LITMIR.BIZ

Скачать книгу

koerapask! See on tühiasi, mees! Ma sõidan selle veel täna niikuinii sodiks! Asi pole autos, Bill!” karjatas L.J. äkki hüsteerilise vihaga, taganes siis voodi juurde, kukkus sellele istuma ja vahtinud hetke kolmikut hullumeelse pilguga, peitis näo järsult kätesse. „Issand, ole sa neetud! Ma vihkan sind, ma vihkan…” Ta oigas, surus käed jõuga meelekohtadele ning pigistas silmadki kinni, nagu oleks ta pea kohe-kohe mõtetest plahvatamas. Järgnev tuli ta huultelt sosinal, pomisedes, nagu räägiks ta iseendaga: „Oh, kurat, kurat küll! Ma ju tegin kõik ära, ma tegin… Miks ometi? Mille eest?” Ja siis ajas ta midagi seosetut, mis kostis mu kõrvu väheste katketena sest hullust jampsimisest.

      Poisid jälgisid teda ammulisui, oskamata midagi kosta. C.D. tõmbus hirmuga voodi nurka ja näris sõrmenukke, suured silmad õudusest lausa pungis.

      See oli ilmselge, et juhtunud oli midagi väga koledat, sest Lance oli lõplikult endast väljas. Ta ei suutnud enam kontrollida oma sõnu ega emotsioone. Iial varem polnud ta tulnud Onni oma muredega koos.

      Ma võtsin julguse kokku, et emmata teda õlgadest. Ta võpatas mu puudutuse peale, jäi seepeale äkitselt vakka. Ainult värises nüüd üleni, nuuksudes ja hingeldades tohutust närvipingest ja väljapääsmatust raevust. Hullunud silmad pildusid tuld. Ühtäkki naaldus jõuetuna mu üla vastu, nagu otsides minult tegelikult hoopis kaitset.

      „Räägi ometi, mis juhtus?” sosistasin ma talle kõrva. „Lance, sa ei võida praegu vaikimisega midagi. Olukord on liiga hull, eks ole? Enam pole tähtsust, kas me teame sellest või mitte. Sa ei pea olema üksi. Me kõik oleme sinuga.”

      Ta lasi käed lõdvalt põlvede vahele rippu ja tõstis pea, et vaadata mulle sügavale silma. Siis langetas jälle pilgu, kuid rahunes siiski veidi. Võttis mu käe oma pihku. Silmis helkisid pisarad, kui ta pigistas tugevasti mu kätt. Ma ei öelnud, et mul on valus, sest see lubas tal veidi lõdvestuda ja uuesti mõtlema hakata.

      „Ma ei või, Lorie,” ütles ta vaikselt ainult mulle. „Ma ei tohi. Ära sinagi räägi, ma väga palun sind. Ainult, et… teda ei ole enam, Lorie… ta tapeti, saad aru? Kujutad seda ette? Teda piinati… vana meest… Miks ometi teda, aga mitte mind? Ma oleksin palju rohkem rääkinud… Ma olen nüüd täiesti plindris, Hüdra. Kõik on läbi…”

      Mul jäi hing kinni.

      „Ega… ega sa ometi Thompsonist?..” suutsin vaevu öelda.

      Siis ta plahvatas äkki, haaras mul kramplikult teisestki käest ning karjus paanikas mulle näkku:

      „Sa tead, et ma ei teinud seda meelega! Ma poleks eales seda meelega teinud, sest ma kardan teie pärast! Ma tegin vea, Lorie, saad aru? Üheainsa vea ja vaata, mis nüüd sai! Anna sina mulle andeks, Hüdra, ma olen äraneetud, ma hävitan kõik, mis on ilus!”

      „Ära ometi süüdista ennast,” palusin härdalt.

      „Sel polegi tähtsust,” oigas Lance. ” Pole enam tähtsust, sest nüüd on juba hilja. Ma isegi ei puutunud teda, ei kutsunud kiirabi, sest ta oli täiesti surnud. Ma ei sulgenud tema silmi… Ei, neetud, ma põgenesin, sest varsti on seal musttuhat võmmi. Ära vaata mind nii! Kuidas sa ei saa aru, et ta on esimene?!”

      Nende sõnade peale läksid ka poisid lõpuks närvi. Jake Cramer käratas vahele:

      „Räägi ometi selgemalt, mida sa korda saatsid? Kes on tapetud? Mida põrgut sa jahud, mees?”

      Lance vabastas mu käed ning kargas ootamatult jalule. Äkki oli ta olekus raev. Niisugune tappev, kõike hävitav, söövitav, meeletu, mida ma iial kellegi silmis pole näinud. Enam polnud ei hirmu, meeleheidet ega enesehaletsust. See kõik oli korrapealt läinud. Tigedalt ründas ta Guevarat, nagu karistuseks selle eest, et Che julges üleüldse tema sõnades kahelda. Selline Lance oli üllatuseks vist igaühele meist, mitte ainult mulle, kes ma vapustusest kõssatagi ei suutnud.

      „Üks vana mees lasti maha, kas taipad? Mina tegin vea! Nad poleks teda puutunud, kui ma poleks seda teinud! Seega mina olen tema surmas ka süüdi! Kas on veel midagi, mida sa ei mõista, Che? Ta arvab nüüd, et sai kõik teada ja asi on kombes, eks ole, et olen nüüd kogu täiega lõksus! Aga ei!” Lance´i ootamatu enesekindlus oli enam kui hämmastav ja… ka hirmutav. Siis pahvatas ta aerma. Kibedalt, kurjalt, olles otsast-otsani täis kättemaksuiha. Silmis lõid leekima sädemed. Nii muutus ta saatanaks endaks. „Raisk! Ta arvab, et see käib nii lihtsalt – kuul pähe ja korras! Kuul pähe ja…” Äkilise vihasööstu ajel haaras laualt sellesama pudeli, keeras ringi ning lasi pudeli hoogsalt lendu. See vihises napilt minust mööda ja purunes pauguga vastu uksepiita. Õlu voolas mööda seina ja ust, klaasikillud paiskusid laiali, et kaunistada ukseesist.

      Silmapilk täis vaikust. Veel kaheldavat, kõhklevat, ent koondamas mõtteid ainsale otsusele, eesmärgile, kättemaksule. Ma tundsin Lance Jasonit liiga hästi, et naiivselt loota tema allavandumisele. Ei, tema ei loobu. Ta seisis keset tuba, käed kindlalt rusikas ja irvitas seda saatanlikku naeru.Vaatas seda, mis pudelist järgi oli jäänud. Tema peas keerlevad mõtted olid lausa silmaga nähtavad.

      „Rahune õige maha,” tegi Bill Tanger vaikselt pakkumise. „Siin pole mõtet märatseda.”

      Ettepanek oli väga mõistlik. L.J. seisis veel hetke tardununa paigal.

      „Ma teen ta tümaks!” surus äkki läbi hammaste. „Küll ma teen! Ta veel maksab vana eest kallist hinda, oi kui kallist! Seda pidu ma talle ei jäta!” Siis pöördus ta äkki minu poole: „Kas sa usud minusse, Hüdra?”

      „Jah, usun. Ma tean, et sa teed selle ära!” hüüatasin veendunult. Võib-olla oli see viga, mis võis Lance´i otse hukatusse saata, kuid ma teadsin täpselt, mida ta vajab. Ainult toetust, ainult veidike usku endasse ja ta läheb ja teeb selle teoks. Ta usaldas mind. Ma ei tohtinud kunagi temas kahelda.

      „Jah, ma teen selle ära.” sõnas ta nüüd kindlalt.” Ainult… Lorie, see on ju peaaegu võimatu. Ma olen omadega sees. Ta sai vanalt liiga palju infot. Ma ei tea enam, mida teha. Ma ei oska kusagilt jätkata. Ma ei suuda teda peatada…”

      „Ei, sa suudad küll. Mängi temaga. Las ma räägin sellest Kenzole, me tuleme sulle appi…”

      „Ei!” Ta oli juba otsustanud, isegi kaalumata võimalust, et Kenzo on võimeline kuidagi teda aitama. „Ei, siis läheb sõjaks ja teie kõik saate hukka. Kenzo pole mu elu rikkunud. Ma armastan teid, ” ta pöördus poiste poole, kes laua juurest teda vaikides kuulasid. „Hoidke Kenzo ees suu kinni, kutid. See seal on MINU probleem ja mina lahendan selle! Hoidke minust eemale, kui tahate mind kuidagi aidata. Ärge jumala eest üritage torkida! Ma ei taha enam näha ühtegi laipa!”

      „Aga, Lance,” alustas Slipp nördinult. „Me peame sind aitama, me oleme ju ometi sõbrad!”

      „Siis aidake mind ometi – olge Kenzo ees vait ja hoidke kokku! Te ei tea minust midagi ja pole mind ka näinud! Rohkem abi pole mulle vaja!” Ta taganes ukse juurde, et taas lahkuda. Ma püsisin tema kõrval, kartes teda minema lasta. Mul oli hirm, et ta ei tule enam kunagi tagasi.

      „Sa räägid meile sõjast ja tapetud vanamehest ja oma vigadest,” pahvatas Slipp solvunult, ” samas käsid olla Kenzo ees vait! Räägi ometi otse, mis sinuga toimub?”

      „Ole õnnelik,et sa midagi ei tea,” kähvas Lance tigedalt.„Kui teaksid, oleks sul täna enesel kuul peas!”

      Danger tõstis pilgu Slipile.

      „Jay, jäta ta rahule!”

      Slipp surus hambad risti, ta näis olevat tegelikult lausa marus.

      Lance mõõtis korraks veel sõpru pilguga, haaras mul käest ja vedas mind enese järel uksest välja. Seest hakkasid kostma hääled. Trepil ta seisatas.

      „Ole kuss. Ära neid asjasse sega. See annaks vaid Steve´ile võimaluse.”

      „Aga Lance… Kenzo ju…”

      „Kenzo ei saa midagi teha!” kordas Lance teravalt. „Kui Kenzo teada saab, läheb meie kamp otse kuulirahe alla. Teid pole palju, Lorie, hoia neid ohust eemal. Mina üksi tean Steve´i nõrka kohta. Vabanda, ma poleks üldse tohtinud sellest

Скачать книгу