LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on? Kümne-aastasena kaotasin ma selle tunde, sest ajast olen ma püüdnud mõtteidki sellest vältida. Ma saan sinust aru, Hüdra, sest ilmselt SINA pole seda iial küllalt hästi tunda saanud.” Tema hääl katkes korraks, silmanurgas läigatas pisar. Üksainus. Bill tõmbas selle käeseljaga ruttu ära, aga tema hääl värises veidi, kui ta jätkas: „Ma näen seda tihti unes – oma lapsepõlvekodu. Kuid ma olen seal ise peremees ja puha… Ma istun maja trepil ja aina meisterdan puust mänguhobust. Paraku valmis ma seda iialgi ei saa. Maja ees mängivad lapsed, poisid-tüdrukud läbisegi, ja üks pisike poiss istub mu kõrval, vaatab otse silma sisse ning muudkui ootab, millal see hobune ometi valmis saab… Ma teen seda tema jaoks, ja tema aina ootab ja ootab, aga valmis ma seda ei saagi. Neetud! Iga kord ärkan ma enne üles või läheb see mul hoopis käes katki… Ja ärgates on alati selline valu ja ängistus hinges…” Seekord rebis pisar end lahti ja voolas üle kareda põse. Bill neelatas kuuldavalt, pööras mulle selja, et saada tunnetest jagu. „Mine tagasi,” sõnas ta tasa. „Mine ja naera mind jälle. Eks räägi Funkie´le mu unenägudest, saate terve kambaga irvitada. Olgu pealegi teil lõbus. Siis lähen ma ära. Lihtsalt, ma ei teagi, kuhu, sel polegi tähtsust…” Bill tõmbas peoga üle silmade ning hakkas taas mõttessevajununa tuba mõõtma. Kolm sammu sinna, kolm siiapoole. Ümberpöörd. Ja jälle. Nüüd lõpuks oli ta rahulik.Oma mõtete ja igatsustega üksi. „Sa oled ju naine, Hüdra,” ütles ta pika vaikimise järel. „Sa pole ammu enam mingi plika. Minu arvates peaksid sinagi juba veidi hakkama tuleviku ja perekonna peale mõtlema. Kui sa ükskord saad kakskend kuus täis, ei taha sa enam Onnist midagi kuulda. Onn – see on ju vaid hulkurite pelgupaik. Me oleme siia liiga kauaks jäänud. See pole ju elu, see on eksisteerimine, oma aastate raiskamine. Ma ei tea, millest sina mõtled, mis sind siin ikka veel kinni hoiab? Kavatsed äkki oma elu L.J. – ga siduda? Ha-ha-haa! Sa oled loll! Lance on palju mõistlikum kutt kui mina! Lance saatis su persse niipea, kui sa oma rikkuri korterist välja lendasid! Ja tegi ka väga õigesti!” Dangeril oli põhjust naerda, vangutada Jasoni kiituseks pead. „Ah, kurat küll, – see Lance isegi meeldib mulle! Temas on midagi! Ta on kangust täis, vastupidav ja kaval kui väike saatan! Ma ei oska tema kohta midagi halba öelda. Ja ta pole nii loll, et armub libusse, kes on valmis iga päev uue riista otsa hüppama!”

      „Noh, kurat, aitab juba moraalist!” ajasin end lõpuks vihaselt istukile.„Ma ei taha Lance´st midagi kuulda! Ta on sinuga võrdne väärakas!” Dangeri viimased sõnad tegid mu olemise tõega vastikuks. Ma ikka veel ei tahtnud tunnistada, et Jason mind nii lihtsalt maha jättis. Ei jätnud ju! Pealegi pole ma pooltki nii lits, nagu tema seda arvab!

      „Vaat seda sa kardad kuulata, eks ole?” hakkas Bill Tanger õelalt irvitama. „Tore on. Su hingeraasuke nutab ikka endiselt Lance´i taga. Ma polekski armukade, kui näeksin sind ainult teda hoidmas. Lance on ju lahe kutt, aga sa ju vandusid mulle armastust, lubasid minuga kaasa tulla, rajada lõpuks mingisugune kodu. Sa üha korrutasid, et armastad mind – mäletad? Ma arvasin, et sa tõesti tahad seda. Miks sa nii teed? Miks sa minuga koguaeg mängid? Miks ometi, kui sa tegelikult jumaldad hoopis Lance´i ja samas kepid Funkie´ga nagu hull? Kus persses peitub sinu moraal, au või eneseväärikus? Võimalik muidugi, et sa isegi ei tea nende sõnade tähendust. Püha Jumal! milline jobu ma tõesti olen, et sinust loobuda ei suuda! Mida põrgut ma ühest hoorast üldse lootsin? Sa ei jaksa ju päevagi kellegile truu olla! Sa oled lapsest saadik libu ja sa jääd selleks, kuni su hambad ja juuksed välja kukuvad, kuni suguhaigustest kärna lähed! Ja kui sa ükskord oma uhke karjääri lõpetad, siis mitte sellepärast, et sa ise enam ei taha, vaid et sa oled nii ära väntsutatud, et valgud voodi pealt maha, kui mõni jobu ikka veel sind sinna asetada püüab! Ükski mõistusega mees sind ju varsti niikuinii enam ei puutu!”

      Selle peale kargasin küll raevukalt voodist välja. Kohendasin minit ning nööpisin värisevate kätega kaks alles jäänud pluusinööpi kinni. Tõmbasin jaki hõlmad kokku ning seega olin jätkuvaks lahinguks valmis. Noh, ükskord ometi mulle aitab kah moraalist!

      „See pole sinu asi, mis või kes ma olen või kellega ma käin! Sina pole kindlasti mees, kes mu tulevikku vahtida võiks, sest sa oled üks neetud, hullarist ärakaranud perverdirajakas! Sinuga ei saagi mingit räpast perekonda luua, sest keegi endale sellist jobu kaela ei taha! Sa oskad vaid naisi röövida ja vägistada. Ajad kord aastas viagraga oma riista turri ja pead end siis vingeks meheks, eks ole! Ma pole kindel, kas sa veel takkapihta ka omaenese lapsi vägistama ei hakka, sellisest narkarist võib ju kõike oodata!”

      Bill seisis otse mu ees, nii suur ja pikk ja lai, nagu ta oli. Ma oleksin võinud arvestada oma kogemustega, et ta ei talu eriti kääbuste poolt sõimamist. Aga ma läksin hoogu ja olin hetkel maruvihane. Selle karjumise peale katkes paraku tema kannatus lõplikult. Bill haaras mul kahe käega õlgadest kinni, raputas korra, et ma vait jääksin ning lükkas siis jõuga vastu seina. Mulle näis, et selle vahemaa läbisin justkui lennates. Pauk seljaga võttis korraks hinge kinni.

      „Sa lausa nõuad, et ma sind maha lööksin!” röögatas nüüd temagi. „Sa ei või rahule jätta! Funk juba sai lõuga, ma ei tea, kas ta ellugi jäi! Võib-olla ma hoopis murdsin tema kaela! Sa tahad sama, eks ole? Usu mind, Hüdra, see polegi kuigi raske, aga ma ei tahaks sinusuguse pasa pärast vangi minna! Ainult see hoiab mind praegu tagasi! Ma tean, et nad nuhivad niikuinii välja, kes su, raisa, teisse ilma saatis! Kuigi sellise krõhva mõrvamise eest peaks mulle peale maksma!”

      „Noh, eks hakka siis pihta!” ajasin ma ülbelt rinna ette. „Tee mulle siis ots peale, mida sa nüüd kõhkled? Pole niipalju julgust? Kardad trelle? Tore! Ma arvan, seal muutud teistele litsiks, ma hoian pöialt, et NEIL sinuga hästi läheks!”

      Ta ei pidanud vajalikuks enam sõnu raisata. Krabas mul õlast sellise jõuga, et ma ehmatusest haledalt niuksatasin.Tõmbas mind seinast lahti ning paiskas uksest välja. Inertsi tõttu lendasin keset esikut otse kõhuli maha. Põrandariie jäi tolmust higisena näkku kinni. Krebisin end ruttu põlvedele, viskasin kiire pilgu üle õla. Jestas, juba ta tuligi. Aga rohkem ma tõusta ei jõudnud. Mõtlesin, et nüüd on küll viimnepäev käes! Möödaminnes haaras Bill mul jaki kraest, tõstis nagu koerakutsika turjapidi üles ning vedas endamisi kirudes-vandudes ukse poole. Paiskas selle lahti ja lennutas mind hoogsalt trepikotta. Maandusin käpuli trepimademel. Kõrgelt pea kohalt kuulsin Dangeri viimast õnnistust, mis ta minule järele saatis:

      „Kao siit ja ära enam oma nägu siia näita, sest järgmine kord jääb sulle kindlasti viimaseks!” Ta lõi ukse vägeva pauguga kinni ning mind ümbritses seepeale pilkane pimedus.

      „Tõbras!” karjusin jonnakalt sellesse pimedusse. „Danger, sa oled värdjas!”

      Keegi ei vastanud mulle. Billy korteris püsis täielik vaikus. Ainult naaberkorteri uks paotus vaevu-vaevu ning üks vanamutikese unine-uudishimulik nägu piilus prao vahelt, mis toimub. Kui valgustriip minuni jõudis, näitasin talle: fuck! – mille peale uks kiiresti sulgus. Niisiis ajasin kargud alla. Põlved olid kukkumisest parajalt valusad. Pagana pime oli siin kah. Kobades kätega seinu ja käsipuud, tuikusin trepist alla ning lõpuks ka tänavale välja.

      Suundusin tagasi Funkie juurde – kõige otsemat teed pidi. Hing valutas tema pärast päris tõsiselt. Enesetunne oli sant, pea oli löögi tõttu ikka veel uimane, maailm püüdis mitu korda silme ees keerlema hakata. Aga võib ju olla, et seda tekitas liig suur alkoholiannus, mis nüüdseks keres tasapisi käärima hakkas. Ebamäärane viha ning rüvetatud olemise tunne – kokku suurepärane eneseväärikuse hävitamise komplekt. Ma vaid soovisin jõuda tagasi Funkie juurde. Näha, kas temaga on kõik korras. Kedagi teist ei tahtnud ma kindlasti näha. Lootsin,et ehk õnnestub jõuda pärale nii, et ühegi hingelisega kokku ei trehvaks. Õnneks nii ka läks. Kole hirm piinas mälestusena Funkie kukkumisest: pea kuklas, veri suunurgas, ühest hoobist siruli… Jestas küll! Kui Danny kael tõesti sellest hoobist murdus…Hea tabamuse korral pole ju miskit imestada… Mis siis Dangerist saab? Kenzo tõmbab ta oksa, see on kindel. Dangeri võiks Kenzo ka muidu oksa tõmmata, selle vastu poleks mul midagi, aga Funkie´st on kahju. Funk peab elama! Ja üleüldse, kui enam pole Dangerit ega Funkie´t – mis siis meie kambast niiviisi saab? Süsteem laguneb paugupealt, kui põhitalad on alt läinud.Ma ise jään ju kodutumaks kui iialgi varem. Onn kaob, lõpetab eksistentsi. See on kui ühe ajastu lõpp – jäädavalt.

      Mul

Скачать книгу