LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja trukid selle küljes helisemas kui aisakellad.

      Kui ma lõpuks Funkie maja ette jõudsin, olin väsimusest ümber kukkumas. Hingeldades lohistasin end trepist üles. Uks püsis irvakil, nagu Bill selle minnes oli jätnud. Valgus magamistoas tulenes endiselt samast öölambist. Kõik oli täpselt sama kui lahkudes. Ning jube hauavaikus. Kurjakuulutavalt lõikus see hinge. Pani mind ukse vahel kõhklema. Kohutav aimdus võttis hinge kinni. Kas ma ikka julgen minna tuppa ja seista tõega silmitsi? Kas Funkie on tõesti surnud? Seekord polnud tähtsust puhtusel, mida Marge taga nõuab. Ma astusin arglikult edasi ning peatusin magamistoa ukse vahel. Kergendusohe pääses mu huulilt.

      Dan Disby lamas kannatlikult voodis. Ta ei saanudki muud teha, sest Bill oli ettenägelikult isegi ratastooli voodist eemale lükanud.

      Mind nähes tõusis ta järsult küünarnuki najale ning samas haaras oiates teise käega kukla tagant kinni, tõusis lõpuks istukile.

      „Hüdra? Lõpuks ometi! Ma olen juba ootamisest segi minemas. Mida ta sulle tegi?” Ta oli vahepeal riidesse pannud, niipalju kui põrandalt oma riideid võtma ulatus. Palju neid polnud.

      Ma tulin ja istusin tema kõrvale.Võtsin Dannyl kõvasti ümbert kinni ega suutnud rõõmupisaraid tagasi hoida. Ta oli ju siiski elus, jumalale tänu! Seega on kõik ikkagi korras. Ta embas mind ühe käega. Teisega aina hõõrus oma kaela. Suunurk oli vägevalt paistes.

      „Mida põrgut see hull sulle tegi, tüdruk? Räägi mulle ära!”

      Ma võtsin tükk aega hoogu, kuni läbi pisarate nuuksudes rääkida suutsin. Seletasingi kõik ära, nagu asi oli. Et Bill tuli mulle otseselt kallale, et ta oli täitsa segane! Danny teadis, et ma ei valeta ega suurusta. Ta jäi uskuma iga mu sõna, sest oma vaatevinklist rääkisin ma ju tõesti tõtt.

      Ma ei püüdnud seada endale eesmärgiks Bill lihtsalt kambast välja heita. Mulle ei meeldi üldse valed, need toovad alati endale rohkem häda kaela kui tollele vihaobjektile. Aga kättemaksu soovides tahtsin ma seda tõepoolest.

      „Mida teha, Danny?” kaebasin talle kurvalt oma lugu.” Ma ei saa enam Billy kõrval end julgelt tunda, ta on ju täiega hull! Ma ei suuda seda lihtsalt unustada, mis ta mulle täna tegi!”

      Funkie oigas jälle, katsudes õrna kiindumusega oma sinikaid.

      „Oh, kurat võtku, oli nüüd seda jama veel vaja!” urises ta pahuralt ning sättis end taas ägades padjale lesima, et haige kael rahu saaks.„Sa tahad nüüd kindlasti kõik Kenzole ette kanda, on nii?” Ma noogutasin vaid. Ta jätkas: „Ole inimene, Hüdra. Me ei võida sellega mitte midagi. Võta loogiliselt: kui me sellest loost Kenzole hingame, kaob Bill Tanger meie kambast kus kurat. Kenzo lööb ta sellise teo eest kindlapeale välja. Aga kuhu ta läheb? Mõtle nüüd tema pilgu läbi – ilmselt läheb ta Hallide juurde, sest sealt ta ju kunagi tuli. Tal polegi rohkem kuhugi minna. Masendusest võtab jälle narkotsi ning keerab oma elu nii persse, et ükski sell teda enam välja ei aita. See on temale kindel häving.”

      „Mind kahjuks suurt ei huvita, mis temast saab!” läksin ma selle jutu peale üsna närvi. „Mul on kah oma tunded ja au mängus! Ega sa ometi nõua, et ma talle andestaksin?!”

      „Loomulikult, ma saan ju sinust ka aru,” ohkas Dan rusutult. „Ja keegi ei saa öelda, et sul pole selleks põhjust. Aga kas mina olen mingi kohtumõistja? Kenzo on kohtumõistja. Aga mida ta kord vihahoos otsustab, selle ta ka teoks teeb. Teda ei saa ümber veenda. Kas sulle ei tundu, et sa ise oled kah parajalt süüdi? Selles, noh, et Bill nii endast välja läks? Ta on algusest peale sinusse kõrvuni armunud olnud. Kuidas sa üldse nii lolli mõtte peale tulid, et talle veel ka truudust vanduda? Ja veel nüüd see õhtune ilkumine… Mis siis, kui ta kuulas meid pealt?”

      „Tänan! Mulle juba aitab moraalist, Funkie!” turtsatasin tüdinult vahele. „Dangeri jutust võiks juba niigi terve raamatu kirjutada!”

      „Äkki jätame selle nii nagu on?” pakkus Danny ootamatult.

      „Mis mõttes?” ei saanud ma aru.

      „Selles mõttes, noh, et me lihtsalt oleme vait. Me ei räägi sellest Kenzole ega ka mitte teistele. Sa oled siiski ise süüdi, et teda niiviisi lollitasid. Bill oli purjus ja armukade – puhtalt sinu pärast. On siis tarvis teda kohe minema lüüa?”

      Ma jäin mõtlema. Ma mõtlesin liiga kaua, et mu vastus päris siiras näiks. Lõpuks, kohates Funkie anuvat pilku, langetasin enda jaoks ebameeldiva otsuse:

      „Olgu peale. Sinu, mitte Billy pärast. Ma vaikin. Aga ainult tingimusel, et ta enam iial mind näpuotsagagi ei puutu. Kui ta seda teeb, laon kõik Kenzole ette.”

      „Ta ei tee seda.” oli Funkie kindel.

      Nii me siis üritasimegi koos edasi elada. Danger käis ringiga minust mööda, oli kinnine ega näidanud mitte kuidagi oma tegelikke tundeid välja. Mina temaga loomulikult kontakti ei otsinud. Varjasin teiste eest juhtunut ja vaikisin selle maha, kui küsiti. Aga niipea, kui trehvasime Dangeriga juhuslikult kokku ilma pealtnägijateta, jätkus mul küllalt räpaseid sõnu, mida talle halastamatult näkku paisata. Ja ega temagi võlgu ei jäänud. Mitmel korral päästis mind kõrvakiilust vaid hea reaktsioon, kus ma hädavaevu oskasin õigel hetkel oma lõuad kinni panna.

      Vahel kuulas ta mind siiski vaikides ära, üritas isegi end kuidagi õigustada. See näitas, et ta ei tundnud sugugi ennast süüdi olevat. Tema arvates olin ma selle ühe tou auga välja teeninud.

      Mõnikord, kui väga põhjalikult juhtunu läbi mõtlesin, hakkas mul Dangerist isegi hale, sest ta oli taas sünge ja morn nagu paras muumia. Onnist hoidus ta nüüd eemale ja kui keegi meid lepitada üritas, läks lepitajaga tõsiselt raksu.

      Guevara ähvardas meid ühte tuppa kinni panna ja hoida seal niikaua kinni, kuni ära lepime. Slipp pidas kahel rindel läbirääkimisi, aga kumbki keeldus teda kuulamast. Lance küsis mõned korrad lihtsalt: „Mis teie vahel juhtus?” ning järeldades mu turtsumisest, et küllap midagi tõsist, jäi rahu pärast ükskõikseks.

      Kenzo viibis õnneks eemal ja Funkie käis mind korduvalt palumas, et ma Billyt mingi hinna eest ei reedaks. Tema enese siniseks värvunud lõuapool jäi kõigile saladuseks. Teiste käest kuulsin: ta olevat ühe vana tuttavaga kokku saanud.

      Oli õhtu nagu kõik teisedki. Me otsustasime Eileeniga, et võtame suuna „Kellamehe” poole, et lobisedes Annie´ga veeta aega, mis muidu Onnis muutub liiga tüütuks igavlemiseks. Nüüd oli Horror mulle ainsaks talutavaks sõbrannaks, sest tema oli alati vaba nagu minagi. Ta ei jahtinud isegi Jasonit, nagu Kera. Ta oli ka kunagi siiralt mu ees vabandanud tolle keretäie pärast, mis nad Karpoidi käpa all olles mulle kolmekesi korraldanud olid. Kõiges olevat olnud süüdi Karpoid, ( milles ma iial ei kahelnudki), kes oli neid mõjutanud ja ähvardanud ja ässitanud ning mida kõike veel. Üksikasjad mind kindlasti ei huvitanud, põhiline,et minust tehti hakkliha ning baarman Johnny, Lance ja vana Thom selle hakkliha imelisel kombel ellu tagasi äratasid… See tõestas mu versiooni, et Stafford oli tõesti sündinud liider. Selles suhtes sobisid nad Funkie´ga suurepäraselt. Ja võib-olla väsiski Dan sellepärast temast nii ruttu ära, et oma olemuselt olid nad liiga sarnased.

      Viimasel ajal käisime tihti Horroriga koos. Ta oli küll vahel anomaalne veidrik, aga seejuures oli temaga päris lõbus. Ning vahelduseks tarka juttu oskas ta rääkida paremini kui keegi teine meie põrunud kambast.

      Keraga suhtlesime nüüd parasjagu nii palju, kui viisakus nõudis. Sest ta armatses endiselt avalikult minu kalli Lance Jasoniga ja ainuüksi nende koos nägemine pani mul sapi keema.Kui neil kahel oli lõbus ja mõnus olla, siis minul nende kõrval kohe kuidagi mitte.

      Hämarus laskub majade vahele, täidab esmalt praod, siis valgub piki tänavaid, mässib endasse kõik elutu, millest koosnebki linn. Seejärel võtab silmanägemise elavateltki, pannes nende suhu sõna: PIMEDUS. Aga kui kurjakuulutavalt see sõna ka ei kõlaks, on inimesed ajapikku harjunud, et Pimedus tuleb igal õhtul, niipea kui päike loojub. Ja kuigi ta on ohtlik,(mitte iseenda pärast, vaid mõtete tõttu, mis tärkavad inimeste peades, muudavad inimesed hulluks ja ettearvamatuks ning panevad tegema asju, mida päevavalges ei teeks,) suhtuvad nad temasse väga rahulikult.

      Üldiselt

Скачать книгу