LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Ja Funkie ei vajanud eales sõnu armastusest ega ammugi nõudnud ta kelleltki truudust. Ta lihtsalt tahtis korraks oma voodisse naist ning sellele soovile ei suutnud ma iialgi ära öelda.

      Ta ütles ikka, et jalad on tundetud, aga ometi ta oigas ja võpatas vahel, kui ma juhuslikult endiste haavade peale sattusin. Arme oli mitmeid ja ma püüdsin kõigest väest neist armidest mööda käia.

      Ükskord ma üritasin Lance´le selgeks teha, et mina olen siiski kah olemas. Palun, arvestagu veidi ka minuga! Rohkemat ma ei nõua ju midagi. Ta vastas enesestmõistetavalt,et see pole tema mure, kui mina oma armukadedust ohjeldada ei suuda. See on ometi ju Kenzo esimene reegel, kas pole?

      Ma lahkusin jälle löödult ja loobusin teisest katsest hoopis. Sel pole ju mõtet. Ma ei soovinud ennast alandada, sest Lance´il on tõepoolest ükskõik, kus ja kellega ma olen. Mind nagu poleks enam tema jaoks olemaski. On ju asjatu loota, et teisele pinda käimine kuidagi olukorra paremaks muudab. Nii ma püüdsingi jälle parandada iseennast.Teha end veel külmemaks ning ükskõiksemakas. Keerasin L.J. – le selja, haarasin kinni Danny ratastoolist, võtsin kaasa ka Slipi kui lemmikust külatola, et lõbusam oleks, ja me läksime jälle jooma. Ma pidin L.J. – d unustama. PIDIN, saad aru? – sest tööd ju ei olnud, kohustused puudusid ning kogu mu elu kulges niikuinii ainult baarides.

      Sellest päevast alates, kui Bill Tanger lükkas ümber Funkie ratastooli, – ligi kaks nädalat tagasi – läksid meie suhted Billyga järsult allamäge. Esialgu me aina riidlesime, siis ta tüdines ning keeldus hoopis minuga suhtlemast. Läks mööda ainult paar päeva ning tema närvid ütlesidki üles. Bill hakkas mind jälitama, püüdes selgeks arutada meie tüli põhjust. Ma arvan, et ilmselt see nii oli, aga paraku juhtus ta tulema alati valel ajal. Mul kas polnud mingit jututuju või vastupidi, oli teistega liiga lõbus, et seda hetke tema pärast rikkuda tasuks. Ma aina nähvasin, et oodaku või tulgu teine kord. Ja vahel naersin teda lihtsalt välja. Ma ei uskunud, et tal midagi mõistlikku öelda oleks. Bill aga võttis kõike seda südamesse, läks kurjalt minema, et juba järgmisel päeval tagasi tulla sama palvega. Palun, kuula mind ära! Ega ma teda teadlikult ei tõrjunudki, aga ta tõepoolest tüütas mind. Iga päev, niipea kui mind nägi, astus ta ligi ning palus, et temaga välja tuleksin. Ta palus seda alati just siis, kui mul kõige põnevam jutt pooleli oli. Oleksin ma osanud aimata, et ta niisugune hull tropp on, oleksin kohe järele andnud, aga ei… Saatus olevat meile ju ette määratud.

      Ja nüüdki, niipea kui meil kolmekesi just eriti olemine lõbusaks läks ning me Milesi heatahtlikult mõnitades meeletult naersime, ilmus äkki „Ämblikusse” Danger. Ta tuli koos Horroriga, kes näost säras nii, nagu oleks ta Billy seaduslik pruut.

      „Vaata, su kallim tuleb sind otsima,” märkas Slipp neid kahte esimesena.

      „Oh, jeerum!”oigasin ma selgi korral. „Ära tüütab! Loodan väga, et ta jääbki oma Horrori juurde.”

      „Misasja?” küsis Funkie tobedalt. „Mis tal viga on?”

      „Veel ei midagi, aga veame kihla,et ta viie minuti pärast on siin ja tahab minuga rääkida,” irvitasin mina.

      „Miks sina temaga ei räägi?” uudistas Slipp. „Kuula ta ometi ükskord ära ja saategi lõpuks oma suhted- värgid korda. Milles probleem?”

      „Saad aru, Slipikene, mul lihtsalt pole temaga millestki rääkida. Ma tean juba ette, millest tal isu rääkida on. Et miks ma tema peale tige olen jne. Ta on tüütus ja mul on sellest villand!”

      „Alles te ju saite nii hästi läbi, et lust oli vaadata! Käisite alailma koos nagu pruutpaar. Mis kurat teiega jälle juhtus?”

      „Ah, mida sa pärid? Ta on lihtsalt loll ja asi tahe. Nii lihtne see ongi! Ta ei taipa, millal ma tahan temaga käia ja millal mitte.Ega ma ei pea ju kirjalikku avaldust esitama, et JÄTKU MIND RAHULE!”

      „Sinusuguse pirtsuga annab ikka jännata!” arvas Slipp äkki pahuralt pead vangutades. Ma isegi imestasin, miks ta seekord minu vastu pööras. Enese arvates polnud ma millegi halvaga hakkama saanud. Aga kuna ta enam midagi ei lisanud ja uurida oli kah imelik, siis sinnapaika see jäigi.

      Bill ei tulnud kohe.Võttis tükk aega enne kui ta raatsis oma armsat Horrorit üksi jätta. Lõpuks astus Danger tõsise näoga meie juurde, tervitas meid hooletu mühatusega ning ladus raha letile.

      Paks Miles naeratas talle.

      „Raha jälle otsas, Bill?”

      „Otsas,” nõustus Danger. „Homme jätan joomise maha.”

      „Kas täna tõmbad siis viimast korda nina täis?” irvitas mu kõrval Slipp. „Ära unusta oma prutale välja teha!”

      „Yeah, loomulikult teen, ära muretse.” Näis, et tuju polnud tal kiita.Ta mõõtis meid pilguga, mis hoiatas, et tal pole tahtmist meie lollusi kuulata.Sai kätte oma kaks kannu õlut ja pöördus siis minekule. Kuna aga mina jäin talle taas ette ja ta pidi niikuinii mu selja tagant mööduma, siis pidas Bill vajalikuks täita oma püha kohust. Kummardus hetkeks, et öelda vaikselt ainult mulle:

      „Tule minuga korraks välja, ma PEAN sinuga rääkima.”

      Ma vastasin loogiliselt:

      „Räägi siin, kui sul asja on või otsi endale uus ohver.”

      „Ma tahan rääkida SINUGA, mitte kuulutada seda kõigile, saad aru?” urises Bill mulle kõrva. „See ei piira su vabadust! Ainult paar sõna!”

      „Noh, pliks, mine siis ometi!” hüüatas nüüd Funkie irvitades.„Kas sul tõesti hale ei hakka? Vaata, kui kurva moega käib ta su kannul päevast-päeva, nagu haige hobune, ja aina kerjab: Anna mullegi natuke kaeru!” matkis Funkie kujuteldavat hobusehäält.

      Slipp pahvatas seepeale lõbusalt naerma. Ma ei tahtnud Dangeri üle otseselt irvitada, kuid Funkie suurepärane hääleimitatsioon kõlas lausa vastupandamatult.

      „Tead, pane oma lõuad õige tasku,”soovitas Danger muheledes. „Tundub,et aastatega hakkavad need sul tublisti loksuma. Kui tahad, ma võin need sul paika lüüa.”

      „Oh ei, kallis sõber, see ei aita. Ma olen proovinud,” naeratas Danny süütult. „Siin pole muud vaja kui ainult mutreid ja kruvisid. Mutreid ja…”

      „Paistab nii küll,”hakkas lõpuks ka Bill päriselt naerma.„Pole midagi parata, sa oled lihtsalt ajuhälbega jobu!” See kena iseloomustus sobis Dannyle hästi ja me Slipiga saime jälle naerda. Aga Bill muutus kohe tõsiseks ning kutsus mind uuesti:

      „PALUN, Hüdra!”

      Kuna Slipp mind seepeale pukilt alla lükkas, nii et ma tahes-tahtmata olin sunnitud jalad alla võtma, pidin lõpuks Dangeri nõudmisele järele andma. Ma pöördusin hüvasti jättes poiste poole. Viipasin neile käega, kuulutades poeetiliselt:

      „Slipp, Funkie, Miles! Lugege nüüd mu mälestuseks paar Ave-Mariat, sest see pöörane neeger teeb mulle kohe nurga taga otsa peale. Palun, hoolitsege mu patuse hingerahu eest!”

      „Selles pole ju vähimatki kahtlust!” arvas Slipp täiesti veendunult, aga näis, et kahju tal minust ei olnud. Ning ära minnes kuulsin ma juba, kuidas Funkie laulva häälega palvet lugema hakkas.

      „Mida sa tahad?” Ma surusin käed taskusse ning silmitsesin teda väljakutsuvalt.

      Hetk tagasi oli Danger viinud oma kandami Horrori ette ja lubanud kohe tema juurde tagasi tulla. Nüüd seisime väljas. Õues oli tähine õhtu. Päikeseloojangu kuma veel läänes ning paar imeselget, eredat tähte pea kohal. Soe suvetuul puhus mõnusalt riietest läbi.

      Nagu alati varemgi jäi Bill raske teema ees kõhklema. Sellistel hetkedel oli tal alati sõnade ledmisega raskusi. Nüüdki palus ta tasa:

      „Oota!”ning kõõritas mind altkulmu.„Ära kiirusta mind tagant. Ma ei taha seda valesti öelda.”

      Aga juba oligi mu kannatus otsas. Ma kibelesin tagasi minema – lõbusate Slipi ja Funkie juurde. Käratasin talle julmalt:

      „Mul pole aega su nõmedat kokutamist kuulata! Kui sul pole midagi rääkida, siis ma lähen

Скачать книгу