Mina, Katariina - Laila Hirvisaari

Скачать книгу

vürstinna koos tema kalliskividega Pööningutee kaudu alla ja siis panime ta tõlda. Vürstinna Irina pääses põgenema oma vanemate juurde Ropšasse, Oranienbaumi lähedale. Alles siis said vürstinna vanemad teada tõe.”

      „Ma rõõmustasin, kui vürst G-l tuli minna võlavanglasse. Vürstinna vanemate soovil määrati talle veel erandkorras vanglakaristus selle eest, et ta oma naist tappa ähvardas.”

      „Me olime vait. Meid ei seostatud skandaaliga. Tean, et vürstinna Irinat valvati kuude kaupa, kuni ta sõitis koos oma vanematega Nizzasse. Tema abielulahutus toimetati peenetundeliselt.”

      Leon naudib, kui saab paljastada ebaõiglust, seda, et mõnda inimest on valesti koheldud. Ta on oma elu jooksul paljastanud palju suuremal hulgal vääriti koheldud laste lugusid, kui Neevas on kalu. Tal on äärmuseni arenenud õiglustunne ja see on talle ka pahandusi toonud. Aleksandra rääkis, et Leon võib ka kodus tundide viisi rääkida mõne Tsarskojes elava perekonna närusest elust. Siis tuleb ta minu juurde ja alustab: Teie Majesteet, veel üks alamast soost perekond näeb näguripäevi. Kas te suudate istuda oma kuldsel toolil, veiniklaas nina ees, süda rahul, mõtlemata lastele, kelle isa rabab tööd Kaukaasia kaevandustes ja ema puhastab teie palee ahjusid!? Ta oskab mul ära rikkuda nii hommikueine, lõuna kui ka õhtusöögi. Mul on töölaua salasahtlis Leon August Denikini jaoks pisikesedkopikakotid. Kuigi kopikad neis on väikesed, on neid palju. Suuri ei saa anda, sellest sünniks saajale probleeme. See mu rahvaraha on mõeldud nendele Leoni peredele… See annab mulle vabaduse süüa ja juua südametunnistuse piinadeta.

      PÄRAST KIIEVI REISI LANGES ÜHEL PÄEVAL MINU PEALE TEMA MAJESTEEDI VIHA. Ta saatis oma arsti krahv Lestocqi ütlema, et keisrinna on minu peale vihane, sest mul on liiga suured võlad. Läksin üleni jääkülmaks, siis hakkasin nutma. Suurvürst Pjotr ei toetanud mind üldse ja Mama hüüdis mulle otse näkku, et seda see tähendab, kui viieteistkümneaastasele antakse liiga suur võim.

      Järgmisel hommikul kontrollisin kõiki oma arveid. Oli tõsi, et olin võlgu 17 000 rubla. Mul oli tulnud osta riideid – õukonnas vahetati rõivaid kolm korda päevas. Mul oli tulnud luua majapidamine, oma õukond, maksta kõige – just kõige eest. Lisaks võidi mind tõepoolest süüdistada üleliigses pillamises, sest olin teinud liiga palju kingitusi, meeletult palju. Süüdistasin ennast äraostmises, see on prantsuse keeles corruption, komme, mida ma pean kindlasti muutma. Olen alati tahtnud anda, olen helde loomuga, kingituste tegemine ja teistele rõõmu valmistamine on mulle omane. Loodan ja soovin endamisi ainult ühte: et minu kinkide eest öeldaks mulle selge häälega tänu. Tavaliselt võtsidki kõik vastu, mida said, aga mõned unustasid tänada. Neid ma karistasin sellega, et ei teinud enam kingitusi. Aga mu ümber oli nii palju hästi käituvaid inimesi, et peaaegu kõik tänasid. Nii sattusin kingituste tegemise nõiaringi ja võlgadesse.

      Teadsin, et selle taga oli kantsler Bestužev, kes mind alati ja kõikjal keisrinna ees mustas. Raske oli sellel „külmal perioodil” käia vastuvõttudel, ballidel ja õhtusöökidel. Õukond jõllitas mind. Suurem osa neist oli samuti võlgades nagu minagi, mõned mehed müüsid oma maid, et suuta keisrinna ees lipitsemises kaasa teha. Aga kui nool kedagi tabas, vahtisid nad seda süüdistavalt, ennastunustavalt, halvasti käitudes. Mehed ei olnud enam gentleman’id, vaid neist said justkui hüäänid, koledasti haisvad rebasenäoga loomad, keda leidub kuskil lõunamaadel. Nii õukonna naised kui mehed tegid minust nüüd märklaua, aga mina tegin endale salajase nimekirja; panin sinna kõigi nende nimed, kellest oletasin, et kui vahejuhtum on möödas, tulevad nad taas mind meelitama. Ma ei olnud pika vihaga, aga ma olin õiglane. Ja siis otsustasin, et pean seda oma võla lugu kaua meeles. Ma olin süüdi, aga mul ei olnud vaja kannatada teesklejaid enda ümber. Keisrinna Jelizaveta unustas ajapikku vahejuhtumi.

      KUULDUSED SANKT-PETERBURGI KOLIMISEST HAKKASID LÕPUKS LEVIMA PÄRAST KIIEVIST NAASU. Kiievi reisil olnud pakitõldu ei pakitud lahti nagu tavaliselt, sellepärast oli selge, et õukond kolib peagi Sankt-Peterburgi. Olin närvis ja elevil. Sankt-Peterburg oli avaldanud mulle tohutut mõju. Mõtlesin Talvepaleele ja selle hiilgusele, linna keskuse laiadele tänavatele, mis olid täis tõldu ja inimesi. Moskva oli Kremli tõttu kogu aeg hirmutavalt mõjunud, Annenhof oma igapäevaste rituaalidega oli ahistav.

      Õukonna kolimine oli, nagu oleks reisile pakitud terve linn. Aastatega sai selline kolimine mulle vägagi tuttavaks. Tohutud koormad olid kaasas iga kord, kui siirdusime Suvepaleest Talvepaleesse või vastupidi, või Sankt-Peterburgist Oranienbaumi või Peterhoffi. Viimasena tulid vankrid või reed, milles veeti õukonna mööblit: peegleid, voodeid, toole, laudu, laekaid ja vaipu. Keiserlikus palees oli ainult natuke mööblit, sellepärast veetigi neid asju kaasa. Mõnikord ajas see mind naerma, teinekord pani lihtsalt imestama. Tavaliselt hoolitseti selle eest, et voodid viidaks hommikul kohe peale meie ärkamist vankritesse, tunde enne meie minekut, ja päeval kolasime pooltühjades tubades. Harjusin varsti kandjatele ütlema, mida vajasin: seda ja seda kirjutuslauda, kitsamat voodit, roosidega vaipa ja pesukummutit.

      Mind vaevas pärast mu kihlusi kriitikavõime kadumine. Ma ei mõelnud homsele, kui jooksin Moskvas karnevalilt karnevalile, ei mõelnud muule kui iludusmärgile lõual või uuele soengumoele, uutmoodi fišbeinidele, millega saab kergitada rindu vaata et lõuani. See oli aeg, kus hakkasin mõtlema samamoodi nagu kõik kergemeelsed õukonna naised. Kuid olin ikkagi tulevane keisrinna ja Aleksandra meenutas mulle alati seda, et tulevase keisrinna käitumine peab olema tagasihoidlik. Ma oleksin pidanud temalt õppust võtma, naisena oli ta eeskujulik.

      Nendel aegadel, just enne seda, kui läksime Moskvast Sankt-Peterburgi, ei möödunud päevagi pidudeta. Keegi ei mõelnud Venemaa vaestele, sellele, et varsti saabub talv ja pakane. Mõnes piirkonnas oli viljasaak olnud rohke, teistes ei saadud peaaegu midagi. Keisrinna Jelizaveta ei teinud oma valitsemise ajal midagi olude parandamiseks, vaesed külad pidid ise hakkama saama. Need jäeti kõrvale, nagu ei oleks neid olemaski. Ja ometi vajas kogu maa vilja. Just vaeseid lastega peresid oleks kõigepealt pidanud nende alandavast olukorrast välja aitama, aga nii senat kui ka keisrinna pigistasid lihtsalt silmad kinni. Räpaseid, viletsates riietes liikuvaid maainimesi hakkasime nägema ka oma reisil. Neid katsuti keiserliku voori ümbert minema peletada, aga nad tulid meid teede servale vahtima. Härrased võtsid taskust taskuräti, mida hoidsid nina ees, et justkui ennast haisudest säästa. Oh millist alandust tuli vaestel kannatada! Hiljem nägin Sankt-Peterburgi tänavatel oma silmaga väikesi lapsi, kes hulkusid ringi, kerjusekruusid käes, ninad tilkumas, seljas vaid räbalad.

      Sageli unistasin, et siis, kui minust saab keisrinna, viin ellu selle, mida oma sisimas õigeks pean. Voltaire oli mulle tihti oma kirjades meenutanud, et riigil läheb hästi siis, kui selle kõige madalamatel hästi läheb. Aga keisrinna Jelizavetal ei olnud rahvaga vähimatki kokkupuudet. Mina arvasin, et olen teistsugune. Oh sa rumal ja naiivne Jekaterina! Viieteistkümneaastane lapsnaine. Ei laps ega naine. Rumal idealist.

      „Madame, kas olete ärkvel? Kas unistate millestki? Räägite küll rahvast ja vaestest, aga ei ütle, mida te ise tundsite. Mida te tundsite, kui pulmad lähenesid ja teist oli päriselt saamas suurvürst Pjotri abikaasa? Te ei räägi oma sügavamatest tunnetest tema ja keisrinna vastu. Kui otsustasite nüüd ükskord oma elust tõtt rääkida, siis tehke seda!”

      „Mis sa tõreled! Seletasin sulle mõni päev tagasi täpselt, et suurvürst oli kondine, kõhnade reitega, naiselik ja rumal. Ja rääkisin ka, et keisrinna Jelizaveta ei olnud minu meelest heade kommetega…”

      „Madame, mina rääkisin sellest teile. Mitte teie. Et ta vahetas mehi, nagu jõudis.”

      Tarkpea! Või vähemalt tahab tarkpea olla. Tahab olla minust targem. Nagu mina ei oleks teadnud, mis Jelizaveta õukonnas valesti oli. Seal lokkas hooramine. See aga istub praegu nagu kuningas, nagu Peeter Suur, uhke, pea püsti, nägu enesekindel. Mina aga lamasklen siin valge pitsist hommikumantli sees ja suudaksin ennast vaevalt pöörata, kui Todorski ei tuleks ja pööraks. Olen oma olukorrast tüdinenud, tahan istuda, et paremini aknast välja näha. Kas ma pean sellele jälle meelde tuletama, et mina olen keisrinna? Meie, keisrinna.

      „Kas

Скачать книгу