LITMIR.BIZ

Скачать книгу

rippus põhiliselt kaltsuna tema kaelas. Ta lohistas selle voodi juurde.„Tee ruumi, Hüdra!”

      Ma kargasin voodist välja kui püssikuul.

      „Horror, too vett!” palus Jay O`Steen ning lasi oma kandamil lõdvalt voodisse vajuda.

      Tüdruk kukkus kui surnu. Ei mingit häälitsust ega iseseisvat liikumist, ainult silmade poolklaasistunud pilk libises ühe näolt teisele. Jäi mulje, nagu oleks ta alles nüüd taipamas, et sattus valesse kohta. Muide, mina sain sellest kohe aru. Horror oli samal ajal juba kihutanud kööki, et klaasiga vett tuua.

      „Võtame tal need jubedad riided ära. Kes aitab?” pakkus Jay.

      Cramer oli lähemal kui mina ja veeklaasi tal käes polnud, nagu Horrorilil. Seega oli ta alati valmis uusi tüdrukuid riidest lahti võtma. Mul polnud selleks vähimatki tahtmist. Ma isegi juba kahetsesin, et olin äsja soovinud kellegi tulekut.

      Kahe peale said poisid võõral eidel riided seljast. Ta ei aidanud kaasa ega hakanud ka vastu. Ta peideti sama teki alla, mis alles oli mulle lahkelt sooja ja napaka Crameri eest varju pakkunud. Sellele preilile siin näis kõik olevat ükstapuha.

      „Ta on nii imelik,” ütlesin lõpuks kõhedalt oma arvamuse. „Viige ta parem haiglasse. Ta on kindlapeale narkotsi täis pumbatud või siis vängelt põrutada saanud.Vaata ise, Slipp, ta on nagu käsn. Miks sa teda siia tõid?”

      „Sest ta visati autost välja,” ütles O´Steen. „Otse pool tänavat meist eespool. Kujuta ette, keset päeva! Ma pidin teda aitama!”

      „See pole küll mingi abi, et sa teda siia vedasid. Kärvab maha ja läheb haisema… ega sa mingi imearst ole!” Ma lihtsalt pidin selle peale turtsuma. „Kuidas kavatsed sa teda veel aidata tood pulbrit juurde või?”

      „Hoia õige oma suu kinni, Hüdra,„sõnas Cramer rahulikult. „Me kutsume talle kiirabi, kui ta kohe toibuma ei hakka ja helistame Kenzole. Ole mureta, Hüdra, ta ei lähe siin haisema.”

      Horror laskus voodi servale istuma ning üritas pakkuda haigele juua, toetades teise käega ta pead. Tüdruk töötas seekord kaasa, jõi lonksu ning vajus siis padjale tagasi. Sulges silmad.

      Ma lootsin, et ta nüüd sureb ja nad viivad ta sinna tänavale tagasi, kust ta tuli, et surnukuuri auto teda sealt järgmisena leiaks. Siis saan ma oma teki ja padja tagasi ning magan veel mõne mõnusa tunnikese. Aga ta hingas jonnakalt edasi. Horror sättis tema haavadele plaastreid ning meie meesisikud olid temast vägagi huvitatud.

      „Laseme õige tal lihtsalt paar tundi olla, hoiame silma peal,” soovitas Horror. Tammus nüüd laua juures ja asetas pooliku veeklaasi vaikselt lauale. Tegi seda nii ettevaatlikult, nagu kardaks paaniliselt päevakangelast äratada.”

      „See peahaav ei meeldi mulle,” sõnas Cramer. ” Tal võib kena põrutus olla.”

      „Haav on väike, ta võis selle kukkudes saada,” avaldas jällegi oma arvamust Slipp. „Ta on lihtsalt omadega läbi.”

      „Vaevalt, et kukkudes kõrva taha selline haav tekib,” kahtles Jake.„Vean kihla, et teda uimastati.”

      „Võib-olla ka seda. Igatahes, Horror, too üks märg lapp, paneme kompressi, see teeb talle head.”

      Horror kihutas jälle kööki. Mina seisin akna juures ja olin päris nördinud. Siis haarasin oma riided, mis tooli peal hunnikus olles näisid hulga puhtamad, kui sellel alasti printsessil ning ajasin need endamisi vandudes selga.

      „Ma pean helistama Kenzole,” teatas Jake Cramer.„See asi tuleb lihtsalt joonde ajada.” Nende sõnadega läks ta minust mööda õue.

      Horror tõi märja lapi ning O´Steen asetas selle ise hoolikalt neiu laubale. See võpatas korraks, siis ohkas õndsalt, aga silmi siiski ei avanud. Mul oli veel lootust.

      Ta nägi välja ligikaudu 15-aastane. Päris lapsik alles ja narkari moodi ta kah välja ei paistnud. Ehk oli ta kodust jalga lasknud ja valele kambale jalgu jäänud? Teda vaadates mõtlesin, et tema agulis eksisteerimine ei kuulu ühe päeva küsimuste hulka. Ta oli ammu pesemata, riided lõhki ja räpased. Kuigi jah,võitluse käigus võib see kõik ka ühe hetkega juhtuda. Oma vannituppa ma teda lasta ei tahaks… Ent kasimatusele vaatamata andis siiski miski aimdust, et ta pole veel põhjaläinud, kodutu libu. Midagi sellist, nagu paistis kätte Funkie loomulikust olekust – Kõrgema Eneseväärikusega Inimese Vaim.

      Kuidagi kõhe oli teda vaadata ja tema tuim olek ajas mulle kananaha ihule. Alateadlikult ta mulle lihtsalt ei meeldinud. Ma ei osanud sellele tundele õiget nime anda, aga tema Onnis viibimine muutis mind ärevaks. Oleks see minu teha, saadaksin ma selle printsessi ruttu sinna, kust ta tuli.

      Che kõndis tagasi ukse vahele, mobla kõrva ääres, pöördus Slipi poole:

      „Mis marki see auto oli?”

      „Sinine „Fordi” buss. Numbrit ma ei näinud, sest ta oli liiga kaugel, samas põrutas kohe ka minema.”

      „Kes autos oli, ega sa ei näinud?”

      „Pole aimu. See sõitis meist mööda, enne kui äkki peatus. Ma ei osanud arvata…” selgitas Slipp.

      „Kus nimelt see juhtus?” esitas Che juba järgmise küsimuse ning asus eelmiste vastuseid järjest Kenzole ette laduma.

      „„Lonkava Ratsu” juures,” ütles Slipp.

      „Kas ta rääkis ka midagi?”

      „Ei, mitte midagi, ainult mõmises. Võib-olla on ta isegi tumm…” arvas Slipp.

      Guevara mõõtis magajat pika pilguga ning vastas samal ajal veel mõnele pealiku küsimusele. Siis pani lõpuks mobla ära. Astus voodi ette, jäi veel tükiks ajaks mõttesse, kulm süngelt kortsus. Mulle meeldis enne rohkem, kui ta naeris. Teised vaikisid.

      „Kas teile kah tundub,et ta oleks meile nagu meelega visatud?” küsis ta lõpuks.

      „Jah, piir on sealsamas. Aga miks?”

      „Mina ka ei mõista,” pomises Jake tõsiselt. „Loodame, et ta siiski pole tumm ja räägib meile oma seiklustest. Ja et sellest ei tule naabritega mingit jama.”

      Siis parajasti, kui möödus juba ligi pool tundi ja kõik endiselt ootasid neitsi ärkamist… Ja mina istusin Lance´ile kuuluvas nurgas ning tõmbasin hajameelse näoga suitsu, ärkas too äkitselt võpatades üles. Lõi avali oma lausa ebaloomulikult suured silmad.

      Üldiselt võiks ju öelda,et ta oli kenake. Peente kulmude ja pikkade ripsmetega, puhta nahaga, millel ei ühtegi vistrikut.

      „Tere õhtust!” muigas Che ühe suunurgaga. See oleks võinud kõlada mõnitavalt, kui poleks öeldud niivõrd vaimustaval toonil. Seejärel haaras ta tooli ja viskas selle hoogsalt voodi kõrvale, istus kaksiratsi sellele otsa ning sättis oma musklis, jämedad käsivarred toolikorjule.

      Eileen kolis laua tagant samuti lähemale ja Slipp jäi muidu nende kõrvale seisma.

      Minagi ajasin end üles, jätsin tuhatoosi nurka ning maandusin laua servale, et näha, mis nägu see uustulnuk siis õieti ka on?

      Ah või nii siis tulevadki need uued? Ootamatult, olles autost välja visatud, vaevalt elus… Siis lohistatakse ta siia, pannakse magama. Ja nagu kassipoja üle otsustab Kenzo, kas jääb ta endale või heidetakse tänavale tagasi.

      Ma pidin lausa kibedalt muigama mõtte peale, mis kajastas eneses kurba tõde. Mulle isiklikult on äärmiselt vastumeelne võtta kampa vastu uut tüdrukut, eriti veel nii kenakest. Oleks tema asemel mõni sümpaatne noormees, hoolitseksin ma tema eest erilise õrnusega. Või kui oleks selle neetud kaunitari asemel mõni tüse ja inetu, lehma näoga olend, tunneksin ma end samuti palju kindlamalt. Aga et ta nagu kiuste on minust noorem ja küllap poiste silmis ilusamgi, see häiris mind kohe päris ametlikult. Seejuures eriti vastukarva oli mulle O`Steeni ja Crameri käitumine, sest nad põhimõtteliselt ei saanudki enam neitsilt silmi lahti.

      „Mis su nimi on, ilus tüdruk?” küsis O´Steen.

      Ma turtsatasin nördinult iseendale. Nad kohe oskavad tuju rikkuda!

      Plika

Скачать книгу