LITMIR.BIZ

Скачать книгу

loobus ta oma salapärasest minevikust, mida ta kellelegi ei usaldanud. Ehk otsustas ta muuta oma maailmavaadet ega vürtsitanud seda enam õudusromaanidega? Ma olin kambas siiski juba tervelt neljandat aastat, selle ajaga muutub paratamatult igaüks. Kuid selle õigustamise kõrvalt leian ma siiski, et Staffordi-terrori alt vabanemine mõjus Eileenile vapustavalt hästi, nagu muide, ka mulle.

      Seekord jäid kolm meist Onni ja Guevara just tuli enne meie lahkumist. Kera annetas oma tüsedavõitu kere taas L.J. käsutusse ning Jason näis kasutavat seda väga otstarbekalt. Istus laias voodis Kera kõrval ning pajatas sosinal midagi seosetut, hoides Keral kahe käega ümbert kinni ning kinkides pruudile oma erakordselt võluvat naeratust, mida ma nii väga endalegi igatsesin. Nende kahe sõber Slipp tüütas neid lollide küsimustega ning meil Horroriga polnudki sõna sekka öelda. Seepärast jõudsin ma äkki veendumusele, et targem oleks lahkuda hoopis nõmedate ja armunute seltskonnast ja päästa sellest ka Horrori armetu hing.

      Jason käis mulle juba ammu närvidele. Nemad kolmekesi – Kera, L.J. ja Slipp – nad sobisid suurepäraselt. Kõik klappis. Aga mina jäin miskipärast üle, ma ei sobinud enam nende seltsi ei nii ega naa ja vaatasin lihtsalt kõrvalt.

      Olles Onnist minema saanud, arendasime Horroriga juttu ning seega hakkas meilgi varsti pagana lõbus. „Kellamees” hakkab kohe-kohe paistma ning seal istub Ann, kelle seltsis ja kelle kulul saab jälle vägevalt naerda. Meie peale ei pahanda ta iial. Sest Ann on, teadagi, maailma toredaim baaridaam. Küll on hea, mõtlesin korduvalt, et mu kambajõmmid suutsid talle ikkagi augu pähe rääkida ning ta jäi siia tööle, meie pärast, vaatamata oma hirmsale verefoobiale. Üle kõige puges tookord ta külje alla Bill ja kuna Bill on alati olnud Annie lemmik, siis järelikult see ka mõjus. Minu eest igatahes Ann oma sümpaatiat ei varjanud.Ta imetles Dangerit, ja nüüd, pärast meie vahel juhtunud intsidenti, aina tänitas mu kallal, et ma Billyga ikka kindlasti ära lepiksin. Kuid ma ei hoolinud. Ann ise oli Dangerisse peaaegu et armunud ning enamasti leidsin ma hea võimaluse, kuidas tal selle koha pealt suu kinni panna. Aga kui meil oli Dangeri kohta midagi ütlemist, asus Ann kindlameelselt alati Billy poolele ega järele enne, kui me tema arvamusega leppisime või nõustusime. Ning samal ajal Danger, olles teadlik endast hulga vanema Annie tunnetest, viibis tihtipeale „Kellamehes„, mängides seal turvameest ja austajat ühekorraga, kasutades tasuta jooki-sööki ja hoides oma juuresolekuga ära juhuslikud tülid külastajate vahel.

      Ma kuulsin, et tagant läheneb auto.Esialgu näis nii, et kõik on normaalne ja tavaline. Aga laternatevalgus jättis liiga kauaks meie ette me enese varjud ja nii ma muutusin veidi ärevaks. Vaatasin korraks tagasi, kuid Horror lobises ja ma ei kiirustanud tegema mingeid järeldusi. Auto aga sõitis natuke liiga tasa. Meie ei vaadanud enam tagasi. Meil polnud aega tähele panna autot, mis meist lõpuks möödumas oli. Kes jõuab neid jälgida? Linn on ju kõiksugu autosid täis… Aga kui seljatagant tuleb säravvalge „Hyundai” ning pöörab otse su nina ees kõnniteele, sulgedes oma eksistentsiga edasipääsu, paneb see küll kõikmõeldavad refleksid tööle. Ja minu refleksiks oli karjuda täiest kõrist Horrorile:

      „Jookse!!!”

      Eileen sööstis kui nool paigast. Mina kohe tema järel. Aga mul polnud mahti märgata, et meie taga on veel üks masin ja selle omanik juba pooleldi väljas. Kuni ma ehmatusest hetkeks tagasi põrkusin, jõudis kõrend autost välja ning tormas minu poole, käed laiali. Mustade klaasidega valge „Hyundai” uks paiskus samuti lahti. Horror kihutas sel ajal juba üle tee ja kadus majade vahele teisel pool tänavat.

      Ma põikasin, nagu jänes, järsult kõrvale, umbes kõrendi käe alt läbi. Blondiin valgest autost kargas mulle ette, sulgedes teeserva oma kehaga. Ma pöörasin veel kord paremale, sest selles nägin ainsat võimalust nende vahelt läbi – autoteele pääsemiseks, aga too kõrend haaras mul selja tagant õlast kinni, tõmbas jõuga tagasi ning lasi mul kukkuda. Tasakaal kadus. Ehmunult karjatades kaotasin viimsegi pinna jalge alt ning lendasin hooga pikali vastu kiviklibust asfalti, otse „Hyundai” esiratta kõrvale.

      Kui ma end oiates üles ajasin, avastasin, et olen lootusetult pigisse jäänud. Nad piirasid mu sisse, jättes selja taha majaseina ning vasakule autokapoti, millest üle või mööda pääsemine näis olevat väga kahtlase väärtusega lootus. Ma üritasin kõigest väest säilitada rahu. Mu peopesad olid katki ja põlved tublisti marraskil.

      Seekord olid nad mustas. Mõlemad. Steve´il mustad peegelprillid ees, juuksed lahti, kohevalt sirgetena õlgu katmas. Näol muie, tähistamas varjamatult oma täielikku võitu.Teine mees osutus pikaks tõmmut verd kolgeks. Ei midagi silmatorkavat. Lihtsalt üks kuju.

      „Tere õhtust, miss Jones,” irvitades mõõtis Steven Jason mind pilguga. „Näe, saimegi jälle kokku. On see kokkusattumus või puhas õnn?” Ta ootas kannatlikult, kuni ma end veidike kogun ja jätkas siis: „Näib nii, et järgmine kord on tark tegu, kui püüan sind linnuvõrguga. Sinu põgenemistehnika täiustub iga korraga.”

      „Tänan komplimendi eest!” nähvasin tusaselt. Raputasin varrukalt tolmu ja prahti ning tammusin ärritunult paigal, taludes kriimustustest tulenevat hõõgumist.

      Steve astus minust mööda, toetus rahulikult seljaga vastu autot. Teine jäi igaks juhuks seisma kõnnitee servale, olles valmis mind uuesti püüdma. Ma ei näinud põgenemisel mingit mõtet.

      Steve´il polnud kiiret. Ülima rahuga süütas ta suitsu ja pahvis taeva poole heledaid rõngaid, istus mugavalt kapotile, üks jalg pikalt rippu.Ulatas mullegi paki.

      „Tahad kah?”

      „Mine, tead…!” Ma sain vaevu pidama, isegi mainimata esitähte, kuhu nimelt.

      Steve turtsus mõnitavalt naerda, torkas suitsupaki tagasi tasku.

      „Ma tahtsin sinult küsida, Lorie, kuidas mu vennaraasukesel ka läheb?” alustas ta lõpuks oma südantkriipiva teemaga. Küllap lootis rutem jutuga ühele poole saada, et halva parkimisplatsi valiku tõttu mitte trahvi maksta.

      „Normaalselt,” ühmasin vastu.„Miks sa seda minu käest küsid?”

      Ta viskas pea kuklasse, et puhuda tähtede poole veel paar valget suitsurõngast.

      „Ma pole teda lihtsalt ammuilma näinud. Perekondlik igatsus tuleb peale, kas tead,” ütles

      Steve, samas langetas pea ning silmitses tähelepanelikult mind, suutmata peita irvet, mis vägisi ta huuli kõverdama kippus.„Näib nii, et sa ei satu enam paanikasse, kui tema nime kuuled.”

      „Miks peaksin?”

      „Kummaline,” arvas Steven Jason mõtlikult. „See on lihtsalt kummaline, sest sa oled ju temast üdini sisse võetud. Oled ju?”

      „Pole sinu asi!” urisesin vastu ning kiirustasin teda veidi takka: „On sul mõistlikku kah midagi rääkida?”

      „On küll.” Äkitselt Steve´i hääletoon muutus ja pilk jäätus. Irve kadus ta näolt. Ta viskas pooliku suitsu laia kaarega prügikasti suunas, reetes sellega oma ärritust. Loomulikult mööda. Tõusis laisalt ning astus mu ette. Hetke vältel vaatasime teineteisega tõtt. Ma ootasin, hoides hinge kinni, olles kõigeks valmis, sest Steven Jason tegi alati üllatusi. Imelikul kombel ei tekitanud Steve seekord minus paanilist hirmu. Võib-olla oli see shokk, mis lasi mul näida nii rahulikuna. Ma ootasin ükskõik mida muud, aga mitte neid sõnu, mida Steve mulle ütles: „Ma olen teinud head äri, Lawrence,” sõnas ta tüki aja pärast vaikselt. See kõlas üpris kurjakuulutavalt. „Lance töötab jälle minu heaks. Tead sa seda?” Ma ei noogutanud ega raputanud ka pead. Mul polnud sellest aimugi. Igatahes ma vaikisin. Põlved lõid värisema. Halb eelaimdus tõmbas kõhu öönsaks.Steve jätkas täpselt sama rahulikult: „Kas sa oskad aimata, kuidas ma seda saavutasin?” Ta pidas jälle pausi. Ootas minu reaktsiooni. Ma pidin koondama tahtejõudu, et seda ei tuleks. „Ta tuli ise minu juurde ja nõustus koostööd tegema, sest sina olid talle siiski mu sõnad edasi öelnud. Ta seadis sind suurde ohtu, Lorie, sest ma ju lubasin su tappa, kui sa meie jutuajamisest kellelegi kõssad.” Ma tõmbasin õhu sügavale kopsudesse ning lasin seejärel aeglaselt välja. Ta nägi mu silmadest hirmu ja naeratas just nii, nagu võiks naeratada oma ohvrile timukas. „Aga sa meeldid mulle, Lorie. Sul oli julgust teda hoiatada.

Скачать книгу