ТОП просматриваемых книг сайта:
Mina, Katariina. Laila Hirvisaari
Читать онлайн.Название Mina, Katariina
Год выпуска 2015
isbn 9789985332825
Автор произведения Laila Hirvisaari
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Nutsin oma magamistoas terve öö. Vaatasin aknast Neevale, milles ujusid jäälahmakad. Sankt-Peterburgis oli olnud vähese lumega ja soojapoolne talv. Neeva polnud veel üleni jääs, vesi tundus must ja sünge. Jõelt puhus jäine tuul, üks paar püüdis tänaval vastutuult edasi minna. Mina nutsin taga oma kaduvat noorust, neid unistusi, mille täitumist oleksin tahtnud. Saan endale mehe, kes ei olnud mees, mitte sihvakas noormees, ka mitte laps, vaid koletis. Kuidas ma suudan heita temaga ühte voodisse?! Mind ei lohutanud suurvürst Pjotri jutt, et ta oli tellinud kunstnik Caravaque’ilt keisrinna jaoks minu portree.
Sain aru, et mulle lisati valvureid, sest keisrinna määras minu teenistusse kaheksa uut kammerneitsit. Üks neist oskas saksa keelt, kaks koguni prantsuse ja inglise keelt, teised rääkisid vene keeles. Mulle meeldis kõige rohkem Maria Petrovna Žukova. Tema pidi hoolitsema minu kalliskivide eest. Minu kleitide, pesu ja linadega tegelesid kolm naist, keda juhatas Stettinist minuga koos tulnud mademoiselle Shenck. Minu kammerneitsi hoolitses päevaste tualettide eest, valisin need hommikuti koos temaga välja. Tööd jätkus, sest rõivaid tuli vahetada kolm korda päevas. Aga naljakas oli see, et mademoiselle Balki ülesanne oli tegelda ainult pitsidega. Ta vastutas selle eest, et need oleksid kenasti sätitud sametiga vooderdatud kastikestesse. Naersin tema ametinimetuse „pitsihoidja” üle, nagu ka selle üle, et mademoiselle Skorohodova vanema ülesanne omakorda oli tegelda paelte ja rosettidega… Lõpeta naermine, Leon!
Sain oma teenistusse ka kas naiskääbust Šura ja Nastja, umbes meetripikkused lõbusad kaksikõed. Nastja hoolitses mu rinnanõelte ja iludustäppide eest. Kui mul läks vaja rinnanõelu, hüüdsin „Rinnanõel ja Täpike!” – ja Nastja kiirustas kohale. Šura oli hiilgav juukseseadja, aga tal läks alati vaja väikest pinki, et ta ulataks mu juukseid kammima. Lisaks Marie von Arenthalile ja kahele vürstitar Gagarinale oli minu isiklikuks toaneitsiks Fanny ja minu isiklikuks õuedaamiks Aleksandra. Nemad olid mu kõige lähemad usaldusalused.
„Mäletate, suurvürst ülendas teie adjutandiks kääbus Boba? Oma tuulerõugete ajal ülendas ta teid kõigepealt leitnandiks, mis oli ennekuulmatu nagu seegi, et leitnandil on adjutant.”
„Aga Boba oli ju keisrinna Jelizaveta elav nukk, mitte minu. Tal olid lühikesed kõverad sääred ja samasugused paksude sõrmedega käed. Talle tehti lastekingad ja nendel olid roospunased lehvid. Tal oli täiskasvanud mehe nägu, ilusad suured silmad, suur nina ja lai suu. Bobal olid lühikesed pruunid lokkis juuksed ja alati kandis ta livreed, mis oli rätsepalt tellitud. Ta istus sageli keisrinna krinoliinil ja mõnikord süles, see oli kummaline vaatepilt…”
„Mulle Boba meeldis, tal oli huumorimeelt ja ta oli armastusväärne. Ta oli lõbus ja leebe. Õukonnas mängisid temaga paljud. Saatus ei olnud tema vastu kuri, madame, suurvürst laenas Boba keisrinnale, sest see hellitas teda ja sama tegi kogu õukond. Kääbused kuulusid toona õukondade juurde, neid oli Londonis, Versailles’s, Viinis… Boba tuba oli suurvürsti magamistoa naabruses, kogu mööbel seal oli miniatuurne. Suurvürst Pjotr vihastas hirmsasti, kui kuulis, et keegi halvustas Bobat. Olid mõned juhmid pilkajad, need said keelu suurvürsti ruumidesse siseneda. Bobat kaitsesid taeva inglid ta hea südame ja julma saatuse pärast.”
„Kas ta suri enne keisrinna Jelizavetat?”
„Ta suri, kui oli saanud neljakümneaastaseks. Ta lihtsalt leiti surnult, ükski arst ei osanud öelda, millesse ta suri.”
„Rahu tema põrmule! Aga suurvürsti õukonnas oli kaks vastikut meest. Üks neist oli suurvürsti kasvataja õuemarssal Brümmer ja teine kammerteener Romberg.”
„Romberg oli rootslane, endine ratsaväe ohvitser. Jõhkra ja ebameeldiva käitumisega mees, aga ta oli olnud suurvürsti läheduses tolle lapsepõlvest saadik ja suurvürst oli temasse väga kiindunud. Romberg pürgis innukalt õukonna daamide kleidisabade alla ja libistas mõnikord oma nobedad näpud naiste dekolteedesse. Vürstitar Gagarina tõstis selle peale suurt lärmi ja suurvürst andis Rombergile kõrvakiilu. Aga mees ei muutnud oma kombeid, ta laias nagu kukk sõnnikuhunnikul, kiredes valjult oma mehelikkusest. Ta andis suurvürstile nõu, et naine peab oma abikaasat kartma…”
„Mäletan, mäletan… Naine pidi jalad laiali ajama, linaserva silmadele tõmbama ja laskma mehel talitada, nagu tollele meeldis. Oma naisega pidi kõik juhtuma pimedas, aga armukesega valges.”
„Tsaarinna, see on brutaalne!”
„Õnneks sina, Leon, ei ole Rombergi õpetuste järgi talitanud.”
„Tsaarinna!”
„Abielumees tohtis ka oma naisele kõrvakiilu anda, kui see kohe ei andunud. Korralik abielunaine tundis kogu asja vastu vastikust ega tohtinud seda nautida, sest see oli abieluline karistus naisele. Armukesega võis vallatleda nii palju, kui süda kutsus. Mina näitasin Rombergile välja, et minu arvates oli ta lihtsalt üks koer. Sain niimoodi endale muidugi vaenlase. Aga kui minust sai keisrinna, oli tema esimene, kellele kätte maksin. Romberg lahkus Venemaalt postitõllas ja oigas minnes ise nii, nagu abielunaine pidi tema meelest oma mehe käes oigama.”
ÜHEL KEVADPÄEVAL TABAS MU SÜDANT SUUR LEIN. Stettinist isalt tuli teade, et mu väike õeke Elisabeth on surnud. Kui kiri tuli, siis ma nutsin ja lugesin, lugesin ja nutsin. Jooksin parki, tulin tagasi tuppa. Midagi nii rasket ei olnud ma oma senise elu jooksul kogenud, kuigi olin kaotanud juba kaks õde-venda, ühe neist mõnepäevase imikuna. Elisabeth suri kolmeaastaselt äkilisse kopsuhaigusse. Peaaegu kogu põdemise aja, kaks nädalat, oli ta olnud teadvuseta. Isa koos vennaga matsid lapsukese ja isa saatis leinateate mulle ja Mama’le, kes ka siis ei olnud oma tütre juures.
Elisabethi lahkumise järel oli mu õdedest-vendadest ainukesena elus Friedrich August, kes elas pika elu. Ta suri kaks aastat tagasi kuuekümne ühe aastaselt. Pärast Zerbstist lahkumist ei näinud ma teda enam kunagi.
Elisabethi surm tõi mulle taas meelde minu valulise ärasõidu Berliinist, Fanny kaasavõtmise, Vera Baranova emalikkuse ja oma isa kurbuse. Sellest ajast peale, kui olime jõudnud Moskvasse, tülitsesin emaga oma plaani pärast tuua Elisabeth Sankt-Peterburgi. Isa kirjutas, kui kõvasti Elisabeth igatses oma Finkenit, ja andis loa lapsele järele tulla. Otsustasime, et Fanny läheb teda tooma. Aga kui see plaan ema kõrvu jõudis, ärkas temas lausa haiglane emaarmastus. Mul on hästi meeles, kui raevukalt ta kisendas, et ei suuda kujutledagi oma elu ilma selle lapseta, kui ta kord Venemaalt koju naasnud on. Ja siis, kui ema oli juba järele andmas, saabus isalt see teine, kurb kiri. Tol õhtul tuli Mama minu ruumidesse ja arvan, et teist korda elus valas ta ehtsaid pisaraid, nagu oli valanud ka pärast Wilhelmi surma. Mama teadis, et minu väike õeke oleks minu juures õnnelik olnud. Kui ta oleks kohe nõustunud, oleks Elisabeth elus. Oh seda ääretut leina, mida tundsin… Arvasin, et pisaratel ei tule iial lõppu.
Keisrinna pisaratele ei ole tarvis tunnistajaid. Alati sureb keegi, rahvas kannatab, mind süüdistatakse, olen laisk, karm, otsekuioleksin uus keisrinna Jelizaveta! Aga minul on omad tõed, omad valud, omad kannatused, oma lein… Ma tänan Jumalat selle eest, et Vera Baranova andis mu õele nii palju armastust, iga päev, alati, nii et laps pidas Verat oma emaks. Vera kirjutas mulle palju Elisabethist. Ta lasi lapsest väikese pildi maalida ja saatis selle mulle. See pilt on seal, voodi kõrval. Pruunide juustega sinises kleidis tüdruk seisab toolile toetudes, naerulohk ümaras põses. Selle kõrval on teine maal nooremast tüdrukust. See teine tüdruk on heledam, tal on lapse kiharad, ovaalne nägu ja minu nina. Aastakümneid olen soovinud neile head ööd. Nad on mu inglid.
KURVASTUS VÄIKESE ELISABETHI SURMA ÜLE TABAS MIND KESET PAASTUAEGA. Isa Simon oli minu õpetaja ja mõtlesin koos temaga pidevalt asjadele, mis huvitasid mind siis ja huvitavad üha, kindlasti mu elu lõpuni. Üks neist oli kurjus. Kas minus on seda? Kuidas see avaldub?