LITMIR.BIZ

      MAIS ALGASID ETTEVALMISTUSED PULMADEKS, KUIGI PULMA-PÄEV EI OLNUD VEEL LÕPLIKULT KINDLAKS MÄÄRATUD. Õukond veetis suve siiski nii nagu ikka. Kõigepealt kolis keisrinna koos suurvürstiga Fontanka-äärsesse Suvepaleesse, mina ja ema saime apartemendid selle lähedal asuvas majas. Ema elas pisikeses alumise korruse korteris, aga ta külastas sageli oma sõpru Tsarskojes. Ma olin ka varem elanud aeda ehitatud väikese võluva kahekorruselise kivimaja teisel korrusel. Sain seal rahus olla, oli mõnus elada kanali ääres ja vaadata möödalibisevaid paate. Iga päev käisin üksinda aias jalutamas, istusin aiamajas ja lugesin. Nii möödus nädal, kui taas tuli käsk: tagasi Talvepaleesse. See käsk kesk suve oli karistus ja puudutas ainult mind.

      Mõnel korral kohtusin suurvürstiga, lõunatasime koos. Talle oli antud käsk minuga kohtumas käia. Küllap kartsime mõlemad seda, mis meid ootas. Seisime abielu ees, mille kohta teenijad olid andnud suurvürstile omi juhtnööre.

      Mu isale ei tahetud saata pulmakutset, kuigi ta seda südamest lootis. Keisrinna arvates oleks õigeusklik pulmatseremoonia võinud minu kitsarinnaliselt luterlikku isa ärritada. Nii mulle öeldi. Minu isa kitsarinnaline… Tema kohalolek oleks mind lohutanud.

      SIIS KOLIS ÕUKOND PETERHOFFI. Sain teate, et keisrinna Jelizaveta ootab mind ühel õhtul väikeses valges aiamajakeses, milletaolisi oli Alumises pargis kanali ääres. Puidust sõrestikule olid sõlmitud valged kardinad, mis kinnitati alt rosettidega. Sees oli väike ümmargune laud, selle all idamaine ümmargune vaip, kaarjatel pinkidel paksud padjad ja laual roosid. Väljastpoolt nägid need aiamajakesed välja nagu ümmargused sammastega voodid ja nende ümber hõljusid tuules õhukesed zanavess’id. Mõnikord võis möödakäija täheldada, et need aiamajad ei olnud ainult istumiseks ja veini joomiseks, kaugele oli näha, et neid kasutati ka muuks kui istumiseks.

      Kui lähenesin aiamajakesele, nägin kaugemal puude taga paari vahisõdurit, kes püüdsid nähtamatuks jääda. Keisrinnal oli seljas punane kleit, mille läbipaistvad õhukesed varrukad ulatusid sõrmedeni. Kleit oli suure dekolteega ja vaalaluud hoidsid pihikut kõrgel, aga ilmselt ei saanud ta selles kleidis niiviisi kummardada, et rinnad ei oleks välja vupsanud.

      Kuhu küll see naiste mood välja jõuab? Kui elaksin nii kaua, et saaksin näha, kuhu see viib! Kas tuleb kunagi päev, kui naised paljastavad oma rinnad kõigile vaadata? Või läheb vastupidi? Nii et nende nägemist peetakse patuasjaks. Noorte naiste rindade paljastamine ei ole ebaesteetiline, aga õudne on kujutledagi meid vanu. Mina olen siiski selle poolt, et praegune mood oma vaalaluudega kestaks ja paneks mehed roomama nende ees, kellel on, mida näidata.

      „Miks te olete mõnikord nii brutaalne, madame?”

      „Ja sina muudkui ätistud! Ma rääkisin keisrinnast. Ta oli siis kaunis. Naine parimas eas. Paljud mehed ihaldasid teda ilma käsutagi. Tal oli lai kõrge laup, peaaegu kortsudeta. Suurt juuksesõlme hoidsid koos briljantkammid. Kui läksin tema juurde, tegin sügava reveransi. Tõusin ja suudlesin ta kätt. Ta palus mul oma vastas istet võtta. Me jõime teed, kandik oli valmis pandud, tee ja selle juurde kuuluvad koogid. Mul oli aega keisrinnat silmitseda, kui ta teejoomisel perenaisena askeldas. Ta nägu oli endiselt kaunis, ümar, aristokraatlik ja uhke. „Katherine,” ütles ta armsalt, „räägime teie pulmadest. Teil on õigus esitada oma soove, mida vajate, mida tahate. Kas teie suguvõsas on pulmakombeid, mida meie ei tunne?”

      Vaatasin teda kurvalt. Ta mõistis, et mõtlen oma isale. „Kui tahate, et keegi juhiks teid ikonostaasi ette, kus peigmees teid ootab, siis see on võimalik.” Vastasin talle, et see on minu isa ülesanne. Ja kui isa on Stettinis, siis seda ülesannet ei saa anda kellelegi teisele. Meie vestlus takerdus. Ta tajus, et mu sõnad olid etteheide. Ega ta selles eksinudki, aga ta ei teinud ühtki liigutust, et anda mulle seda pulmakinki, mida soovisin. Me jõime teed vaikides, rääkisime ilmast, paar sõna mõnest raamatust, pargis mängivatest lastest, keisrinna piinavast peavalust. Siis – selle tunneb ju alati vaistlikult ära – oli teehetk läbi, ma tõusin, tegin reveransi ja kõndisin minema üle pargimuru.

      Oh, kuidas ma igatsesin oma isa ja surnud õekest…

      PULMAPEOLE EELNES JÄLLE PAAST. Uus käsk sundis meid kesksuvel, juulis, Sankt-Peterburgi Talvepaleesse kolima. Olime koos keisrinnaga armulaual Kaasani katedraalis, käisime ka kõik koos Püha Aleksander Nevski kloostris. Ma olin paanikas, kartsin, see aga põhjustas unetust, väsimust ja masendust. Tundsin ennast nagu tapale viidav tall. Pulmad kavandati ennenägematult toredad. Sankt-Peterburgi toodi maalt karjade kaupa tapaloomi ja – linde ja hulga muid toiduaineid. Laevad tõid kaupa Neeva jõge mööda, sadamasse tuli laevu Inglismaalt, Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Laevade trümmides oli veine, kauneid kangaid, meeste vormirõivaid ja livreesid. Ka mu isa oli saatnud kalleid Zerbsti kangaid. Oli maiustusi, puuvilju, lilli, isegi haruldasi kalu. Tuli juurde ka teenijarahvast lauateenritest preestriteni, õmblejatest juuksuriteni, teatritruppidest orkestriteni. Ja aegsasti olid kohal ka sõjaväelaste eskorditud kroonikalliskivid, mis tulid Moskva Kremlist.

      Ühel õhtul tegi keisrinna mulle üllatusvisiidi. Sõin parajasti üksinda õhtust. Suurvürst ilmus uksele, aga teatas, et ta ei ole näljane. Võpatasin alati, kui nägin teda kasvõi vilksamisi. Sel õhtul oli ta ilma parukata ja ta pea oli nagu kanamuna, paljas ja valge. Siis ta läks. Olin just lõpetanud söömise, kui teatati, et saabub keisrinna. Jõudsin ülemteenrile märku anda, et ta meile mõlemale veini tooks. Tegin reveransi ja ootasin, et keisrinna istuks, ma ei tohtinud rääkida enne, kui tema on midagi öelnud. Ta võttis lakei käest veiniklaasi.

      „Katherine, me võime rääkida täiesti vabalt. Unustagem protokoll. Me peame rääkima.”

      „Teie Majesteet…”

      „Öelge madame.” Ta rääkis minuga prantsuse keelt üpris peenutseval häälel, millel oli täiesti oma rütm. „Kui oleme kahekesi, võite öelda madame, ja te ei pea oma jutus ka praegu protokolli järgima.”

      „Madame, olen teile väga tänulik, et tulite,” sõnasin habinal.

      „Me oleme mures teie mõlema pärast.”

      „Aga eks suurvürsti paranemine ole ju rõõmustav sündmus.”

      „Kuidas ta teile meeldib?”

      Mulle… ma arvan, et olin vapustatud, kui nägin teda siis, kui te Sankt-Peterburgi tulite.”

      „Me panime seda tähele.”

      Muutusin julgemaks.

      „Tema välimus on üpris ehmatav, madame. Need armid ta näos teevad teda endisest inetumaks. Eile õhtul kraapis ta ka oma luupeksekohti. Kas need sügelevad? Ta sügab kogu aeg… Kas see on kombeks? Ta on nii kõhn ja ka silmad…”

      „Mu laps, ta näeb kohutav välja. Me kardame, et te lendate pesast minema. Suundute Stettini lossi ja jätate meid siia temaga kahekesi. Ei ole ju teisi peale tema ja meie. Aga pärast meid? Ärge minge ära, Katherine! Ärge jätke teda maha!”

      „Madame,

Скачать книгу