ТОП просматриваемых книг сайта:
Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis. Helle Tiikmaa
Читать онлайн.Название Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis
Год выпуска 2011
isbn 9789949270651
Автор произведения Helle Tiikmaa
Жанр История
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kordusõppuste tavapärasesse ettevalmistusse kuulusid ka suletud ja numbritega varustatud ümbrikud kohalikes komissariaatides, külanõukogudes ja mujal vastavates instantsides. Iga mees, kes oli Nõukogude armeeteenistuse läbinud, oli saanud omale numbri vastavalt väljaõppele – olid sa siis snaiper, autojuht või hoopis näiteks dosimetrist. Oma numbriga olid kõik kuni 50 aastased mehel arvel ning selle alusel kutsuti ka kordusõppustele just sellise väljaõppega mehi, keda peeti parajasti vajalikuks drillida. Kui tuli käsk kordusõppusteks vastavale rühmale, ümbrik avati.Tšernobõli kordusõppustele sobisid keemiavägede reservväelased, aga ka näiteks autojuhid ja tuletõrjujad. Nagu hiljem selgus, kohaldati numbri järgi õige erialaga meeste kutsumise põhimõtet seekord mõneti soovituslikuna, sest mobilisatsiooniga oli algul kiire. Olulisem oli kokku saada nõutud arv soldateid, vähem tähtis aga see, kas need olid ka kõik õiged kutsealused. Kui aga esimene kiire mööda sai, olid ka jutud seekordsete kordusõppuste sihtpunktist levinud.
„Esialgu oli reakoosseisu tarvis väga kiiresti kindel arv inimesi täis saada ja seal polnud aega läbi rääkida – võeti, kes kust kätte saadi, pandi vagunisse, ja läks. Aadressid olid olemas, mobilisatsioonigraafik on igal normaalsel sõjaväel. On kinnitatud inimesed vastavalt jagudesse, rühmadesse, kompaniidesse, roodudesse, pataljonidesse ja polkudesse – kindel mees ja reservinimene. Kui sa kindlat inimest kätte ei saa, tõmmatakse mees reservist.Tookord võeti vist kohe – anti kutse, ja kohe kaasa. Risk oli, et kui jätad, siis jääb mees haigeks või kaob kuhugi komandeeringusse ära,” selgitab Jõhvis rajoonikomitee orgosakonna instruktoriks olnud Riho Breivel süsteemi. „Meil oli sõjakomissariaadiga kogu aeg üks tegu: nemad komplekteerisid mehi ja transporti uudismaale, ja pidevalt oli igavene jagamine: keda saab valida, keda ei saa, millist transporti ja nii edasi. Eks see kordusõppuste asi üks õnnetus kaelas oli.”
VIII PEATÜKK
Kodanike põhiõigused ja põhikohustused
§ 103. Üldine sõjaväekohustus on seaduseks. Sõjaväeteenistus NSV Liidu relvastatud jõudude ridades on Eesti NSV kodanike aukohuseks.
§ 104. Isamaa kaitsmine on Eesti NSV iga kodaniku püha kohus. Kodumaa reetmist – vandemurdmist, üleminekut vaenlase poole, riigi sõjalise võimsuse kahjustamist, salakuulamist – karistatakse seaduse täie rangusega kui kõige raskemat kuritegu.
§ 1 Üldine sõjaväekohustus on seaduseks. Sõjaväeteenistus NSV Liidu relvajõududes on Nõukogude kodanike austav kohustus.
§ 5 Sõjaväeteenistus koosneb tegevteenistusest ja teenistusest NSV Liidu relvajõudude reservis.
§ 49, 50 Sõjaväekohustuslased, kes on arvatud reservi, kutsutakse õppekogunemistele kuni neli/kuus korda, iga kord kuni kolmeks kuuks.
Seadus vastu võetud NSVL Ülemnõukogu istungjärgul 1967. aastal, täiendatud seadlusega 1980. ja 1985. aastal.
§ 224 /…/ keeldumise eest sõjaväeteenistus kohustuse kandmisest – karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni seitsme aastani.
Samade tegude eest sõja ajal või lahingolukorras – karistatakse surmanuhtlusega või vabadusekaotusega kümnest kuni viieteistkümne aastani.
Allikas: Riigiarhiiv R-1945.1.767
Tšernobõli kordusõppustele kutsuti palju autojuhte ja traktoriste – katastroofi likvideerimistöödel vajati vedavat, kaevavat, kündvat, puhastavat tööjõudu. Kuid mitte ainult.
Kindralmajor Kiudmaa hinnang päris esimestele kokku kogututele oli Õhtulehes karm – Pärnusse saadi närune, juhuslik seltskond, kellel polnud väeosa vaimu. Meie vestluses annab Kiudmaa mõista, et see oli mõneti eesmärk – saata ohtlikku ülesande peale vähemväärtuslikud, need, kes ei moodustanud mõne väeosa spetsialistide koosseisu, kes polnud varem kordusõppuste ringi sattunud, sest ei omanud erilist väljaõpet. Kontingent olevat olnud nii halb, et kindralmajor pidi võtma vastu karistuse keskstaabist. Üks kutse saanuist, Aare Uind, mäletab, kuidas Kiudmaa Pärnu jaamas sõdurite silme all ühet madalama auastme, kuid ilmselt kõrgema ametikohaga polkovnikult riielda sai. Mille eest just, seda Uind ei tea, kuid arvab, et küllap ikka käsu viletsa või aeglase täitmise pärast. Endine sõjakomissar kinnitab ka mulle, et Pärnus käisid tema silmade alt läbi kõik, kes kordusõppustele olid kutsutud ja isiklikult võttis ta rivist välja ning saatis koju talle nägupidi tuttavad ajakirjanikud. Nende enda kaitseks.
Tšernobõli kordusõppustele kutsuti palju autojuhte ja traktoriste – katastroofi likvideerimistöödel vajati vedavat, kaevavat, kündvat, puhastavat tööjõudu. Foto: erakogu
„Vajalikke” inimesi kaitsesid ka mõned teised.
„Eks sinna oli kutsutud arvatavasti rohkem mehi, kui vaja läks. Reiu kogunemisplatsilt ja raudteejaamastki veel käisid mõned rajoonijuhid mehi välja vahetamas, ära viimas neid, keda vaja oli – kombainereid näiteks. See ei olnud massiline, aga selline võimalus oli olemas,” jutustab Audru sovhoosi partorgiks olnud Jaan Krinal. Enda kutsumise kohta 7. mai hommikul räägib ta:
„Ma ei saanud kutset koju, vaid tööle. Meie tsiviilkaitse ülem tuli, üks noor tüdruk oli. Kutsed olid viidud külanõukogusse ja sealt kuidagi sattus see tsiviilkaitse ülema kätte, kes tuli ja ütles, et kuule, mingi jama on – sa pead sõjaväekomissariaadist läbi minema.Tegelikult oli paradoks selles, et 1985. aastal oli keemiapolgul kordusõppus, ma olin kuu aega kodust ära ja see oli üks paras jama nagu ta ikka kippus seal olema. Mina mõtlesin, et nojah, et selle kartoteegiga on nagu on, eks võeti jälle need esimesed. Ma ei seostanud seda kutset üldse Tšernobõliga, vaid mõtlesin, et see on mingi sõjakomissariaadi apsakas. Mina läksin siis õigust looma, et ma juba eelmine aasta käisin, et võtke nüüd keegi teine.
Läksin kodust läbi, võtsin passi ja sõjaväepileti, et näidata, et ma eelmisel aastal just käisin. Komissariaadis öeldi, et ja-jah, minge käige seal Lembitu tänaval, seal koolimajas ära, seal klaaritakse. Aga seal … Ma pidin sel päeval veel sovhoosi juhtkonnaga Tallinnasse sõitma, nii et direktor ja teised tulid kaasa, ütlesid, et mine klaari sees ära ja siis sõidame. Käisin sees ära, tulin veel välja ütlema, et natuke läheb aega.
Siis aga enam kedagi majast välja ei lastud. Noh, oleksin laamendama hakanud, siis oleks ehk hullumajja pandud, aga … Tagantjärele mõeldes on kummaline, kust tuli see usk, et küll see asi klaarub ja see on mingi jama.
Meie väeossa kuulusid mehed üle Eesti. Kui meie, pärnakad, saime hommikul kutsed kätte, siis näiteks Tartumaal viidi üks mees ära enda sünnipäevalauast, seltskond jäi koju.Tema toodi särgi väel, tal polnud midagi kaasas.
Reiu metsas (Pärnu keemiakaitse brigaad kordusõppuste- ja kogunemisplatsil) oli ümberriietumine. Kui tavaliselt anti kordusõppustel alati kasutatud riided, siis seal olid kõik uhiuued: uued saapad, uued püksid ja tuttuus vorm.
Seal metsas öeldi reservohvitseridele, et mis me ikka varjame, Tšernobõli minek, aga no kaks nädalat, maksimaalselt kaks kuud kulub aega.Tegelikult oli Pärnu väeosast varem viis autot sõduritega ka Tšernobõli saadetud. Info avarii kohta oli niivõrd pisku, et arvati piisavat sellest viiest veepuhastusautost, mis sinna läks.
Rongi peale panemine oli omaette ooper – nagu ikka oli kiirekiire-kiire, kella kaheks-kolmeks olime riides, ja siis me istusime seal Reiu metsas. Öösel põletasime ära kõik telkide puitosad, sest külm oli. Süüa ei toodud. Järgmisel hommikul algas ešelonidele laadimine. Esimene