LITMIR.BIZ

      REISI AJAL KUTSUS KEISRINNA OMA REKKE KÜLALISI. Kattega ree seinad ja põrand olid seestpoolt vooderdatud karusnahkade ja ehtsate vaipadega ja seal oli lai pehme iste, millest ühe käeliigutusega võis teha voodi. Mõnikord tahtis keisrinna kõndida ree kõrval, siis aeglustus kogu saatjaskonna liikumine, peagi ronis ta uuesti rekke ja hobused pidid jälle vedama. Ta ei arvestanud teistega, rivi peatumine võttis tohutult aega ja liikuma hakkamine veel rohkem. Sageli peatuti sellepärast, et keisrinnal hakkas igav. Mõni kaugemast reest sai käsu tulla tema seltskonda kaarte mängima. Ta oli tihti pahas tujus, see oli talle iseloomulik. Siis ta ei kutsunud isegi Razumovskit oma kohustust täitma. Aga kui kutsus, siis sõitis regi edasi ja kõik, kes selle järel tulid, teadsid täpselt, mis keiserlikus rees sündis. See tõi nii mõnelegi näole pilkliku ilme, aga enamikule pakkus see lihtsalt lõbu.

      „Te nimetate seda kohustuseks, madame?”

      „Razumovskil ei olnud valikut, teda vajati igal varahommikul, sest hommikuti keisrinna magas. Ja mõnikord õhtupoole kutsuti Razumovski uuesti, kõik olenes Jelizaveta Petrovna tujudest.”

      „Nii nagu teie omadestki, madame.”

      „Kas inimesel, ka keisrinnal ei tohi olla tujusid?”

      „Teil neid tõesti on, madame. Õige palju tujusid.”

      Nüüd käitub ta jälle vastikult. Püüab kiusata, räägib minu Zubovist, aga nimesid nimetamata. Ma ei ole talle temast just palju rääkinud. Me väldime kohtumisi. Või siis Zubov väldib praegu, kui minu jalg ei paindu. Ma ei ole ka seda välja öelnud, et Platon Zubov on minust peaaegu nelikümmend aastat noorem. No mis ime see on? Noor mees suudab ja minu Zubovil tuleb suuta vaid ühte asja, mind suguliselt rahuldada. Ja seda ta suudab. Sellest mulle piisab. Kui ma ei oleks keisrinna, ei saaks ma armukeseks endast nii palju nooremat meest. Aga et ma olen keisrinna ja mees armatseb minuga, ilma et oleksin talle vastumeelt, siis annan talle tasuks Tauria kindralkuberneri ameti, nii nagu ma omal ajal andsin ameteid oma suurepärasele, armsale, kohutavale Potjomkinile. Zubov on ja jääb, ja kogu lugu. Kas ma olen nii suure tahtmisega naine, nagu minust räägitakse? Või olen naine, kes tahab samu õigusi, mis on meestel? Mul on samuti vajadused nagu mehel, aga naise vajadused. Armatsemine on minu jaoks enesestmõistetav, ma naudin seda. See kuulub minu öö juurde. Miks ma peaksin seda varjama? Mehed ju ka ei varja, kui vajavad naist igal ööl. Seda ma ütlen kord veel sellele torisevale vanataadile näkku.

      REIS SANKT-PETERBURGIST MOSKVASSE VÄLTAS TALITEEGA NÄ-DALAID. Sama kaua pidime ootama vanni. Olime jälle räpased, haisesime, meil olid söödikud, pead ei saanud pesta, seal kubises kes teab millest ja nii otsis üks kui teine peentest daamidest välja mingi orgi, et sügada naudingust õhates oma sügelevat peanahka. Meist kadusid peenutsemine ja teesklus. Tundsime nälga. Ainult tee samovarides oli soe. Tihti sõime mõne kõrtsi laua ääres pikal pingil istudes, meie ees kausis oli tavaliselt vesine kapsasupp. Keisrinna sõi sama peenelt nagu palees, sest köögid sõitsid tema ree läheduses. Ja see alaline pissihäda ei läinud kunagi üle. Ei saanud kedagi paluda seda minu eest õiendada, ikka pidin ise minema!

      Kui raske oli siis, nagu nüüdki, hakkama saada kiriku pikkade rituaalidega või mõnede suurte pidustustega, pääsemata kordagi potile. Mitme ohvitseri rõivastusse kuulusid hämmastavalt kitsadpüksid. Kuidas nendega toime tuldi? Meie, naiste tohutute krinoliinide alla oleks jalgevahele võinud peita kasvõi puust pesuliua, aga siis oleks tulnud kõndida, jalad harkis. Ainuke võimalus olid paksud nõudekuivatamise rätikud, millega pakiti alumine ots nii sisse, et näiteks kirikus, kesk hardaid palveid ja ristimärke, võis ilma kellegi teadmata vabalt soristada. Mis saab, kui seelikud lähevad kitsamaks? Võib ju tulla aeg – tulevastest aegadest unistan ma igasuguste asjadega seoses –, kui hakatakse seal all paberit kasutama. Aga siis see krabiseb kõndimisel!

      „Mida kõike te ka välja ei mõtle, madame! Mina mäletan, et kuigi hobused sumpasid vahel rinnuni lumes, olid lagendikud unustamatud. Päikesekiired mängisid lagendikel, pannes lume sätendama kui taevatähed. Rees istudes võis kuulda lume kriuksumist, kapjade kopsatusi, reejalaste kiunumist, voorimeeste hüüdeid, pillimängu, naeru…”

      HOTILOVOS HAIGESTUS SUURVÜRST PJOTR RÕUGETESSE. Alguses põdes ta tuulerõugeid, siis rõugeid. Millest see tuli? Kes teda nakatas? Õhust see ei tulnud. Kas keegi põdes seda tõbe salaja? Kuidas oli võimalik, et üks inimene suurest seltskonnast jäi rõugetesse, aga ühtegi teist see haigus ei tabanud? Välkkiirelt eraldas Mama mind võõrastemajas suurvürstist. Ta saatis teate juhtunust juba Sankt-Peterburgi jõudnud keisrinnale ja pani mind tõlda. Sõitsime Sankt-Peterburgi poole ja teel tuli keisrinna meile vastu, küsides minu peigmehe tervise järele. Mida muud võis sellele vastata, kui et on elus… Ega mind ei pannud niivõrd muretsema suurvürst Pjotri tervis, kuivõrd Vene kroon, mis kord oli juba käega katsuda, kord libises kättesaamatusse kaugusse, tuli ja läks, narritas mind nagu kummitus.

      Naasmine Sankt-Peterburgi oli, kui oleks sisenenud taevasse. Lumi oli kogu imelise linna valge loorina katnud. Meie järelseltskond, kes koosnes vähem kui pooltest Moskvast teele asunud õukondlastest, jõudis õhtul Talvepalee ette. Teenijad olid vastas. Mul oli tunne, nagu oleksime igavesena tunduvalt reisilt koju saabunud. Meile Mama’ga olid määratud samad ruumid, mis varemgi. Sisenesime jälle suurtest ustest. Valvekaardiväelased seisid spaleeris suures alumise korruse fuajees. Nägime jälle peeneid salonge, buduaare, peosaale, tuhandeid küünlatulesid õhtuhämaruses. Kõndisime punaste vaipadega kaetud koridorides ja meid juhatati meie tubadesse. Ema oli vaikne, väsinud, otsekui mõtteis. Hindasin tema vaikimist, see oli kui taeva kingitus. Kui pääsesin lõpuks vanni, olin seal tund aega. Fanny ja Aleksandra said samuti oma endised toad ja nemadki käisid vannis. Sinust, Leon, ei teadnud ma midagi. Aga teadsin ühte asja: sina kandsid enda eest alati hoolt.

      Ma palusin hardalt Jumalat suurvürsti eest. Käisin missadel hommikuti ja õhtuti. Et olen kirjakirjutaja, kirjutasin keisrinna Jelizavetale kirju, milles soovisin suurvürsti tervenemist ja jõudu keisrinnale. Mäletad ju, et veel Moskvas oli meie suhetes jahe periood, aga suurvürsti rõuged olid meid taas lähendanud. Kirjutasin väga soojalt ega teeselnud, sest kui suurvürst Pjotr oleks surnud, oleks see tähendanud ka minu naasmist Stettini. Aga ta ei surnud. Ta paranes.

      Sel ajal, kui keisrinna ravis Hotilovos suurvürst Pjotrit, toimus minu ja ema vahel terav kokkupõrge. Arutasime parajasti Fanny, Aleksandra ja sinuga minu tulevikukavasid, kui ema tormas minu magamistuppa ja süüdistas mind, et paljastasin ta kantsler Bestuževile. Ja et just mina olin süüdi selles, et keisrinna on tema peale vihane, sest olin öelnud keisrinnale, et oleks hea, kui ema Stettinisse naaseks. Ta ütles, et tema kirjavahetus keiser Friedrichiga on konfiskeeritud ja nüüd süüdistatakse teda sekkumises Venemaa siseasjadesse. Ma saavat liiga hästi läbi Lestocqi ja Bestuževiga ja pugevat krahv Vorontsovi ja vürstinna

Скачать книгу