ТОП просматриваемых книг сайта:
Mina, Katariina. Laila Hirvisaari
Читать онлайн.Название Mina, Katariina
Год выпуска 2015
isbn 9789985332825
Автор произведения Laila Hirvisaari
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Me vaatasime suurvürstiga teineteisele silma, ma mäletan seda. Tema heledates silmades oli siiski omamoodi väga mehelik heakskiitev pilk, otsekui oleksin ma tema meelest olnud kaunis, ilusam, kui ma arvasin. Teadsin, et olin saavutanud midagi sellist, mida peale minu ükski naine Euroopas ei olnud suutnud: minu käsi puudutas Venemaa krooni.”
KREMLI PALEE KUULUS TREPP KRASNOJE KRÕLTSO OLI MINU MEE-LEST ÜÜRATULT VÕIMAS. Sinna mindi rongkäigus, mida keisrinna ise juhtis. Ta ootas meid majesteetlikuna, kroon peas ja keiserlik keep seljas. Kroon vajutas ta pead, aga ta rüht oli uhke. Me sättisime ennast rongkäiguks ja läksime trepist alla. Kaheksa kindralmajorit kandis meie peade kohal hõbedast taotud baldahhiini, mille all keisrinna juhtis õukonda, libisedes edasi jäiga ja külmana. Meie suurvürstiga sammusime tema taga, läksime üle väljaku ja astusime mööda punast vaipa Uspenski katedraali poole, kahel pool kaardiväelastest auspaleer.
Jumalateenistus kestis kaua, liiga kaua. Kui see lõppes, olin täiesti jõuetu. Aga ma olin Venemaa suurvürstinna Jekaterina, suurvürst Pjotri, tulevase keisri kihlatu.
Kihluspäeva õhtul põhjustas mu ema jälle skandaali. Ta nõudis, et suurvürsti kihlatu emana peab ta sööma keisrinna kõrval. Keisrinna solvus ja mu ema saadeti einet võtma trooni vastas olevasse väikesesse tuppa – üksi. Aga hiljem, õhtul tantsis ema juba üleolevana noorte meestega.
Õhtul tantsupeolt lahkudes nägin ka sind, Leon. Sel õhtul kuulusid sa nende noorte meeste hulka, kes valvasid ustel. Sa olid nagu teisedki riietatud prantsuse stiilis livreesse, peas puuderdatud parukas, jalas valged sukad. Kummardasid mulle sügavalt, aga irvitasid kohe üldse mitte aupaklikult ja see tegi mulle hullusti rõõmu!
„Kas te teadsite, et teie emal oli armuke? Kammerhärra Ivan Betski!”
„Terve õukond naeris ja pilkas teda. Mul oli nii häbi, et kartsin minna keisrinna vastuvõtule. Mama ja Betski ei varjanud üldse oma suhet. Mama liikus kõigil pidustustel Betski käevangus ja tantsis õhtust õhtusse krahviga poloneesi. Eks see Betski oli üks ihar naistemees.”
PÄRAST KIHLUSI KÜLVAS KEISRINNA MIND KINGITUSTEGA ÜLE. Sain briljante, pärleid, kangaid, siidi, mööblit, imelisi maale… Tänasin vaoshoitult, sest teadsin, et ehted ei pärinenud keisrinna Jelizaveta aarete hulgast, vaid olid Vene riigi omandus. Aga pärast kihlusi avastasin ma keisrinna Jelizaveta juures uusi jooni, ta naeratas mulle sagedamini ja rääkis minuga õrnalt nagu tütrega. Söömaaegadel tõstis ta lihatükke ja hanemaksa minu taldrikule ja käskis süüa. Ta hoolitses selle eest, et mul oleks kõike, ja lasi arstidel mind sageli läbi vaadata, kas ei ole mingeid haigusi.
Ühel päeval rääkisin talle Marie von Arenthalist. Alguses keisrinna ehmatas ja ütles end lausa kartvat naist, kes tunneb arstiteadust nagu mees, aga kui ta kohtus Mariega ja see andis talle juhiseid paistes kõhu ravimiseks, hakkas keisrinna sulama. Hiljem sai Marie von Arenthalist keisrinna Jelizaveta nõustaja kõiges, mis puudutas keisrinna tervist, aga selleski asjas oli valitsejanna isekas ega hoolinud sageli näpunäidetest. Kui ta oleks Marie nõuandeid kuulanud, oleks tema alalist kõhulahtisust ja – kinnisust saadud ravida, aga ta taltsutamatu eluviis, segi läinud ööd ja päevad, tohutute söögikoguste ahmimine ja lausa üleloomulikes kogustes veini ja šampanja joomine tegid oma töö. Marie oli sellepärast kurb. Aga ta kutsuti salaja kohale alati, kui keisrinnat vaevasid rasked kõhuhädad.
Keisrinna sõbralikkus minu vastu oli ajutine, kestis vaid hetke, ma teadsin, et ta mõtles ainult troonipärijale.
ÜKSTEISELE JÄRGNENUD BALLIDE JA MUUDE PIDUSTUSTE JÄREL SAIME KÄSU SIIRDUDA KIIEVISSE. Keisrinna tahtis minna sinna palvetama.
Kirikute hiilgus pimestas mind. Elasin rikkuses ja külluses ega teadnud vaesusest midagi. Siiski oli mu alaline unistus, et kui astun valitseja kõrvale, hakkan asutama koole ja orbude kodusid ja võtan raha nende tarbeks kiriku hiilgusest. Kui sa, Leon, pidevalt mind arvustad, siis luba endale meenutada, et neljateistkümne aasta eest loodi minu palvel rahvakoolide asutamise toimkond. Mina andsin ülesande kindral Trubetskoile, mäletad teda, vana aristokraatlik suguvõsa? Ta võttis asja tõsiselt, asutas näiteks Sankt-Peterburgi Smolnõi kloostri juurde kooli.
„Aadlidaamidele, tsaarinna! Ükski tavaline vaene tüdruk ei ole Smolnõi instituuti pääsenud.”
„Ma palkasin Gavrila Romanovitš Deržavini, kes oli kuulus poeet. Ta õppis Kaasani gümnaasiumis ja oli kaardiväe reamees. Temast sai minu isiklik sekretär. Sa unustad ka Fonvizini, komöödiate kirjutaja, me kirjutasime koos lastele. Ja kas ei asutanud mõisnikud koole oma hingedele ja oma mužikkide lastele? Kas see oleks olnud keisrinna ülesanne?”
KIIEV! MILLINE LINN! Kirikute, lavrade, kloostrite uskumatu keskus. Kui ühed kirikukellad lööma hakkasid, ühinesid nendega teised, varsti elas kirikukellade sümfoonias terve see jumalik linn. Elasime väikeses sini-valges palees, ümbritsetuna valvekaardist. Keisrinna elas teisel korrusel, suurvürstil olid oma ruumid esimese korruse ühes otsas, minul teises. Teenijad ja õukondlased elasid pargi servas palee juurde kuuluvates kõrvalhoonetes.
Meie käsutuses oli ruumikas õukonna tõld, kutsusin suurvürst Pjotrit kirikutesse kaasa, aga ta keeldus. Ta ütles, et viirukisuits ja musta riietatud inimesed panevad tal pea valutama ja mõjuvad ängistavalt, ta ei olnud üldse usuinimene. Meelsamini mängis ta oma adjutantidega kaarte ja jõi veini. Loobusin teda kaasa kutsumast. Selle asemel sõitsime selles tõllas Aleksandra ja Fannyga Püha Sofia katedraali. Minul ei olnud vaja teeselda harrast õigeusklikku, ma ei olnudki seda, olin oma hingelt luterlane, aga just see katedraal tõmbas mind mõistetamatul viisil. Kuulasime neljasaja munga koorilaulu, nad seisid kuskil üleval oma mustades ürpides ja meeste bassid kerkisid kõrgele kiriku kupli alla nii, et uskusime nägevat helisid oma silmaga. See oli nii kaunis, et hing jäi kinni. Siis sõitsime Petšerski lavrasse, mis samuti oli täis kirikuid. Aga Püha Sofia kirik sai mulle kõige armsamaks, selles valitses rahu ja vaikus. On kirjeldamatu tunne seista seal ikoonide ees, pea mõtetest tühi, omaenda vaikusesse süvenenult. Sinna olen ikka ja jälle tagasi läinud, sinna tahaksin enne surma veel kord minna.
Aga mu hinges valitsesid toona suured vastuolud ja küsimused. Võibolla just sellepärast, et mind oli sunnitud usku vahetama. Mõtlesin ikka, kuidas on võimalik, et neitsi Maarja, kes sünnitas Jeesuslapse laudas, supleb nendes õigeusu kirikutes kullas ja kalliskivides! Kas ta tahtis seda? Või tahavad seda inimesed, kelle mõtet juhib soov näidata teistele kirikutele ja iseenda usu kummardajatelegi, kuidas nende Jumalasünnitajat teenitakse kulla ja mürriga? Kas Maarja tõesti tahtis seda? Kas ei olnud ta vaesemast vaesem naine Joosepi kõrval!? Maarja sünnitas lapse laudas, mähkis teda… Kirik, see õigeusklik kummalisus, millega mind sunniti ühinema, oli teistsugune kirik kui see, kuhu olin kuulunud Stettinis. Kuigi samasugust hiilgust oli ka paljudes luterlikes kirikutes. Mina olin nii vilets, nii jõuetu, nii tühi Jumalaema Maarja ees. Alles nüüd võin tunnistada, et mõnel oma elu perioodil, kui jõud rauges, panin kirja laused: „Aga mis siis, kui Jumalat ei olegi olemas? Kas maakera on kogu oma ajaloo elanud suures vales? See vale on sel juhul olnud põhjatu suur.”
„Mismoodi?”
„Kogu väline hiilgus. Ja teiselt poolt viletsus. Inkvisitsioon ja tuleriidad… Ususõjad. Papid ja piiskopid, kloostrid… Piibel. Koraan. Teised usku valgustavad raamatud. Kõik maailma kirikud, eri usundid. Kuld ja mürr? Aga mis siis, kui Jumal ongi ainult inimese leiutatud kujutluspilt, sest maailmal on vaja ühte, teistest kõrgemal seisvat autoriteeti? Läks tarvis Jumalat, et sünniks usumaailm, ja selle abiga saab inimeste üle valitseda teistmoodi kui maiste