LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sunnid teda jälle varastama? Ma tean, millega sa tegeled. Eks tee seda siis ise, aga jäta Lance rahule! Tema ei taha olla varas! Sa oled ju rikas mees, Steve, sul pole mingit põhjust teda ära kasutada!”

      „Rikas olla tähendab raha teha,” lausus Steve õpetlikul toonil. „Oh ei, Lorie, ma ei sunni ju teda. Ma kasutan tema ajusid, oskusi ja võimeid – just nii, nagu iga tööandja kasutab oma töölisi. Paraku on Lance mu andekaim tööline. See oli vanasti, kui ta oli veel õpipoiss, siis pidin ma talle apsude eest veidi kolki andma. Ta oli jonnakas ja kangekaelne ega tahtnud oma tööd hästi teha. Nüüd on ajad muutunud. Tal on vaba valik. Nagu näed, valis ta minu heaks töötamise.”

      „Mis on siis teine valik?” küsisin vahele.

      „Teine valik on järjekordselt mulle siga mängida. Kui ta seda teeb või otsustab jälle mässama hakata, saadan oma verekoera, kes võtab kaasa väikese mänguasja…” Steve tõmbas põuest välja revolvri, „…ja laseb ühele teist kuuli keresse.” Ta suunas toru otse mulle näkku ja ütles: „Põmm!”

      Ma ei suutnud enam isegi hingata.Vaba valik? Võrratu!

      „Sa… sa tahad meid lihtsalt maha lasta? Mille eest?”

      „Mitte millegi eest. Niisama, ” naeratas Steven Jason võluvalt ja pani relva ära. „Teie pole milleski süüdi. Süüdi on mu vend Lance. Mine nüüd ja ütle talle mu sõnad edasi.”

      „Miks mina?”

      „Sest sa oled kuller minu ja tema vahel. Sina tead, kus ta end peidab, mina ei tea. Ma pean hoidma teda kontrolli all, et ta ise mulle noa selga ei lööks. Sa tunned teda vist veel üsna kehvasti.”

      „Ma ei mõista üldse, mis pagana suhted teil on!”

      „Seda parem, seda parem sulle, mu armas HÜDRA! Nii on igatahes sulle endale ohutum. Vaat vanamees – tema teeb mulle rohkem muret.”

      „Vanameest ära puutu! Ma palun sind!” karjatasin anudes ning äkki taipasin oma viga. Tõmbusin järsult tagasi. Ma poleks tohtinud seda öelda.

      Steveni näoilme väljendas hiiglasuurt üllatust.

      „Eelmine kord püüdsid sa mulle tõestada, et ei tunnegi teda. Eks räägi mulle siis lähemalt, kui palju Lance vanameest usaldab?”

      „Pole aimugi. Mina tean, et ta ei usalda kedagi.”

      „Aga mina tean, et igaüks tahab kedagi usaldada ja vana on selleks ideaalne valik.”

      „Sa ei tohi vanale kurja teha! Ta on Lance´le ainus lähedane inimene!”

      „Seda me veel vaatame. Sina ära muretse mingi vanamehe-nässi pärast, kes niikuinii varsti otsad annab. Sina palveta hoopis oma kamba eest, et su sõbrad hommegi kõik kenasti elus oleksid, sest et Lance´il on jälle midagi teoksil. Ta ei kiirusta end mulle näitama. Mine, tüdruk, otsi ta üles ja ütle, et kui ta hommikul kella kuueks minu juures ei ole, läheb üks teie hulgast manalateele. Head õhtut sulle, Lorie!”

      „Miks sa ei helista talle? Tal peaks ju olema mobla!”

      „Kas seesama, mis on alati välja lülitatud, muudab numbrit ja on levist väljas? Usu mind, on raske saada ühendust inimesega, kes suhtlemisest keeldub. Edu sulle siis, kaunitar!”

      Steven Jason istus tagasi oma autosse. Teine mees suundus oma „Shkoda” juurde. „Hyundai” tagurdas, pööras sujuvalt tee peale ning sõitis aeglaselt ära. Temale järgnes tumesinine „Shkoda Felicia„. Tumesinine, pimedas vaadatuna lausa must. Ning hetkel ma taipasin väga selgesti, mis auto oli kihutanud tookord kõrvaltänavast välja, et paisata teelt Funkie mootorratast. Rikkus ära ilusa sõidu, sundis pöörama kõrvale. Küllap ehk Dan jõudis end isegi tsiklist lahti rebida, enne kui see päriselt kukkus, aga ratas põrkus seinast tagasi, et justkui meelega kukkuda otse oma peremehe jalgadele… Danny ise ei suuda siiamaani selgitada, mis nimelt juhtus.Ta mäletab vaid tumedat autot, mis ootamatult talle otse risti tee peale välja sööstis, ta püüdis vältida kokkupõrget ja… ja siis tuligi pauk.

      Steve´il oli, mille eest Funkie´le tasuda. Ta pole nii loll, et tuleb oma vaenlase juurde valge „Hyundai´ga„, mis särab oma puhtusega mitme miili taha. Ta kasutas midagi ebamääraselt tumedat, mis kihutab ühest tänavast välja, tekitab avarii ning kaob taas jäljetult. Nii jäi talle lootus, et keegi ei taipa, kes või mis nimelt selle põhjustas. Võte õnnestus hästi, sest võmmid jätsid asja peagi sinnapaika ning seda tegi isegi Kenzo, kes oli õnnelik, et tema lemmik üldse eluga pääses, ega hoolinud eriti süüdlase leidmisest.

      Meeletu pinge lõi välja kui närviline värin.Ma vaarusin üle tee, hambad plagisemas suus, tunded segased ja mõtted täiesti hajevil. Alles jäi meeltesse vaid üks kindel mõte, et tuleb leida Lance ning päästa oma sõbrad. Ent paanikahoog võttis võimust ja ma ei suutnud kuidagi otsustada, millest nimelt peaksin ma alustama.

      Horror libistas end majade vahelt välja nagu vaim ja tuli mulle vastu.

      „Mida need tüübid tahtsid? Kes need olid? Mis juhtus?”

      Ma tundsin jalgades nõrkust, vajusin seina äärde istuma. Toetasin pead vastu külma kiviseina.Tähed vilkusid kõrgel, paistes kätte vaid tänu sellele, et keegi oli siinsamas laternaposti pirni puruks löönud. Püüdsin olla tugev, aga mu keha värises ja nii ka hääl, mis vaevu-vaevu suutis moodustada sõnu:

      „See… see oli… Lance´i vend. Jestas, ma pean Lance´iga rääkima, otsekohe! Ta ei või seda teha!” Ma hüppasin äkitselt jalule.„Lähme tagasi, ruttu!”

      „Milles asi on?” hüüatas Horror, nakatudes mu paanilisest hirmust. Aga mina andsin juba jalgadele valu.

      „Pole tähtis, tule!” Ma jooksin nii kiiresti kui vähegi suutsin. Maa lausa kadus jalge alt. Ja väsimuse peale polnud aega mõelda. Paar tänavavahet jäid ruttu selja taha ning juba paistiski Onn. Seejärel leidsin end värava juurest, paiskasin selle lahti ja meeletult hingeldades läbisin viimased sammud. Horror oli seks ajaks lootusetult maha jäänud.

      Laua taga istusid Slipp ja Che.Voodi peal lesis Kera, raamat käepärast, aga mõtted lugemisest kaugel. Lance´ist polnud enam haisugi.

      „Kus L.J. on?” hüüatasin üle terve toa, et nende tähelepanu endale tõmmata.

      Ülima rahuga pöördus Slipp mind vaatama:

      „Mis sul temaga asja on?”

      Guevara hakkas hoopis kahjurõõmsalt irvitama:

      „Jäi sulle Funkie´st väheks või? Kas Marge lõi uksest välja?”

      „Jobu! Ma ei tule Funkie juurest!” nähvasin tigedalt.

      Siis teatas Kera nõmedalt muiates:

      „Minu Lance läks jalutama.”

      Ta lausa tahtis meelega mu närvidel tantsida. Ma saatsin tema poole hävitava pilgu ning mõtlesin, et ta on ikka Lance´i kõrval jube ülbeks ja vastikuks läinud. Oleks mul aega, annaksin heameelega kõrvakiilu, aga mul on pagana kiire. Tundsin end äkki nagu õudusfilmis. Meeletu jooks tegi pea ähmaseks ja imelikuks ning süda läikis.Õhupuudus mattis hinge. Kas nad tõesti ei näe, et ma olen täiesti endast väljas?

      „Kus ta on?” kordasin oma küsimust.Ma olin ju meeleheitel. Tõepoolest. Hirm ähvardas kogu jõuga välja paiskuda. Ma ei tohtinud mõelda,et nendesamade tolade elu võib juba hommikul katkeda. Nii kohutavat väljavaadet ei tohtinud ma endale teadvustada ega mõttesõnadesse panna. Surusin selle vägisi tahaplaanile ning sundisin end mõtlema esialgu ainult Lance´ile. Steve on ju hull. Ta saadab oma tüübi siia ja teebki ähvarduse teoks. Ainult Lance üksi oskab ja saab teda peatada. Kes on esimene – juhul, kui ma Jasonit ei leia?

      „Me ei luura tema järel,” sõnas O´Steen hajameelselt kaarte segades. „Ja ega Jason ei räägi meile, kus ta käib.”

      Ma lõin lootusetult käega. Läksin hoopis kööki ning jõin kraani alt jääkülma vett. Tõmbasin seda veidi kuklasse ning hõõrusin üle näo, et mõistus paika läheks. Üksainus mõte – eesmärk vasardas peas. Aga kust ma teda nüüd leian? Kui aga ei leia, siis keegi

Скачать книгу