Аннотация

Max Lamas unistab armukesest, kes räägib kõiki ta keeli. Otsingud viivad ta Stockholmist Itaaliasse, kus ta õpib tundma üht markiisi, kes on laostumise äärel. Ellinor on pärit ühest Lõuna-Rootsi külakesest. Ühel päeval paneb ta üles tutvumiskuulutuse: Ma olen kolmekümne kuue aastane ja otsin õrna, aga mitte liiga õrna meest. Ja Lucrezia on tunnistajaks oma vanaema allakäigule tühjaks jäänud palees. Omavahel põimuvate romaanilõimede keskmes on mehe pilk naisele – aga ka võrgutamine ja alandus, armastajate südantlõhestav olukord ja unistus mõistmisest. Romaan „Polüglottidest armastajad“ sai 2016. parima ilukirjandusteose Augustipreemia, mis on oma nime saanud August Strindbergi järgi ja mis on üks Rootsi tunnustatumaid kirjandusauhindu.

Аннотация

Põhjala müüdid jutustavad kõledast paigast, kus talveööd on pikad-pikad ja suvepäevad lõputud, need on rahva müüdid, kes ei usaldanud oma jumalaid täielikult ja kellele need jumalad täielikult isegi ei meeldinud, kuigi nad austasid ja kartsid neid. Nii paljud vanade põhjamaade lood on puudu, nii palju on teadmata. On vaid mõned müüdid, mis on jõudnud meieni rahvalugude kujul, ümberjutustatuna, luule või proosa vormis. Ma püüdsin jutustada neid müüte ja lugusid ümber nii täpselt, kui suutsin, ja nii huvitavalt, kui suutsin. Ma loodan, et olen jutustanud need ümber ausalt, kuid nende jutustamises oli ikkagi rõõmu ja loovust. Just seda rõõmu müüdid pakuvadki. Tore on neid ise jutustada – ja seda soovitangi ma teil, kes te seda loete, soojalt teha. Lugege jutte selles raamatus, tehke need enda omaks ning mõnel pimedal ja jäisel talveõhtul või suveööl, kui päike ei taha kuidagi loojuda, jutustage sõpradele, mis juhtus, kui varastati Thori vasar, või kuidas Odin sai jumalate valdusse luulemõdu. – Neil Gaiman

Аннотация

„Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. „Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.” Ent nad uinuvad päriselt alles vastu hommikut. Riided on voodi ees hunnikus maas. Rebeka teksade peal vedelevad Ardo aluspüksid, sealsamas on Rebeka pluus ja Ardo raske metallist püksirihm. Rebeka tajub, et ta hääl kõlab pimedas toas veidralt kumedana. „Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.” „Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.” „Sa oledki must kümme aastat vanem.” „Jah, ja tahan sind hirmsasti!” „Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu päriselt tahtma.” „Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?” „Üheksanda.” Rebeka on oma klassi veidrik. Ta jälestab kooli, tuiab vabal ajal sõbrannadega vanalinnas ning kulutab kogu taskuraha kassettidele, raamatutele ja odavale veinile. Rebeka otsib ka armastust ning leiabki selle. Tõsi, armastus pole selline, nagu ta arvab, ega tule sealt, kust ta seda ootab. Aasta on 1998, alkoholi saab putkast kätte ööpäevaringselt ning tutvusi sõlmitakse trollipeatuses. „(Mitte just) armastuslugu” on Brigitta Davidjantsi (snd 1983) debüütromaan. See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse.

Аннотация

Vaesunud maffiaboss Hector Guzman varjab end Toscana mungakloostris. Ta kavatseb üles otsida oma poja Lothari ja saada tagasi kogu oma äriimpeeriumi. Vihkamine ja kättemaksuiha on suuremad kui munkade juures osaks saanud headus. Nüüd valmistub ta oma viimaseks võitluseks. Haiglaõde Sophie Brinkmann on oma tahte vastaselt tõmmatud kriminaalsesse maailma. Nüüd on ta rahvusvaheliselt tagaotsitav ja varjab end koos oma poja Albertiga Prahas. Stockholmi kriminaalkomissar Tommy Jansson peab Sophie Brinkmanni üles otsima, sest naine teab komissari räpastest tegudest liiga palju. Ta plaanib naise tappa, et seejärel rahulikult oma elu edasi elada. Alexander Söderbergi „Hea hunt” on Sophie Brinkmanni ja Hector Guzmani triloogia viimane osa.

Аннотация

Raamatute „Romanovid” ja „Jeruusalemm” autori uue põneva romaani tegevus toimub teise maailmasõja ajal Stalingradi lähedal palavas stepis, kus toimuvad 20. sajandi viimased suuremad ratsaväelahingud. Benja Golden, kes on Gulagis vangina kuritegude eest, mida ta pole teinud, ühineb kasakatest ja kurjategijatest moodustatud karistuspataljoniga, et võidelda sakslaste vastu. Temast saab ratsaväelane ning ühel 1942. aasta juulikuu palaval päeval saadetakse tema ja ta kaaslased enesetapumissioonile vaenlase tagalasse – aga kas nende seas on reetur? Ainus, keda Benja tõesti usaldada saab, on tema hobune Hõbesokk, aga armu pole tal sõjas kusagilt loota. Kümne päeva jooksul avanevad meie silme ees Benja sõda Lõuna-Venemaa steppides, Stalini sepitsused Kremlis, äge tundelahvatus Benja ja itaallannast meditsiiniõe vahel, Stalini tütre ja Nõukogude sõjakorrespondendi armulugu – see on rabav lugu kirest, vaprusest ja ellujäämisest, kus reetmist võib alatasa oodata, surm on vaid südametukse kaugusel ning armastus, olgugi põgus, pakub ainsat lunastust tapatalgutest.

Аннотация

Unenäod on võti meie teadvuse juurde. Stefan Klein jutustab arusaadavalt ja põnevalt, mida unenäod meie kohta räägivad, kuidas nad avavad meile uusi horisonte ning kuidas me saame neid kasutada inspiratsiooni ammutamiseks. See on ainulaadne avastusretk meie seesmisse tõelusse. Magamine, nagu me oleme viimasel ajal teada saanud, tähendab peaaegu alati ka unenägemist. Und nähes veedate seega rohkem aega kui mis tahes muu tegevusega. Ent mis on unenäod? On aeg läheneda sellele fenomenile uuest vaatenurgast. Käesoleva raamatuga tahan näidata, et unenäod ei ole juhuslikud: nad on võti, et lahendada meie teadvuse mõistatus. Nad reedavad meile, kuidas meie aju toob esile selle, mida me tajume tegelikkusena. Meie teadmised unenägemisest on viimastel aastatel tohutult laienenud. Ettekujutuse, nagu võiks unenägusid sellal, kui te magate, lugeda otse teie ajust, heidaksite te tõenäoliselt kõrvale kui teadusliku fantastika. Ent sellest on juba saanud reaalsus. Ja hiiglaslikud unenägude andmepangad annavad tunnistust selle kohta, kuidas meie elu unenäos peegeldub – ning kuidas me õpime unes tulevikuga toime tulema. Unenägude üksikasjalik käsitlemine aitab meil mitte ainult mõista iseennast, vaid laseb avastada ka meie olemise igas mõttes tundmatut külge. Kas poleks kahju, kui kolmandik teie eluajast läheks teist jälgi jätmata mööda? Stefan Klein

Аннотация

VALGUSE KÄES HÄBI SUREB Himlabackenil kaob ootamatult väike laps, justkui oleks maa ta neelanud. Samal ajal on ka Iris jäljetult kadunud. Kas need kaks sündmust võivad omavahel kuidagi seotud olla? Abi saabub Alrikule ja Viggole ootamatust kandist, aga kuidas suudavad nad päästa kedagi, kes on musta nõia küüsi langenud? Mariefredi all sügaval maapõues ärkab aegamisi ellu iidne uinunud koletis. „Hõbemadu” on PAX-i sarja 8. raamat. Minu jaoks tähendab PAX raamatuõnne! – Agnes (15), raamatublogija.

Аннотация

„Minu võitlus 3” räägib lapsepõlvest. Neljaliikmeline perekond – ema, isa ja kaks poega – kolib Lõuna-Norras uhiuude eramurajooni. On 1970. aastate algus, lapsed on väikesed, vanemad on noored ja maailm on pärani lahti. Aga mingil hetkel hakkab see sulguma ja kõik muutub. Mis või kes see on, mis muutub? „Minu võitlus 3” kirjeldab maailma laps Karl Ove pilgu läbi. Lapsed ja täiskasvanud elavad küll kõrvuti, aga tegelikult kunagi ei kohtu. Karl Ove silmitseb uurival pilgul sõpru, tüdrukuid, iseloomulikku koolielu ning ootamatuid ja põhjendamatuid meeleolumuutusi perekonnas, püüdes mõista maailma ja selles peituvaid teisi eksistentsivõimalusi.

Аннотация

Kui Mihhail Gorbatšov sai 1985. aastal Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee peasekretäriks ja seega kogu riigi tegelikuks juhiks, oli NSV Liit üks maailma kahest üliriigist. 1989. aastaks olid tema liberaalne uutmis- ja avalikustamispoliitika Nõukogude riiki tundmatuseni muutnud ja toonud talle radikaalseid vaenlasi nii vasakult kui ka paremalt. William Taubmani mahukas biograafia maalib põhjaliku pildi, kuidas tagasihoidlikku päritolu maapoisist sai nõukogude süsteemi hauakaevaja, kuidas ta tõusis järk-järgult selle süsteemi tippu, kuidas ta leidis ühise keele ülikonservatiivse USA presidendi Reaganiga ja kuidas ta võimaldas nii NSV Liidul laguneda kui ka selle Ida-Euroopa satelliitidel oma teed minna, selle takistamiseks jõudu kasutamata. Tõstes esile Gorbatšovi isiksuse paljusid omalaadseid tahke, püüab Taubman välja selgitada, kas tegu oli tõepoolest suure riigimehega või lõppes kõik nii tema vigade ja möödalaskmiste tõttu. Toetudes arvukatele intervjuudele Gorbatšovi enda, tema abide ja nõunikega ning välismaa riigijuhtidega, heidab autor valgust ka abielule naisega, keda Gorbatšov väga armastas, ja nende perekonnaelule, ning loob niiviisi mitmekülgse ja kõikehõlmava portree. William Taubmani sulest on varem samas sarjas ilmunud Nikita Hruštšovi elulooraamat, mis võitis Pulitzeri preemia.

Аннотация

Neli energilist ärinaist, ema ja kolm tütart, igaühel oma lapsepõlvetrauma, mis edasi kannustab või – mõnikord – kammitseb. Neli väga erinevat meest, kellel on ehk selles romaanis täita tähtsamgi roll kui edukatel naistel. Millega tegelevad nemad, kui naised on hõivatud äriasjadest? Kuidas kanda hoolt, et järgmise põlvkonna lapsed – kui neid üldse on otsustatud saada – ei tunneks end hüljatuna, kui ema on alatasa kodunt ära? Kas mees, kes otsustab töölt ära jääda, et hoolitseda kodu ja laste eest ning lasta naisel karjääri teha ja raha teenida, on haletsusväärne tuhvlialune või hoopis see kindel kalju, kelle najal kogu edukus üleval püsib? Millal jõuab kätte hetk, kus ta soovib „oma elu tagasi“? Tänapäeva (pere)suhteid lahkavate romaanidega tuntust kogunud Joanna Trollope kirjeldab selleski raamatus köitvalt, kui raske on panna eri huvisid klappima ning kuidas üksteisest möödarääkimine või vaikimine võib habrast tasakaalu kõigutada. Ja mis saab siis, kui võrrandisse lisandub veel üks tundmatu.