LITMIR.BIZ

Скачать книгу

autokoolis õppinud – load olid taskus, võib-olla sellepärast ka võeti. Kes teab, mis nendel sõjaväelastel seal peas oli.

      Kõige hullem oli see, et naine oli väikese tütrega kodus – laps oli napilt üle aasta vana. Kui mind võeti, siis raha palju kodus polnud, sest ma polnud jõudnud palka kätte saada. Nii jäid naine ja laps ilma rahata, nii et läksid käiku kõik minu olümpiamündid, pudelid ja kõik, mis müügiks kõlbas – täielik katastroof.Veidi hiljem tehti naisele volitus ja ta sai mu palga kätte.

      Kõige marudam on, et see sõjaväekomissariaadi ülem elas meie majas – minul on korter 13, temal nr 9, kohe samas trepikojas. Naine muidugi käis selle komissari juures, see lubas nagu ära klaarida, et väike tütar ja elada pole ju millestki. Et las mees läheb Pärnu, küll seni, kuni sõidab, saab see asi klaaritud.Aga kohale jõudes öeldi, et ei tea keegi midagi – lähed, ära esita küsimusi.

      Aga sellest, et tõesti Tšernobõli sõit, sellest me saime teada siis, kui tehnika oli rongis ja hakkasime liikuma – siis mehed rääkisid, et kurat, vist viiakse Tšernobõli.” Nikolajev muigab, enne kui lisab: „Siis, kui Pärnusse jõudsime, oli mulle järgmine kutse veel koju toodud – nii et kaks korda toodi.”

      „Mina olin Kilingi-Nõmme piirkonnas autoremondijaoskonna vanemmehhaanik. Sõitsin ringi oma masinaga, kontrollisin ja korraldasin autode hooldust,” räägib Vello Leppik, kes 42-aastasena oli kordusõppuste esmalaines üks vanematest. „Kutse sain nii, et peainsener helistas – meil oli autode raadioside olemas. Ütles, et tule, sul on kutse sõjakomissariaati, võta pass ja sõjaväepilet kaasa. Oli peaaegu lõunaaeg, tulin koju, võtsin dokumendid, läksin töö juurde, sealt viisid nad mind autoga Raekülla. Sisse läksin, välja enam ei lastud. Kui me seal Raeküla koolis kükitasime, siis keegi ei tulnud selle peale, et tuleb Tšernobõli minek. Õnnetusest me teadsime, aga täit informatsiooni polnud.

      Reiu metsas kogunemisplatsil mingisugune arst küsis, kas oled terve, millegi üle ei kaeba – olin, ei kaevanud Siis teise telki, munder löödi selga. Ühe mehega oli probleem: suur pea, suur nägu, gaasimaski ei leitud. Siis öeldi, et jääd maha. Ja jäigi, aga peale jaanipäeva toodi ta Tšernobõli, ilmselt leidsid suurema gaasimaski.

      Seal oli teine laagriplats paar kilomeetrit eemal – mingid pingid, katusealused –, seal ilmselt olid igal suvel „partisanid” (kordusõppuslased). Seal olime öö läbi, põletasime pinke ja katuselaudu. Järgmisel päeval, kui Reius sai kolonn formeeritud, hakkasime linna poole sõitma, raudteejaama.” Erandina enamusest teistest esimeses laines kutsutuist pääses Vello Leppik veel kojugi käima.

      „Me sõitsime Raekülast minu kodu lähedalt mööda ja ma ütlesin ühele ohvitserile, et hüppan korraks maha, käin kodus ära. Lubati, öeldi, et viie-kuue paiku hakkab rong liikuma – no autod tuli enne kinni panna, platvormidele ajada ja nii edasi. Läksin koju, võtsin auto ja läksin naise juurde, juba munder seljas, ja teatasin, et lähen Tšernobõli – siis me olime teadlikud, kõlakas läks juba koolimajast lahti,” meenutab Leppik. „Mõtlesin veel, et võtaks tee peale ühe pudeli viina, aga viin oli siis keelu all ja nii kui poodi viina toodi, oli järjekord. Papiniidus oli viinapood, läksin mundris sinna. Seal naised ütlesid, et anname talle ilma järjekorrata, ja nii sain oma pudeli kätte. Naine ja poeg viisid mind autoga raudteejaama. Mina jäin jaama, nemad läksid koju.” Mõte mitte tagasi minna ei tulnud Leppikule pähegi. „Selle peale nagu ei tulnudki. Loomavagunites naride peal olime – nagu ikka.”

      „Oli pidupäev – 9.mai –, kui öösel tuldi ja võeti kinni,” jutustab Juri Linnik, 1986. aastal 31-aastane muusikakeskkooli klaverihäälestaja. „Ma seletasin, et poisid, mul ei ole kodus dokumente, kõik on töö juures seifis: pass, sõjaväepilet, parteipilet. Nemad aga: kas teie olete see-ja-see. Mina, et olen. Noh, seda ongi vaja. Eks kuskil kartoteegis oli mul pildiga kaart. Maha jäi naine kahe lapsega, noorem oli 9-kuune. Pandi munder selga, öeldi, et kodumaa hoolitseb minu pere eest ja et mina pean kodumaale andma ühe kuu oma elust, 31 päeva.

      Inimesed teadsid siis juba, et mehi püütakse. Mina teadsin, et minusuguseid spetsialiste seal vaja ei lähe. Kui ameeriklastel Nevadas oli sarnane, kuigi väiksem õnnetus, siis sulgesid nad piirkonna ega hakanud midagi taastama. Selge oli, et seal pole midagi teha – isegi mina teadsin, et näiteks strontsiumi lagunemisaeg on 30 aastat. Aga nõukogude stiil nõudis, et maa tuleb taas tagasi võita.Tegelikult polnud meid seal vaja. Oleks vajaolnud reaktor kustutada ja kinni katta ning kõik. Aga see maa ümberkündmine – see oli tarbetu, asjatult hävitatud elud ja tervis.”

      „Kordusõppustest ära pääsemine käis ikka rohkem põhjusega,” hindab Riho Breivel, kes isegi kuulus Jõhvi tsiviilkaitsepolgu reservi hulka. „Näiteks meie arenguosakonna juhataja tuli tookord parajasti Soomest.Ta oli seal ekskursioonil, saabus tagasi ja esimesel tööpäeval saadeti ta kohe naksti sõjakomissariaati komissari juurde. Aga kuna tema Soomes oli kuulnud seda radiatsioonivärki, et pilv läks üle Soome ja langes seal maha ka, siis ta kirjutas sellise pika traktaadi, et tema on saanud juba oma radiatsioonihulga kätte, et teda pole nagu inimlik Tšernobõli saata. Kirja viis ta komissarile, kes sellega tegeles ja kes siis otsustas, et ei võta inimlikku riski – ei saatnud seda meest, saatis kellegi teise tema asemel.” Lisaks sõnaosavusele kasutati ka peitusemängu taktikat.

      „Kui sa teadsid, siis sa läksid lihtsalt kodust ära ja kui ei saadud sind kätte päeva või paari jooksul, siis võeti sinu reserv. Ja järgmine kord jälle läksid kodunt ära, olid haige või midagi võis olla. Alguses läksid inimesed pahaaimamatult ja kohusetundlikult kohale, ja enam tagasi ei saanud. Pärast oldi kavalamad,” meenutab Breivel. Kui pahaaimamatult Tšernobõli rongile võis sattuda, sellest on Breivelil üks lugu, mis, nagu selgus ühest teistest vestlustest, polnudki täiesti pretsedenditu.

      „Tšernobõlis oli ta minu autojuht, aga Eestis oli ta tänapäeva mõistes doktorant Eesti Põllumajanduse Akadeemias.Tema kateedril oli veoauto, mis kuulus sõjaväeosa reservi, seega tuli see mobilisatsioonikäsu saamisel üle anda sõjaväeosale.Aga kuna parasjagu ei olnud kohal autojuhti – too oli lõunale läinud –, siis ütles kateedri juhataja sellele vennale, et sul on veoautojuhi load, viska masin ära, nad käivad jõledalt pinda, et auto peab ära tooma. Ja siis see mees istus rooli, lips ees, valge särk seljas, ja sõitis masinaga kogunemispunkti.” Breivel pugistab naerda. „Kogumispunktis pandi värav kinni ja tema enam välja ei saanud – pandi kirja autojuhina ja oligi mul autojuht.”

      Peitusemängu näide on varrukast võtta Kalev Timbergil, kes professionaalse sõjaväelase ja tsiviilkaitse staabi ülemana kandis mundrit, millega vähemalt ühele mehele hirmu nahka ajas, kui ootamatult tema ukse taha ilmus.

      „Kui tuli käsk mobiliseerida Kohtla-Järve väeosa ja Pärnu väeosa, siis neile väeosadele tuli kaasa anda ka tehnika, rahvamajanduse tehnika, mis oli kinnitatud mingi väeosa juurde. Selle kogumise ajal helistas mulle Tartu sõjakomissariaadi komissar, et kas saad mind aidata, meil on siin arvestuses üks suur jama, me ei leia diiselgeneraatoreid ja suruõhuhaamreid üles. Selgus, et need oli ära müüdud või midagi, aga neid oli kiiresti vaja.

      Tsiviilkaitsel olid olemas oma tsiviilformeeringud tehaste inimestest: olid päästekomandod, olid luurekomandod, sanitarid ja meditsiinikomandod, evakuatsioonipunktid – see oli ikka väga tõsiselt üles ehitatud süsteem. Oli ka oma tehnikaarvestus: mis läheb sõjaväele, mis oli tsiviilkaitse oma. Selle hulgas olid ka suruõhuhaamrid, diiselgeneraatorid ja muu. Sealt siis leidsime asendustehnika ja sõjakomissar küsis, kes peaks olema vastutav isik Tartu Majaehituskombinaadis. Ma läksin siis vaatama, et kas vastutaja oli direktor või tema asetäitja, keegi juhtkonnast. Ma läksin talle koju. Seal peeti mingi pidu ja mulle öeldi uksel, et teda ei ole. Kui ei ole, siis ei ole.Tehnika saime mujalt.

      Läks aega mööda ja siis ma sain selle mehega kokku. Ta ütles, et nad ehmatasid tookord ära, mõtlesid, et tuli sõjaväelase vormis mees teda ära viima. Ma siis viskasin väikselt nalja, et kuule, ma puhastan su selja ära.Ta küsis, mis on, vastasin, et eks sul voodi all oli tolmune.”

      Küsimusele, kas siis tõesti ametipost polnud ajal, kus nomenklatuur oli selgelt lihtinimestest eraldatud, piisav kaitse, nii et isegi suure asutuse direktor või tema asetäitja kordusõppusi pidi pelgama, vastab Timberg: „Ega ametipost ei

Скачать книгу