LITMIR.BIZ

Selles ümbruskonnas varitseb oht kodu lähedal. Põnevik täis saladusi ja keerdkäike, millele ei näi tulevat lõppu – menuki „Teisel pool seina“ autorilt. Ta silmitseb naist murelikult. „Kuidas sa end tunned?“ Too tahaks öelda: Olen kabuhirmul. Selle asemel lausub ta õrnalt naeratades: „Hea on olla kodus.“ Karen ja Tom on õnnelikud – neil on kena kodu New Yorgi ühes põhjapoolses eeslinnas, nad on värskelt abiellunud ning neil pole lapsi, kes nende mugavat kooselu häiriksid. Ent ühel õhtul tuleb Tom koju ja leiab, et Karen on kadunud – tema autot pole ning näib, nagu oleks naine lahkunud kiirustades. Isegi rahakott ühes telefoni ja isikutunnistusega on maha jäänud. Kostab koputus uksele – lävel seisab politseinik, et viia Tom haiglasse, kuhu on toimetatud tema naine. Karen oli teinud avarii, sest kaotas kontrolli auto üle, kui kihutas läbi halvima kuulsusega linnaosa. Õnnetusest pääseb Karen ajupõrutuse ja mõne kriimuga. Kõik on enam-vähem korras, ent naine ei mäleta, mida ta tegi või kus oli, kui avarii juhtus. Võmmide arvates on tema mälukaotus väga mugav ning nad kahtlustavad, et asi pole päris puhas. Karen naaseb koos Tomiga koju, et kosuda ja eluga edasi minna. Siin tõdeb ta, et majas on asju liigutatud. Kõik pole päris nii, nagu olema peaks. Keegi on käinud majas sees. Ja politseil on lõputult küsimusi. Sest selles majas on igaüks omamoodi võõras. Igaühel on midagi varjata. Midagi, mille mahavaikimise nimel võiks koguni tappa.

Подробнее

„Ma olen siin, härrad.“ Nende sõnadega rebib Phileas Fogg ühe päeva aja hammaste vahelt, et rajada endale teed maailma seikluskirjanduse ajalukku. Phileas Fogg, üks Londoni Reformi klubi iseäralikumaid ja tähelepanuväärsemaid liikmeid, veab 20 000 naelsterlingi peale kihla, et reisib ümber maailma vaid kaheksakümne päevaga. Koos prantslasest teenri Passepartout’, agent Fixi ja nendega teel ühinenud kauni indialanna Audaga seilab ta tormisel merel, murrab läbi džunglite ja üle lumiste mäekurude, kasutades kõikvõimalikke sõiduvahendeid – postilaevu, ronge, vankreid, jahte, kaubalaevu, purjekelku ja elevanti. Jules Verne’i (1828–1905) üks kuulsamaid ja originaalsemaid teoseid on seiklusrikas ja lõbus lugu täis arvukaid ohte ja uskumatuid juhtumisi. On teada, et autor ei saanud ise kunagi Prantsusmaalt ja selle rannikumerest kaugemale, küll aga reisis Aasias ja Vaikse ookeani saartel üks ta sõpru kunstnik Léon Benett, kelle eksootilisi gravüüre kohtame selleski raamatus.

Подробнее

Durrellide perekonnale on andnud surematuse Gerald Durrelli raamat „Minu pere ja muud loomad“ ja ITV poolt selle põhjal loodud teleseriaal „Durrellid“. Aga mis elu elasid Durrellid tegelikult? Miks nad üldse Korfule läksid ja mis sai neist pärast saarelt lahkumist? Durrellide perekonna tegelik lugu on niisama üllatav ja köitev kui Gerry raamatud, ja Michael Haag, kes perekonnaga isiklikult kokku puutus, sobib seda ideaalselt jutustama. Ta võtab seejuures aluseks päevikud, kirjavahetuse ja avaldamata autobiograafilised katked. „Durrellid Korful“ kirjeldab perekonna elu Indias ning neid kõigepealt Inglismaale ja seejärel Kreekasse viinud kriisi. Selles on juttu ehedatest tegelaskujudest, kellega nad Korful kohtusid – bioloog Theodores, taksojuht Spiro Halikiopoulos ja sunnitööline Kostis –, ja Ameerika kirjaniku Henry Milleri külaskäigust. Haag kirjeldab lugejale ka seda, kuidas Durrellid Korfult lahkusid, unustamata Margo ja Larry viimasel hetkel aset leidnud sõja jalust pagemist. Pikk ja põhjalik epiloog annab ülevaate Larry kujunemisest maailmakuulsaks romaanikirjanikuks ja sellest, kuidas Gerryst sai loodusteadlane ja ohustatud liikide kaitsja. Juttu tuleb ka ülejäänud perekonna, nende sõprade ja muude loomade käekäigust. Raamatu illustreerimiseks on kasutatud Gerald Durrelli arhiivist pärit perekonnapilte, paljud neist jõuavad avalikkuse ette esimest korda. „Durrellide perekonna tõeline lugu on köitev – Haag kirjeldab vaimustavalt nende teekonda sõjaeelsel Korful, Inglismaal ja Indias.“ Simon Nye, stsenarist, ITV „Durrellid“.

Подробнее

Kui endine uurija Sam Berger silmad lahti teeb, ei ole tal aimugi, kus ta viibib. Ta leiab end üleni valgest märkideta maailmast. Aga siis ilmub tema kõrvale endine kaitsepolitseinik Molly Blom ja Bergerile saab selgeks, et nad on jooksus õigusemõistmise eest, mis ei mõista õigust. Põhja-Rootsi inimtühjal sisemaal redutav detektiivipaar saab ootamatu ülesande, mis meenutab Sam Bergerile üht ebameeldivat juhtumit minevikust. Kas tookord mõisteti mõrvas süüdi ikka tõeline süüdlane? Pealtnäha lihtne ülesanne vestelda ühe hüsteerilise vandenõuteoreetikuga võtab ehmatavalt tõsise ja isikliku pöörde. Arne Dahli menuka põneviku „Piirimaa” järg „Sisemaa” on närvekõditav retk pimeduse jääkülma südamesse. „Intensiivne, järskude ootamatute kurvidega, kohati pisut irooniline, kuid äärmiselt kaasahaarav. Elamus on suurepärane.” Jaan Martinson Arne Dahli põnevikust „Piirimaa” Arne Dahlilt on eesti keeles varem ilmunud „Piirimaa” ja kuus teost raamatusarjas „Mirabilia”.

Подробнее

Et sõbrannadele muljet avaldada, korraldab Liina oma kolmekümnenda sünnipäeva puhul peo. Ta valib selle toimumise paigaks Läti piiri ääres üksildases paigas asuva maamõisa, sest tahab oma sõpradele pakkuda midagi väga erilist. Peojärgsel hommikul üksi ja poolalasti mererannas ärgates ei tunne ta ümbrust ära ning arvab, et sõbrad on ta maha jätnud. Peost ja läinud ööst ei suuda ta suurt midagi meenutada. Ekselnud mõnda aega tühjal rannal, leiab ta lõpuks ulualuse tillukeses räämas rannamajakeses, kus juba elab keegi. Peagi selgub, et ka mõis, kus pidu peeti, ei asu kaugel, kuid seal pole enam aisatki hingelist. Hüljatud paigast lahkumiseks võimalusi otsides leiab Liina majakeses elava võõra mehe magamisaseme peatsist tolle kirjutatud päevikud ning hakkab neid salaja lugema.

Подробнее

Bill Bryson kirjutas raamatu „Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias“ 1995. aastal, vahetult enne naasmist Ameerika Ühendriikidesse, kust ta pärit on, otsustades enne lahkumist talle enam kui kakskümmend aastat koduks olnud riigis hüvastijäturingreisi teha. Tänaseks on raamatut müüdud enam kui miljon eksemplari, seda on tõlgitud paljudesse keeltesse ja 2003. aastal valisid raadiojaama BBC 4 kuulajad selle Inglismaad kõige paremini iseloomustavaks raamatuks. Bryson alustab oma teekonda sealtsamast Doverist, kus ta 1973. aastal esimest korda Suurbritannia pinnale astus; põikab oma retkel läbi Holloway vaimuhaiglast, kus ta kunagi oma naisega kohtus; külastab paljusid erinevaid piirkondi ja jõuab viimaks välja Šotimaa kirdepoolsesse tippu. Ta liigub bussi ja rongiga ühest pubist ja linnast teise, naerab nii oma teel kogetu kui ka iseenda üle ja juhib talle omase, sageli lõikava sarkasmiga tähelepanu sellele, mida britid ise märgata ei oska, ei taha või ei viitsi. 2003. aastal pöördus Bryson tagasi Ühendkuningriiki ja sai 2015. aastal Briti kodakondsuse. Sellele eelnenud ringsõidust mööda Suurbritanniat sündis reisiraamat „The Road to Little Dribbling“, mida võib lugeda raamatu „Ülestähendusi väikeselt saarelt“ järjeks. Britid ise nimetavad Brysonit oma rahvuslikuks aardeks.

Подробнее

INIMESE ELLU MAHUB NII PALJU ARMASTUST, ÕNNE JA KURBUST. KUI ME AINULT VÕTAKSIME ENDALE AEGA, ET KUULATA Dorisel on 1928. aastast saadik olnud üks ja seesama aadressiraamat. Seal on kirjas kõik inimesed, kellega ta oma elus on kohtunud. Nüüd elab ta üksinda Stockholmis ühes Bastugatani korteris. Aadressiraamatus on enamik nimesid maha kriipsutatud, surnud, ning Dorise elus on ainsaks vahelduseks hooldustöötaja külaskäigud ja vestlused teisel pool Atlandi ookeani elava õetütre tütre Jennyga. Ühel päeval hakkab Doris aadressiraamatus olevatest sõpradest kirjutama. Et Jenny, kes ainsana teda mäletama jääb, päriks ka tema jutustused. „Punane aadressiraamat” on haarav lugu, mis kirjeldab suure kaasaelamisega elukogemust, mida üks vanem inimene endas kannab. See hõlmab ühte tervet elu ning viib lugeja kaasa reisile möödunud aegade Pariisi, New Yorki ja Stockholmi. Sofia Lundberg (1974) on kirjanik ja toimetaja, ta elab Stockholmis oma pojaga. „Punane aadressiraamat” on tema debüütromaan, raamatu tõlkeõigused on müüdud 27 riigile kõikjal maailmas.

Подробнее

Gerhart Johann Robert Hauptmann (1862–1946) on saksa nobelistide hulgast eesti lugejale üks vähetuntumatest, peamiselt on tõlgitud tema draamasid, millest mõned on ka meie teatrilavadele jõudnud. „Soana ketser” – lugu noore mehe, katoliku preestri heitlusest kristliku askeesi ja dionüüsosliku elujaatuse vahel, mis lõpeb kirikule selja pööramisega – on Hauptmanni kõige menukam proosateos. Novelli „Fantoom. Endise vahialuse ülestähendused” peateema on samuti lubamatu armastus ja sellest tulenevad meeletud teod. Psühholoogilise täpsusega kujutab Hauptmann inimhinge heitlusi oma seniste tõekspidamiste (ja ühiskondliku moraali) vastu, sisemist võitlust iseendaga.

Подробнее

Anthony Peardew on Kaotatud Asjade Hoidja. Mees kaotas nelikümmend aastat tagasi mälestuseseme, mille oli tema hoolde usaldanud ta armastatud mõrsja. Naine suri ootamatult samal päeval. Leinav Anthony hakkas lohutust otsima kaotsi läinud – inimeste poolt käest pillatud, kogemata valesse kohta pandud või maha unustatud – asju päästes ja nende kohta lugusid kirjutades. Nüüd, olles oma elus lõpusirgele jõudnud, hakkab Anthony muretsema, et pole suutnud oma ülesannet täita ja asju nende omanikega uuesti kokku viia. Ta pärandab oma koos kõigi selles peituvate aaretega, rahutu kummitus kaasa arvatud, oma mitte midagi aimavale assistendile Laurale, tehes naisele ülesandeks oma pooleli jäänud töö jätkamise. Traumeerivast lahutusest toibuv Laura on samuti mingil moel üks Anthony kaotatud asjadest. Kui üksildane naine suurde majja kolib, leiab ta ootamatult uue sõbra naabrite atsakas tütres, kelle nimi on Sunshine ja huviobjekti maja robustses Freddy nimelises aednikus. Tumedad pilved hakkavad ta ümber hajuma ja Laura asub koos oma uute kaaslastega täitma Anthony viimast soovi: kaotatud asju nende omanikega taas kokku viima. Kunagi ammu leidis Eunice Londoni tänavalt ehteasja ja on seda sellest ajast saadik alles hoidnud. Nüüd, mil tema enda aeg hakkab otsa saama, kaotas naine omakorda endale kalli eseme – ja on sunnitud tänu sellele saatuse traagilisele keerdkäigule murdma kunagi kallile inimesele antud lubadust. Laura, kellest on saanud Kaotatud Asjade Hoidja, hoiab enda käes nii Anthony kui Eunice’i lunastuse võtit. Aga kas ta suudab minevikusaladused lahendada ja luua seosed, mis aitavad kummitustel viimaks rahu leida? Nõiduslik, nutikas ja liigutav lugu lõpututest võimalustest ja rõõmuküllastest avastustest räägib enda kaotamisest ja leidmisest, antud ja täitmata jäänud lubadustest, olulistest asjadest ja lubadustest meie elus ja ootamatutest sidemetest, mis meid kõiki omavahel seovad. See on raamat armastusest, kaotusest, sõprusest ja lojaalsusest.

Подробнее

„Esme Lennoxi kadumine“ on Maggie O’Farrelli lummav ja kiitust pälvinud gooti stiilis lugu peresaladustest ning otsatust vabadusest, mille annab meile tõde. Šikk ja sõltumatu Iris Lockhart peab Edinburghis väärtrõivaste poodi (ning üritab vältida oma abielus kavaleri), kui ühel päeval saab ta jahmatava telefonikõne. Vanatädi Esme – kelle olemasolust ei olnud tal aimugi – lastakse välja Cauldstone’i haiglast, kus teda on üle kuuekümne aasta kinni hoitud. Irise vanaema Kitty on alati väitnud, et ta oli pere ainus laps. Ent Esme dokumendid tõendavad, et ta on Kitty õde. Esme palgeil tunneb Iris ära oma isa näojooned. Esme tunnistatakse ohutuks – piisavalt terve mõistusega, et maailmas hakkama saada, kuid samas ka võõras, varjul hoitud pereliige, kes haiglast lahkudes kannab endaga kaasa hulga saladusi. Põimides meisterlikult kokku kolm jutustajahäält – Iris, Kitty ja Esme –, kirjutab Maggie O’Farrell lahti Esme traagilise ning painava puudumise põhjuse.

Подробнее