LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ka ise lööma. Aga näis, et viha tema hinges oli ületanud kõik piirid. Dangeri käsi tõusis ning andis mulle lahtise peoga niisuguse obaduse vastu vahtimist, et ma ei taibanudki, kuidas voodisse tagasi lendasin.

      Maandumine osutus pehmeks ja vetruvaks, kuid sel korral polnud ma siin enam üksi, sest Danger ise vajus mulle kogu oma massiga peale.Löögi tagajärjel oli peas imelik, õõnes tunne. Ma ei suutnud veel mõista, mis oli juhtunud, kui tundsin Dangeri kätt oma seelikut üles kiskumas. Vandudes ja vihast hambaid kiristades tõmbas ta ühe käega püksirihma valla.

      Veel kord proovisin ma põgeneda, kuid tema hoop oli mind juhmiks ja jõuetuks teinud. Ma ei suutnud muud, kui vaid nuuksudes halastust paluda. Tagajärjetult püüdsin teda eemale lükata, kuid seegi oli mõttetu.Ta tahtis mulle haiget teha.Ta sai, mida tahtis. Tema jõuline rütm ei tekitanud mu kehale naudingut.Vastupidi, püsis ja kasvas veelgi hirm, tülgastus, vastikustunne jõhkruse ees, millega Danger nüüd uhkustada võis. Sel hetkel lubasin enesele, et ei andesta seda Billyle iial, et tapan ta omaenese käega, kui Kenzo seda ise ei tee… Aga mu jõud oli nüüd otsas.Lamasin tundetu nukuna tema käte vahel ja nutsin taga oma kaotatud au. Kõige hullem, et olin alati pidanud Billyt oma sõbraks. Ma ju teadsin alati, et ta on endine narkar, sellisest võiks kõike oodata, aga et veel ka vägistaja… sellest sain ma teada alles sel ööl. Avastasin temas reeturi, perverdi, värdja ning tundsin vastikust oma naiivsuse pärast, sest alles äsja oleksin äärepealt kaotanud talle oma südame. Bill Tanger pole tegelikult midagi väärt, sest ma vihkan teda! Vihkan rohkem, vihkan veel!..

      Mul oli küllalt aega mõtiskleda kuni ta lõpuks orgasmini jõudis. Vandesõnu urisedes vajus mu kõrvale lamama, hoidis veel hetke mul ümbert kinni. See oli pigem refleks, mitte embus, mis tingitud tänutundest pakutud naudingu eest. Ma lükkasin tema käed eemale ning keerasin Dangerile selja. Tõmbasin nuttes end kerra, soovimata eal teda enam näha.

      Bill tõusis vaikides. Ainult voodi krigises tasa. Nägin silmanurgast, kuidas ta mind silmitses: täiesti ükskõikselt. Ei mingeid tundeid. Ei kahetsust ega isegi mitte põlgust. Siis kolis ta voodi servale, kohendas riideid ning jäi lihtsalt sinna istuma. Ma ei tahtnud, ent siiski pidin teda nägema.

      Tüki aja pärast langetas ta pea käte vahele ja äkki oigas valjult, nagu teeks miski talle tohutult valu. Ma nutsin, olles kaotanud tahte põgeneda, kõik oli nii mõttetu, millelgi siin ilmas polnud enam tähtsust. Hinges valitses täielik vaakum, vaid pisarad ikka endiselt voolasid padjale. Ma ei suutnud summutada nuukseid.

      „Jää vait!” urises Bill tasa, istudes liikumatult küürakil, pea sügaval käte vahel. Ma püüdsin, kartes teda nüüd tõsisemalt kui eales varem, ent käsu korras oli võimatu oma meeleheitlikest tunnetest üle olla. Pettumus oli liiga suur. Ma tõesti ju uskusin, et Danger on sõber…

      „Jää ometi vait!”

      Ma polnud kunagi varem Dangeri suhtes hirmu tundnud. Nüüd lõpuks ma kartsin teda.Tõsiselt. Ma olin lõpuks ometi aru saanud, et Bill Tanger ei mõista nalja ega talu ammugi vastuvaidlemist – täpselt niisamuti nagu Kenzo ise. Neelasin vägisi nuuksed alla, jäädes veel summutatult luksuma. Kogusin tükk aega julgust, et öelda talle see üksainus sõna, mida ta mu silmis vääris:

      „Värdjas!”

      Esialgu ei reageerinud Danger sellele mitte kuidagi. Lihtsalt põrnitses avali ust enese ees ning õllejäänuseid nurgas, käed lõdvalt põlvede vahel rippu.

      „Värdjas…” kordas ta lõpuks vaevukuuldavalt. See kõlas kui tõdemus. Siis, kibedusest katkeva häälega jätkas: ” Nüüd võttis värdjas kätte mõõga ja purustas kristallist tuleviku… Ta tappis oma unelmad, mida ise tuhat aastat oli pikisilmi oodanud… Ja verise mõõga torkas ta maasse, et kaevata sinna omaenese haud…”

      Ma ei suutnud mõelda temaga kaasa. Need sõnad kõlasid nagu tsitaat ulmeraamatust, ilmselt tähendas see hetkel Billyle midagi olulist, ent mina mõtlesin vaid sellele, et vihkan teda elu lõpuni, nii kaua, kui elupäevi mulle on antud! Kaua vaikis ta jälle, siis haaras kahe käega äkki peast, surus jõuga näpud sügavale juustesse ning vajus nuuksudes küüru.

      „Neetud! Neetud jobu! Mida ma ometi tegin!..” Dangeri õlad vappusid tagasihoitud nutust. Vaevu kostsid mu kõrvu tema nuuksed. Nii nutavad tugevad, siis kui tunded on tahte üle võimust võtnud, kui kõik näib olevat igaveseks kadunud… aga minna tal lasta ei tahaks… Kuid musklijõud siin ei aita. Mitte miski ei aita, kui armastus lihtsalt läheb ära…

      Mina talle kaasa ei tundnud. Las kahetseb elu lõpuni, mina ei andesta talle iial!

      Ootamatult kargas Danger jalule. Ma võpatasin, oodates uut rünnakut. Kuid ei, ta ei rünnanud. Esialgu asus ta hoopis mööda tuba edasi-tagasi tammuma, nagu oleks see puur, millest pääsu niikuinii pole.Kolm sammu paremale, kolm vasakule, pööre.

      „Oh, Hüdra, sul pole aimu, kuidas mina sind praegu vihkan! Ära haletse ennast – see, mis ma tegin, on vähim, mida sa ära teeninud oled!” pahvatas ta lõpuks südametäiega.„Ja tead sa, miks? Sest sa oled mind kõik need neli aastat lihtsalt lollitanud! Ma uskusin sind, ma armastasin, imetlesin sind, aga millega sa mulle vastad? Ma dresseerisin sind nagu metsikut looma, kui sa meie hulka tulid ja kartsid, et iga pilk, mida poisid sulle saadavad, lõpeb vägistamisega! Ma mäletan, kuidas sa võpatasid iga kord, kui Funk sind puudutada julges. Kas ma tookord sundisin sind millekski? Kas tegin sulle haiget? Ei, ma püüdsin võita su usaldust, sest ma tahtsin sind tõeliselt, tahtsin sind endale.

      Aga mida ma selle eest sain? Ainult selle, et sa muutusid litsiks! Et sain kasutada sind nagu igaüks teinegi! Ei raasugi tundeid sinu poolt! Ma ei tahtnud sind kasutada, Hüdra! Pagan võtku, ma tahtsin sind armastada, sind kogu südamest hoida! Kaks korda sa päästsid mu elu, aitäh, ma ei unusta seda iial. Kuid milleks? Ja alles nüüd kuulsin ma sinult lubadust, et sa tahad minuga kaasa tulla. Sa ütlesid, et armastad mind, et nüüd lõpuks oled sa valmis! Kas ikka oled, kui ma olen su silmis vaid tühine värdjas? Ainult praht, mida sa üles korjata ei kavatse?! Ma kuulsin iga su sõna, mu kaunitar! Siis viskas mul närv üle, ma ei tahtnud avalikult sinuga vaielda, sest see, mida tunnen, on minu isiklik asi. Ma ei suutnud sinna enam jääda, läksin ära, arvasin, et ehk saan üle, ehk ununeb, kui joon ennast selle puhul maani täis… Aga ei, siis äkki tahtsin sulle hoopis kätte maksta. Ootasin sind väljas, lootsin, et tuled üksi ja puha. Kuid võta näpust! Sa tulid hoopis Funkie´ga koos, viisid ta kenasti koju. Loomulikult ma aimasin, et sa ei lähe iial ühegi mehega kaasa selleks, et talle head ööd soovida. Ma kõhklesin väga kaua, enne kui julgesin akasse vaadata. See, mida nägin, tegi niisugust piina, mida ma enam taluda ei suutnud. Sa reetsid mind, sa naersid mu üle, sa kasutasid mind ära…” Bill vakatas, jäi korraks tardunult seisma keset tuba, pilk kuskil mälestustes kinni. Siis pöördus taas minu poole. Kibestunult naeratas iseendale. „Oled sa juba unustanud, kes sind enda varju peitis, kui sa Funkie avarii tõttu miinustes olid? See jamps kestis tervelt kolm kuud, täpselt nii kaua, kuni Funk haiglas vedeles. Mina ei hüljanud sind, andsin sulle raha ja peavarju alati, kui sa seda vajasid. Aga võib-olla pead sa viha sellepärast, et mind polnud kõrval, kui plikad su läbi peksid? Sa tead ju, et ma käin koguaeg tööl, mitte kellelgi meie kambas pole selleks nii palju kannatust, et ise veidi oma elamiseks teenida. Aga mina käin tõesti tööl! Ma ei suutnud iga su neetud sammu kontrollida. Sinu pärast oleksin ma niigi äärepealt oma kohast ilma jäänud. Ja kes kurat ajas sind sinna kõrtsi öösel eluga riskima? Mina või? Sa teadsid suurepäraselt, et Karpoid ootab juhust! Ilma minuta oleks ta sind juba sealsamas avariikohal tükkideks rebinud. Vaata, tibuke, nüüd sa siis tänasid mind, ütlesid, milline naljakas kretiin ma olen, kuidas ma sulle pinda käin… Ma ei ajanud sind selleks nädal aega taga, tahtsin sinuga leppida, sest mu hing ei leia hetkekski asu, kui sa mulle ei naerata. Hea küll, ma olen nõus, olen tohman, olen neetud idikas, et sinust üle olla ei suuda. Tegelikult pole sa ju kärbsesittagi väärt. Oled tavaline libu! Mida põrgut mina siis veel lootsin?” Ta vakatas taas. Mina ei julgenud liigutada. Lebasin hiirvaikselt kägaras oma asemel ja kuulasin teda, tundmata endiselt midagi muud peale ääretu viha. Äkki vaatas ta mind hoopis teise pilguga. Selles oli meeleheidet ja igatsust ning väike kübeke lootustki. Ikka veel. Ta sosistas vaikselt: „Kas sa ka tead, kuidas tahaksin ma vahel siit Kenzo põrgust minema pääseda? Ei, sa ei tea, mida üks

Скачать книгу