LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei vastanud.Vaatas mind altkulmu, kaua ja vaikides, istudes endiselt ahju serval. Ma ei tahtnud enam midagi öelda ega oodanud ka selget vastust. Silmitsesin salaja teda ning mõtlesin tuhande sajandat korda, kui neetult sümpaatne noormees ta on oma blondide juuste ja tumedate kulmudega. Ja õnneks pole ta näojooned pooltki nii jõhkralt tundetud kui Steve´il. Kui vaid aeg ja elu teda ei muudaks…

      „Sa ei tulnud siia lõbu pärast. Mis viga on?” küsis Lance lõpuks tasa.

      „Ma jäin Steve´ile väga tobedalt ette. Püüdsin põgeneda, aga ta sai mu kätte.”

      „Millal?”

      „Ehk tunni eest või… Siis kui me Horroriga Onnist ära läksime.”

      „Kas Horror kuulis teie juttu?”

      „Ei, Lance, ta lasi jalga ning oli niikaua peidus, kuni mind rahule jäeti. Nad ei üritanudki teda püüda. Nad tahtsid mind.”

      „Nad?” Imestades kordas L.J. ühte sõna mu jutust.

      Ma meenutasin äsja juhtunud seika ja see ärritas mind tublisti.

      „Mingi kõrend oli veel. Tumesinise „Shkodaga„. Tegelikult just tema mind kätte saigi, aga sel pole tähtsust. Jututuju tal igatahes polnud.”

      „Ma tean seda meest. Ta on Steve´ile nagu gorilla või nii. Teeb mustad tööd tema eest ära. Mida Steve rääkis?” Lance´i toonist ei paistnud kübetki ärevust.

      „Ta ähvardas mind. Ütles, et sa pidavat olema kadunud ja nii edasi. Et kui sa kella kuueks hommikul endast elumärki ei anna, siis tapab ta kellegi meie kambast. Saad aru? Iga sinu vastuhakkamise eest notib ta kellegi maha! Mida ta ometi taotleb? Mul on hirm, Lance!”

      Ta isegi ei liigahtanud. Ainult hammustas huulde ning ainitine pilk keskendus põrandapraole, nagu poleks siin ilmas enam midagi tähtsamat kui seesama pragu. Jäi minutiks ja kauemakski sellesse asendisse. Ma ootasin kannatlikult tema reaktsiooni.

      Siis ta plahvatas äkki, kummardus järsult, haaras maast ühe puuhalu, kargas püsti ning virutas sellega raevukalt vägeva hoobi vastu seina.Teise löögiga saatis seinale kinnitatud küünlajala koos põleva küünlajupiga vastasnurka, kus hääbuv leek lõplikult kustus. Seejärel viskas karjatades halu põrandale, nagu oleks see tema kätt kõrvetanud.

      „Mida ma teen?” hüüatas Lance meeleheites. „Kurat, mida ma ometi teen? See neetud sitapea võis sind meelega hirmutada, et teada saada, kuhu sa lähed! Aga tegelikult pole sel enam vahet, sest varsti me oleme kõik niikuinii koolnud! Pole vahet, kes enne läheb – mina, teie kõik või vana Thompson! Ta teeb selle ikkagi ära – neetud! Kuigi lubas, et ei puutu! Ta teab minust nüüd kõike, Hüdra! See on tõde! See ongi see räpane tõde, et ma olen selle sõja kaotanud! Ma olen Steve ´i ees kui avatud raamat! Pole enam saladust, mida ta ei teaks, ma olen paljastatud! Ta teab Thomist, teab mu plaane ja tegusid… Ta vihkab mind, aga kasutab ära. Ja et ma teid kaitsen, see on tegelikult mu nõrkus. See siin on minu viimane pelgupaik, Hüdra, mõistad? Viimane! Siia ma taganen, et mõelda kõik läbi. Aga mul pole enam midagi mõelda, sest kõik on niikuinii läbi! Ma ei suuda üksi tema vastu mitte midagi teha!” Lance oli tohutult närvis, tormas mööda tillukest tuba kui tuulispask. Siis äkitselt seisatas ja vaatas mulle otsa sellise pilguga, et ma pidin hirmunult hinge kinni hoidma. „Tahad sa teada, miks ta sind ähvardas?” küsis ta äkki peaaegu rahulikult. Ning hetke pärast plahvatas jälle: „Tahad teada, jah? Sest ma olen paadunud varas! Ma tühjendan kortereid, ma võltsin dokumente, ma ärandan väärt autosid! Ma olen kurjategija number ÜKS! Kõik tema jaoks! Mis ma endale sellest saan? Ainult taskuraha ja pai. Ma teen iga töö ära hindele „viis pluss„, sest ma ei tohi saada nõrgemat hinnet! Selle eest maksate teie seal Onnis oma eluga! Ja vana Thompson, kelle süü seisneb vaid selles, et ta peab mind oma lihaseks pojaks! Tukk vahib mulle pidevalt kuklasse. Ja ma ei eksi, ma ei tee ainsatki apsu. Ja, neetud! – ma ei pääse Steve´ile nii lähedale, et saaksin ta tappa! Ta teab, mida ma tahan. Ta on ettevaatlik, ta mängib minuga!” Ta keeras mulle selja. Surus näo vastu jääkülma seina ning libistas käed aeglaselt mööda kive allapoole nagu silitades neid. Tüki aja pärast ohkas lootusetult. See kõlas pigem kui nuuksatus. „Ma ei saa ometi lasta tal tappa Funkie´t, ega Slippi, ega kedagi teist, sest te päästsite mu elu, olete mulle ainsad sõbrad… Ma ei saa lasta teile kurja teha. Ma ei andestaks seda endale iialgi ja ta teab seda pagana hästi. Ma pean teid kaitsma, seega olema sõnakuulelik. Aga ma ei suuda austada meest, keda lapsest saati vihkan. Ma aina lootsin, et ükskord saan tugevaks ja maksan kätte. Nüüd on mu lootused otsas. Ainult TEMA suurendab iga päevaga oma võimu ja mina olen endiselt ettur, ori… Näed nüüd, Lorie, mida sa minu päästmisega võitsid: mu elu on endiselt sama väärtusetu saast nagu oli enne. Ja nüüd oleme sellesse ka Kenzo kamba mässinud. Te saate veel kõik minu pärast surma! Ja teie pärast ei julge ma enam ka midagi ette võtta.”

      „Ma pean sellest rääkima Kenzole,” sõnasin tasa. „Temal on raha ja võimu. Ta maksab Kuningatele ja…”

      „Kenzo tasku ei ole põhjatu.Ta on teie pärast niigi liiga palju raha magama pannud. Mind päästma hakata on üsnagi mõttetu. Isegi kui mul õnnestub ükskord Steve tõesti tappa, on veel küllalt neid, kes ihuvad minu peale hammast. Osaliselt tänu Steve´ile ma veel üldse elangi. Ta kasutab mind ära ja kohtleb kui rämpsu, aga samas ka kaitseb kui eriti kasulikku orja. Ta ei saa ilma minuta hakkama, sest ta on selle jaoks liiga loll. Kuningad on ära ostetavad, see pole lahendus. Nad võtavad raha mõlemalt poolt ja notivad lõpuks kõik maha. Nad on seda varemgi teinud. Sa ei tea kunagi, kes rohkem maksab.”

      „Aga Choe´d? Või Hallid lõppude-lõpuks?”

      „Mõttetu, Lorie, lootusetu. Choe´d on suuremate orjad nagu mina. Nad ei ole vabad nagu teie seal Onnis tänu oma Kenzole. Aga Hallid – sa tead isegi, et nad on hulleimad narkarid kogu linnas. Usaldaksid sa oma elu narkarite kätte? Oh ei.”

      „On see siis väljapääsmatu olukord?„küsisin sosinal.

      Ta noogutas süngelt.

      „Jah, Hüdra, saa tuttavaks, kui sa varem pole seda omal nahal tunda saanud. Väljapääs on ainult üks: tuleb oodata õiget aega ja käituda nii, nagu üleval nõutakse.Kui ma suudaksin tappa Steve´i, siis tapetakse ka mind. Kui ma seda ei tee, siis ilmselt hukkute teie. Ma ei tea enam, mida teha.”

      „On sul kellast aimu?” küsisin selleks, et mõtteid süngest teemast veidike eemale viia.

      Ta viskas pilgu kellale ning vastas:

      „Pool kaks. Meil on minekuni oma kolm tundi aega. Need mööduvad ruttu. Aga ma jõuan vabalt linna ja jõuan ka Steve´i juurde.Ta saab mind sellisena, nagu tahab – alandliku orjana.”

      „Ja sa lased end jälle käsutada?”

      Ta vaatas mulle korraks vaid otsa ning viis pilgu mujale.

      „Ainult selleks, et Kenzo kamp ellu jääks. On mul veel mingi võimalus?” Ta vaikis, silmitsedes mind jälle mõtlikult ning teatas äkki fakti: „Sa värised. On see külmast või hirmust?”

      „Mõlemast. Siin on tohutult rõske.”

      Ta ei vaevunud enam rääkima.Viskas mõned puuhalud ahju ja süütas tikuga paberi. Viis minutit läks tule tegemiseks, seejärel lõid puud lõõmama.

      „Oled sa pahane, et ma Kylie´ga käin?” küsis Lance, kükitades veel ahjusuu ees ega vaadanud minu poole.

      „Ei ole,” valetasin sulaselgelt.” Mis see minusse puutub?”

      „Ma ei usu, et su tunded nii kustunud on,” naeratas ta endamisi. „Mulle näib, et olen just see õnneseen, kes Hüdra riivatu südame endale võitis.”

      Ma vaikisin. Ta ütles seda nii otse, et mu hingel hakkas valus. Ma ei saanud silmi kinni panna, et teda mitte imetleda ega ihaldada. Tema sõnad äratasid minus terava üksinduse tunde, mida päevi ja nädalaid olin nii hoolikalt endasse peitnud. Teadsin ju alati, et olen ihu ja hingega tema jaoks loodud. Käigu ma nii mitme mehe voodist läbi kui tahes, aga süda on siiski Lance´i küljes kinni. Miks ei võiks ta mind lihtsalt vastu võtta sellisena nagu ma olen? Nagu pakun ennast, siiralt,

Скачать книгу