis on radiatsioon. Ohud olid teada.

      Hirm oli, aga valmistasin ennast

Скачать книгу