LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kelle närv paistis olevat veel mustem kui tema nahavärv. Pagan küll! Kust see Danger siia sai?

      Siis ta pöörduski ja käratas mulle:

      „Pane riidesse, lirva!”Haaras maast kaltsu ja virutas selle mulle otse näkku. Jõudsin selle kinni püüda ning leidsin lähemal vaatlusel, et see on mu oma pluus. Karjatasin vaid kohkunult:

      „Mis sul arus on, Danger?”

      „Pea suu ja aja kestad selga!” tuli vastuseks.

      „Sa ei vii teda ära!”nõudis Funkie õiglust. Ta tõmbas nüüd kohmakalt tekiserva endale peale, mis vahepeal oli kaugele voodinurka surutud olnud. Ihualasti oli ta seal voodis, jalutu ning täiesti võimetu oma au tagasi võitma. „Sul pole mingit õigust mu majja sisse murda!”

      „Ega ma murdnud. Su uksed on lahti,” sõnas Bill täiesti rahulikult. „Mul on tugevama õigus. Teen, mida tahan, vaat nii! Sina, sant, ole parem kuss!”

      Oh kurat küll! Ma olin Dangerit sellisena näinud elus vaid paar korda ja tookord polnud tema viha minu vastu suunatud.Selline käitumine tema poolt ei tähendanud midagi head.

      Tõmbasin hirmuga pluusi selga.Istusin ikka vaguralt maas ja mõtlesin, et kui juba Danger vihast ogaraks läheb, on vist targem tema sõna kuulata.Pealegi ei suuda Danny mu heaks midagi teha, ta on Billy ees veelgi abitum kui mina.

      Aga Funkie ei nõustunud Dangeri ülemvõimuga. Ta aina vandus ja sõimas ning Danger nähvas talle vahetevahel vastu. Ma olin sunnitud kuulama nende roppu kahekõnet, niikaua kuni järgmiseks riideesemeks saatis Bill jalahoobiga mu suunas lendu kollase miniseeliku.Tõmbasin selle ruttu üle jalgade ning julgesin lõpuks ka püsti tõusta. Mu aluspesu vedeles endiselt tema jalge ees, kuid ta ei üritanudki seda mulle kuidagi anda. Küllap arvas, et seda pole vaja ning mina arvasin, et kõige targem on vait olla.

      „Kui sa Hüdrat ära viid, helistan kohe Kenzole!” ähvardas Funkie. „Ma laon kõik talle ette! Ma ei luba sul siin ülbet mängida!”

      „Ära ole selles nii kindel, semu,”mühatas Bill külmavereliselt. „ Sa ei helista kuhugi!”

      Oma ägedas vihahoos polnud Danny märganud, et öökapilt on tema mobiil ammu kadunud. Nüüd võttis Danger selle rahulikult põuest, näitas sõbrale ja viskas hooletult kolinal maha.

      „Mida sa teed?” karjatas Funkie kohkunult, kui Bill kogu oma keharaskusega telefonile peale astus. Raginal, ilmse mõnuga, litsus ta selle laiaks, haaras siis jaki sisetaskust lapiku pudeli ning jõi ülbelt hea lonksu.

      „ Mis sul arus on, Bill?” ägas nüüd Funkie, unustades korrapealt oma vapruse. „Sa ei või teda nii lihtsalt ära viia!”

      „Kahjuks võin ma kõike, armas sõber! Ma viin selle litsi endaga kaasa ja vaatame siis, mis laulu see linnuke siis mulle ka laulab!” Bill ammutas pudelist veel ühe lonksu ja pöördus minu poole.Ta silmad olid hägusad ning ma alles nüüd hakkasin taipama,et Danger on tegelikult täitsa kuratlikult täis. Kuid see oligi just tema komme – juua nii, et teised ei märkaks, kui purjus ta tegelikult on. Ta läks lihtsalt peast segi, ilma, et tuigerdaks või lällutaks niisama. Ja just sellisena oli ta paraku eriti ohtlik.

      Nüüd, olles algusega rahul ja kindel, et Funkie jääbki sinna, kus ta parajasti on, haaras Bill mul õlast kinni ning lükkas ukse poole, magamistoast välja, esikusse.Vastumeelselt olin ma sunnitud minema temaga kaasa, sest võidelda rusikatega Dangeri vastu kui ta on nii jumala täis see oleks ilmne enesetapp.

      Aga äkitselt röögatas Funkie meie selja taga:

      „Sa ei tee seda, Danger!” Selles hääles polnud enam ainult invaliidi abitus ega ka mitte lihtsalt ähvardus. Selles oli midagi hulga enamat ning Bill, olles kogenud võitleja, tabas ära ohu, vaid korraks pilgu üle õla visates. Mina ei jõudnud midagi taibata, kui ta mind ootamatult tugevasti otse keset selga tõukas. Kukkusin esiku vaibale lausa käpuli ning Bill ise viskus järsult näoli vastu seina. Samal hetkel täitis ruumi kõrvulukustav pauk!

      Mis siis, et purjus, Danger teadis, mida teeb. Keeras ringi ja tormas tagasi, riskides saada järgmiselt kuulilt otsetabamuse.Õnneks seda ei tulnud. Bill haaras Funkie´l käest, pööras selle järsult kõrvale koos peos oleva relvaga ning lõi rusikaga invaliidile otse näkku. Ma nägin, kuidas revolver Danny käest kaarega põrandale lendas. Täisnurga all pöördus Funkie pea kuklasse ja ta ise langes elutult padjale. Liiga liikumatult. Liiga pea kuklas ja silmad kinni. Suunurka kogunes verd…

      Mul võttis vaatepilt hinge kinni. Ma ei suutnud end isegi liigutada.Seisin ukse vahel ja vahtisin, suu ammuli toimuvat. Ma jõllitasin Funkie´t terve pika minuti, kuni Danger revolvri üles võttis ning minu juurde tagasi tuli.Ta ise tundus olevat niisamuti kohkunud.Taganes mitu sammu, enne kui pilgu Funkie pealt ära sai. Äkitselt nägi ta välja hulga kainem kui oli olnud enne lasku.

      „Pane riidesse!”nähvas mulle.

      „Sa tapsid ta ära, Bill!”oigasin jõuetult.

      Ta suunas mulle näkku lelu, mis äsja oli teinud äärmiselt kõva pauku.

      „Pole vahet, kes keda enne tapab.Varsti notime kõik üks-teist maha, siis pole mingit vahet!”

      Mul hakkas väga tõsiselt hirm. Haarasin varnast oma jope, tõmbasin kiiruga kingad jalga ning läksin. Bill tõukas mind selga.Jättes ukse irvakile, sundis mind laskuma trepiastmetest alla ja suunduma pimedas seisva musta autosilueti poole. Ta avas mulle ukse ja käskis sisse istuda.

      „Kui üritad jalga lasta, saad kuuli keresse!” hoiatas Danger.Istus rooli taha ning keeras süütevõtit. Vana hall võttis järsult paigast.Ma eelistasin kuulile kahtlast tulevikku ja arvasin, et teen õigesti, kui kuuletun tema käskudele.

      Paremas käes revolver, mis nüüd rahulikult rooli peal puhkas, silmad kõõritamas kurjalt mind, nii juhtis Bill oma vana „Porschet”. Yeah, ta hüüdnimi polnud asjata pandud. Temasugusega peab tõepoolest ettevaatlik olema. Hetkel ma päris kahetsesin, et olin teda kunagi nimetanud OMA neegripoisuiks. Oleks olnud tervisele hulga kasulikum, kui ma oleksin algusest peale seitsme maa ja mere kaudu temast mööda käinud. Nüüd olin ma tema pantvang ning Funkie võib-olla hoopis surnud. Kes kurat ahvatles mind õhtul Dangeri kallal ilkuma? Ta pole ju sugugi targem kui Che. Miks küll talle ei panda rinnale punaste tähtedega silti – eluohtlik?

      Ja nagu võiski arvata, kihutas ta otseteed oma koju, oma korterisse. Issand jumal! Ma ei tahtnud järjekordselt peksa saada. Mul oli ikka jube hirm nahas, tõepoolest. Kui ta ühe hoobiga juba Funkie´l pildi ära kustutas, mis siis veel minu niigi õrnast peast alles jääb? Ja see pool aastat, mis arst käskis väga ettevaatlik olla, pole ju veel täis. Tegelikult olin ma hirmust täiesti krampis. Ma ei julgenud iitsatada ega isegi hingata.Olin absoluutselt võimetu ennast kaitsma. Ja võib-olla kokkuvõttes oligi parem, et oma lõuad koomal hoidsin. Danger, teadagi, ei löö naisi, aga kui üks mees saab väga vihaseks, siis pole midagi imestada, kui temagi närv lõpuks katkeb.Aga jõud on tal ju tohutu…

      Liiga kiiresti jõudis „Porsche”kohale. Peatus kummide vilinal trepikoja ees. Ja mulle näis, et mootor ise naerab mu üle.Kahjurõõmsalt, kiites Billy tegemisi heaks.

      Danger lasi mind autost välja. Niipea, kui jalad alla sain, krabas õlast kinni.

      „Ära puutu mind, mõrtsukas!”käratasin äkki, tõmbudes temast eemale.

      „Pea suu!” Ta torkas revolvritoru mulle abaluude vahele ning mu jalad kiirustasid kui iseenesest pimedasse trepikotta.„Mul on veel üks kuul torus, nii et arvesta sellega!”urises Bill mu selja taga. Võib-olla muretses ta siiralt mu heaolu pärast.

      Ma rühkisin trepist üles, ninas läppunud niiskuse ja mustuse ning kassikuse lämmatav lehk.Kui ta võtmega ukse avas, surus mulle toru nii selga, et ma tihedalt näoli vastu seina jäin. Jestas küll! – mõtlesin, endal higipiisad otsaesisel, külmad kui jää. Ta on jumala täis. Kui tema näpp juhuslikult kukele vajutab… Ta avas ukse ja haarates mul turjast, virutas jõuga korterisse. Kontsade klõbinal paiskusin vastu seina. Pöördusin ringi ning jäin hirmunult neegrit ootama.

      Mu ilus, mustanahaline armuke! Natuke-natuke liiga kuri. Kulm julmalt kortsus,

Скачать книгу