LITMIR.BIZ

Скачать книгу

karjus: KERI PÕRGUSSE OMA TEIETAMISEGA!”

      „Minagi mäletan neid solvavaid sõnu. Olen need üles kirjutanud.”

      „Jah, ka mulle on jäänud igaveseks meelde, mida ta minust arvas. „Raisus naine oled! Kängu jäänud tüdrukulipakas, kes käitub oma emaga, nagu oleks ise juba keisrinna! Sa ei saa kunagi keisrinnaks, sinusugusest nirust ei ole millekski asja! Sa oled oma võimalused maha mänginud, sinus ei ole kopika eestki diplomaati. Sa ei oska pugeda, meelitada, sa vahid oma vaenlasi suurte lehmasilmadega ja teeskled süütukest. Arvestada sa oskad, vägagi hästi! Sest tänu sellele arvestusele said sa hakkama pihtimisega ja õigeusku pöördumisega. Oleksid jäänud kindlaks ja jätnud usu vahetamata! Mis siis saab, kui see kidur aiateivas rõugetest ei parane ja sul tuleb siit kaduda!?” Aga minagi oskasin vastata sama vastikult: „Kas teie märatsemise põhjus on selles, et olete rase ja krahv Betski jättis teid maha? Nii õukonnas räägitakse.”

      „Siis teie ema kahvatas ja lahkus.”

      „Leon, ma arvasin, et emal lõhkeb peas veresoon ja ta sureb sinnapaika. Me seisime võimetuna ja vaatasime talle järele. Oh, mu vaene ema!”

      „Madame, peaksime tegema vaheaja. Saate nüüd paar päeva minust rahu. Otsisin oma töötoast veel pabereid teie pulmade kohta. Need vajavad korraldamist. Ja pealegi, nagu mäletate, läheneb Aleksandra ja minu pulma-aastapäev. Kavatsen oma naisele heameelt valmistada. Palun, et Todorski teid pisut tõstaks ja tooks klaasi veini. Pole ime, et see äsjane lugu teid vapustas. Nii see lihtsalt läks, et tõde tuli päevavalgele!”

      8. PEATÜKK

      Kui Leon eile pärast minu hommikust tualetti tuli, olid mu juuksed korda seatud ja mulle oli selga pandud uus hommikukleit. Töötasime kogu ennelõuna. Tema rääkis, mina olin vait, mina rääkisin, tema oli vait. Pärast lõunat palus minult audientsi üks nunn, õde Valentina. Ta oli uhke kogukas naine, üleni mustas, nunnarüü varjust paistsid vaid nägu ja käed.

      „Teie Majesteet!” ütles ta ja langes põlvili.

      Käskisin tal tõusta. Tal oli käes puust korv. Ta ütles, et on Zagorskist, aga tuli suveks Sankt-Peterburgi Aleksander Nevski kloostrisse. Kuna arst Vassilevski oli kloostriga kontakti võtnud, siis oli iguumen palunud Valentinal viia kloostrist paleesse salvi, millega saaks kergendada Meie Emakese jalavalu, nagu ta ütles.

      Julgustasin nunna lähemale tulema ja kergitasin oma õhukest tekki. Ta palus luba sidemed lahti harutada ja jalga uurida. Nähes mu sini-punasekirjut, paistetanud, vermetes ja haavades jalga, vangutas ta pead. Osa haavu tundusid põletikulised ja neist hoovas ebameeldivat imalat lõhna. Nunn pesi käsi ja hakkas tööle. Kõigepealt palus ta, et mulle antaks tubli lonks viina, sest haavade torkimine teeb valu. Ta hakkas haavu puhastama boorivette kastetud rätikuga. See pani kirvendama. Osavalt tõmbas ta haava servad laiali ja koukis väikeste pintsettidega selle põhjast kristallipuru. See tegi väljakannatamatut valu ja tundus, et haavadel ei tulegi lõppu. Lõpuks määris ta haavadele kloostri imettegevat salvi, mis leevendas põletikku.

      Õde Valentina oli nii süvenenud minu jala tohterdamisse, et ei pannud tähelegi, kui tuppa tuli arst Vassilevski. Õnneks tõmbus Anatoli Semjonovitš tagasi, taibates, et see mustas rüüs nunn on kloostrist saadetud. Vaikisime kõik kolm. Sõnu polnud tarvis ega küsimusi, olid vaid vaikse nunna osavad käed. Lõpuks hakkas õde Valentina oma linu ja salve korvi pakkima.

      „Teie Majesteet, nüüd algab võitlus. See jalg paraneb, kõigepealt haavad, aga väljaväänatud põlvega läheb aega. Liikuda te veel ei tohi ja ega te valude tõttu seda ei suudakski. Istuda võite, kui jalg on asetatud kõrgemale. Talda ja reit võiks kergelt masseerida, et te päris kangeks ei jääks.”

      Õde õpetas arsti, kuidas jalga ravitseda, arst võttis näpunäited austusega vastu ja õde ütles, et tuleb järgmisel nädalal jälle. Seejärel õde Valentina õnnistas mind ja mina suudlesin ta kätt. Ta ütles, et palvetab minu eest Püha Aleksander Nevski kloostris. Mulle tulid pisarad silma ja liigutatud oli ka Vassilevski. Hoidsin nunna kätt kaua oma peos ja võin vanduda, et sellest kiirgas mingit erilist soojust, teistsugust kui päikesesoe. Naeratasime teineteisele ja siis ta läks.

      See on otsekui muinasjutt, kuid muinaslugu ja fantaasia see ei ole. Täna jalg ei valuta ega haise. Voodisse pandi lisapatju ja Todorski tõstis mind hommikul peaaegu istukile. Lõpuks ometi näen nüüd kaldapealset all, näen inimesi seal kõndimas. Ja näen Neeval sõitvaid lotje… Esimest korda pärast oma kukkumist tunnen raasukest õnne.

      „Madame, te näete reibas välja. Mina tunnen end samuti värskena. Meil oli Aleksandraga haruldaselt harmooniline õhtu. Istusime aias keset lilli ja lugesime. Vaatasin veel üle ka teie pulmi puudutavad paberid. Kõige tähtsam on, et paberid oleksid korrastatud. Iga paberi nurka tuleb kirjutada märk, missugusesse kategooriasse see kuulub. Teie pulmad kuuluvad neljandasse või viiendasse kategooriasse.”

      „Mida see tähendab, Leon?”

      „Täpne määratlus, kreeka keeles katēgoria – klass.”

      „Aga kas vene kategoria ja kreeka katēgoria ei ole üks ja sama?”

      „Kõik paberid, mis puudutavad teie ja suurvürst Pjotri pulmi, on pandud täiesti omaette klassi.”

      Voltaire ja Diderot naeraksid ennast surnuks ja oleksid uhked, et olen ära teeninud eraldi kategooria… Ent kas see on siis mingi harmoonia, kui taat istub lillede keskel ja krabistab paberitega? Tuleksanda Aleksandrale nõu minust eeskuju võtta. Mees peab olema naisest poole noorem, see sütitab. Aga eks vaatame neid katēgoria’id.

      JÕULU AJAL TULI VENEMAALE ROOTSI ÕUKONNA AMETLIK SAA-DIK KRAHV ADOLF GYLLENBORG. Ta tuli Vene õukonnale teatama Rootsi kroonprintsi, minu onu Adolf Friedrichi ja Preisi printsessi Luise Ulrike abiellumisest. Võluv mees see Gyllenborg, üks haritumaid mehi, keda olen kohanud. Mina olin alles viisteist ja ega temagi olnud rohkem kui kolmekümne kahene, aga ah kui kena ja küps mees!

      „Madame, ta oli juba esimesel kohtumisel teiega teist sisse võetud.”

      „Kas oli või? Kust sina seda tead?”

      „Ärge nähke vaeva teesklemisega…”

      Gyllenborg laitis minu lõbujanu ja seda, et olin end lõdvaks lasknud. Ta õpetas, mida ma peaksin lugema. Ta nimetas Plutarchose „Paralleelseid elulugusid”, Cicero elulugu ja Montesquieu raamatut roomlaste suuruse ja languse põhjustest. Näitasin talle ühte oma kirjatööd, selle pealkiri oli „Viieteistkümneaastase filosoofi autoportree”. Ta sattus sellest vaimustusse ja kui ta mulle kirjutise oli tagasi andnud, saatis ta 12 lehekülge sellega seotud tähelepanekuid ja mõtisklusi. Ta tahtis mind harida ja ta tegi seda osavalt. Gyllenborg püüdis tagant tõugata minu vaimset arengut ja tõstis esile individuaalset mõtteviisi. Olin rõõmus, aga ka pisut segaduses tema tähelepanust.

      „Madame, ta oli esimene külaline Venemaal, keda vaimustas teie suurus. Krahv Gyllenborg oli öelnud Aleksandrale, et suurvürstinna Jekaterinat võidakse veel kunagi võrrelda tema aja suurimate filosoofidega. Mina olin teie üle uhke.”

      KEISRINNA JA RÕUGETEST PARANENUD SUURVÜRST TULID SANKT-PETERBURGI ALLES JAANUARI LÕPUS. Tuleb tunnistada, et ootasin suurvürsti. Suhtusin temasse palju soojemalt kui varem, mul oli kahju, et ta oli nii palju kannatanud, põdedes järjest läbi kahed rõuged. Me olime kirjavahetuses. Ta kirjutas igavaid, mitte midagi ütlevaid kirju, milles ta jutustas oma kavatsusest tuua Venemaale tõelisi Holsteini sõdureid, aga ei sõnagi sellest, kuidas oli põdeda rõugehaigust.

      Kui nad Sankt-Peterburgi saabusid, pandi tänavad kinni, rahvas tohtis kuskilt eemalt kaugelt vaadata, kuidas pikad hobuvoorid sõitsid Tsarskoje poolt linna sisse ja täitsid kogu kaldapealse kahel pool Talvepaleed.

      Sain käsu tulla keisrinna ruumide Suurde vastuvõtusaali suurvürst Pjotriga kohtuma. Ta suutis juba ise käia. See, kuidas ta välja nägi, vapustas mind sügavalt. Kuigi ma oleksin pidanud tegema keisrinnale ja suurvürstile sügava reveransi, tardusin kõigepealt paigale. Tundsin, et satun paanikasse, kuid suutsin ennast valitseda. Suurvürst

Скачать книгу