ТОП просматриваемых книг сайта:
Mina, Katariina. Laila Hirvisaari
Читать онлайн.Название Mina, Katariina
Год выпуска 2015
isbn 9789985332825
Автор произведения Laila Hirvisaari
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Kust te teate, tsaarinna, kuidas keisrinna ise tajus Jumala kohtuotsust tema üle? Kuidas võiksin mina sellele vastata? Tunnistan, madame, et mõnes asjas olen teiega ühel arvamusel. Venemaal elades on mu kõige imelikumaks kogemuseks olnud reisid kloostritesse. Näiteks sõit Kiievisse oli tohutu ettevõtmine. Oli, nagu oleks kolinud terve linn. Venemaa keisrid ja keisrinnad on läbi aegade teinud neid palverännakuid, et minna paluma eri kloostrite ikonostaaside ette. Reisiks on kulunud nädalaid, ja siis kamandatakse kõiki naasma Moskvasse või Sankt-Peterburgi. Miks ei tohi Jumalalt oma patte andeks paluda ilma selliseid reise ette võtmata? Miks läks keisrinna Jelizavetal vaja oma usklikkusele tunnistajaid? Miks ta ei palvetanud üksi, miks läks alati tarvis imetlejaid? Ta ei hoolinud õukonnadaamide plaanidest, ta võis anda üllatava reisikäsu, mis puudutas tuhandeid inimesi. Kas Jumal nõudis seda!?”
„Sa räägid nii, nagu puudutaks see minu võimuloleku aega. Ei – need meeletud sõidud leidsid aset meie nooruses, keisrinna Jelizaveta ajal. Sa tead ju, et mina lõpetasin õukonna viimise Kiievisse. Ma võin sinna sõita, kui tahan, kümmekonna kaetud reega, mul ei ole vaja vedada tuhandeid inimesi tuhande kilomeetri kaugusele. Siis pole probleemi, kuidas kõiki neid inimesi reisi jooksul majutada.”
„Mäletan, tsaarinna, et ükskord tuli mul Kozeletsis krahv Razumovski ehitatud suures majas magada teie teenri õlgmadratsil maja pööningul. Ma ei saanud terve öö sõba silmale, oli külm ja seina taga krabistasid rotid.”
„Gospodi! Ah, kui ülekohtuselt on elu sind kohelnud! Me veetsime Kozeletsis lõbusalt aega, oodates meie järel sõitvat keisrinnat. Tantsisime ja mängisime kaarte. Lõpuks ilmus väga ärritatud ja pahas tujus keisrinna suure õukondlaste seltskonna saatel. Ta oli nagu tormi-iil, ta karjus, kiljus, kamandas inimesi enda ümber, loopis taldrikuid, teatas, et vein on käärinud. Kui ta maamõisa saalis laevana ringi liikus, jäid toolid krinoliinile ette ja kukkusid ümber. Mõnikord otsustas ta veeta peatuspaigas terve öö, teinekord jätkati teekonda viivitamatult. Keegi ei kujuta ette, kui arutu, kohutav, kallis ja ebamugav see reis oli.”
PEATUSIME KIIEVIS AINULT NÄDAL AEGA. Minulgi oli paha tuju ja olin ärritatud. Mäletan, et olite hirmul, kartsite, et hakkan võtma keisrinna tõredusest eeskuju, aga siis rahunesite. Käisime ka koos pappidega Petšerski kloostris. Majutusime kloostri magamisruumides Dnepri kaldal, teenijad magasid koridorides. Ainult kümme päeva paigal, ja jälle tuhandekilomeetrine sõit tagasi Moskvasse. Sajad hobused, mõnikord lausa tuhat, tee peal laaberdavad noored mehed, kellel oli mõttes kõik muu peale pühapiltide. Joomine, kaardimäng, salasuhted…Vaatasin õudusega kraamikoormaid, millest suure osa moodustasid keisrinna rõivad. Mul oli kahju neid vedavatest hobustest, keda isegi ei suudetud korralikult sööta. Kellel oli sellest sõidust kasu? Võibolla võrdles keisrinna Jelizaveta ennast neitsi Maarjaga. Ta meenutaski tõesti Püha Jumalaema, vähemalt olid nad ühtmoodi riides, pealaest jalatallani kullas, hõbedas ja briljantides.
„Palun vabandust, tsaarinna, selline võrdlus on minu meelest solvav. Keisrinna Jelizaveta oli kõike muud kui jumalik neitsi.”
TAGASITEEL MÕTLESIN TÕSISELT JÄRELE, MIS ELU SEE OLI, KUHU MIND STETTINIST TOODI. See, mida nägin, oli lõpuks ometi süda-Venemaa. Nägin täherikkaid öid, suuri ääretuid steppe ja väikesi külasid. Nägin inimesi jõgede ääres keiserlikule seltskonnale sügavalt kummardamas. Osa neist laskus põlvili, surudes pea maha. Ümmargused vene näod, tikitud pearätikutega naised, kes meelsasti naeratasid. Vaene rahvas, aga oma osaga rahul. Nad nägid puhtamad välja kui meie, nädalaid teel olnud härrased. Naised laulsid, naersid, lehvitasid, ärkasid järsku otsekui ellu, tõstsid oma tited meile näha. Üks ema pühkis lapse nina, teine upitas soojalt mähitud imiku kätele ja näitas tõllas istuvale keisrinnale oma maimukest. Istusin siis keisrinna vastas ja jälgisin ta ilmet. Ta koputas kutsarile: peatuge! „Näidake last,” ütles Tema Majesteet käskivalt.
Ema langes otsemaid põlvili, aga nähes valges kindas käskivat kätt, tõusis püsti, laps süles, tegi sügava kniksu ja astus ettevaatlikult tõlla juurde. Naine oli noor, punapõskne, puhtad riided, rätt juukseid katmas. Selline meeldiv naiselik olevus.
„Mis teie nimi on?” küsis keisrinna.
„Anastassia Koplakova?, Teie Majesteet,” vastas naine ja tegi kniksu.
„Aga laps?”
„Mitja, Teie Armulisus. Minu mees on Ilja. Elame selles külas.”
„Kui vana laps on?”
„Kaheksakuune, Teie Majesteet… Jumal õnnistagu… Gospodi… Jumal õnnistagu majesteeti! Jumal õnnistagu teid…”
„Ja teid, Anastassia,” vastas keisrinna, tehes ristimärgi naise laubale ja lapse näole.
Järsku oli keisrinna Jelizaveta naine. Rahva Ema. Ja elav inimene, inimlik. Nägin, kuidas Anastassia Koplakova oma keisrinnat silmitses, nägin, kuidas ta oma last uhkusega vaatas, nägin kahe naise mõtete kohtumist. Anastassia Koplakoval oli midagi, mida keisrinna Jelizavetal ei olnud – laps. Nägin, kuidas keisrinna noogutas kaardiväelasele, kes oli tulnud tõlla kõrvale. Teadsin, mida see tähendas.
Sel õhtul peeti ehk külas ühe talu õuel pidu. Ohvitser oli andnud naisele kaks riidest kotti. Küllap kallistati ja musitati väikest Mitjat, ta oli nagu kirgas täht taevas, keisrinna õnnistuse saanud laps. Küla mehed tantsisid, naised laulsid oma kimedate häältega ja tare nurgas ikoonide ees põlesid lampaadad. Laual samovari kõrval oli pudel või kaks, punatriibulise linase lina all mitu pirukat… Ja külavanemal, taat Gennadil oli ees kaks riidest kotti, rublasid nii palju, et nende eest saaks külale korraliku kaevu. Leon, seda kõike ma kujutlesin.
„Madame, ometi kord nägite keisrinna Jelizaveta seda külge, mis oleks alati pidanud nähtaval olema. Ta näitas oma armastust ühele külale, aga ta oleks võinud aidata sadu.”
UNUSTASIN KIIEVI VAESED KIIRESTI. Peagi elasime taas keset rikkust otsekui karnevaliudus. Hakkasin lõbutsema nagu kõik teisedki. Toona ei olnud mul aega kannatavatele inimestele kuigivõrd kaasa tunda. Välja arvatud üks juhtum Annenhofis.
Kohtasin õhtusöögil kedagi vürstinna Irinat ja nägin tema näost, et ta mees, vürst G. oma naist peksis. Kui verevalumid kauni Irina näolt kaduma hakkasid, tulid uued asemele. Mõnikord olid need nii koledad, et Irina ei saanud õukondlikele sündmustele tulla. Mitte keegi ei kaitsnud Irinat ega mõistetud ka, mille eest vürst oma naist karistas. Vürst, kes oli naisest ligi 25 aastat vanem, oli Kaukaasias teinud suure pankroti ja pidi elatuma oma naise varandusest. Ta ei tahtnud, et Irina läheks Moskvast Sankt-Peterburgi oma vanemate juurde, vaid valas naise peale välja kogu oma kibestumise.
Olin vapustatud. Palusin keisrinnalt audientsi ja rääkisin vürstinna hädast. Keisrinna kehitas õlgu ja ütles, et ta ei saa sekkuda oma alamate perekonnaellu. Vürstinna Irina peaks oma saatusega leppima. Julgesin küsida, kas ta lubaks Irina tapmist ja kes võtaks selle oma südametunnistusele. Seda ei oleks tohtinud küsida, meenutada keisrinnale südametunnistust, järgmisel päeval oli ta minu vastu taas jahe. Aga keisrinnagi ei teadnud, mis juhtus. Kuskilt ammutas Irina jõudu. Ruttan nüüd ajas natuke ette, see juhtus siis, kui olime juba Moskvast tagasi Sankt-Peterburgi läinud. Nimelt põgenes vürstinna Irina oma lossist ja tuli salaja minu juurde Talvepaleesse.
„Talvepalee pööning on tohutu, madame, aga see ei olnud sugugi üks suur avar ruum, vaid täis erilisi soppe, treppe, tube ja ladusid. Fanny, Aleksandra ja mina uurisime seda. Selle kaardistamine võttis mitu päeva. Fannyle tuli idee – tuleks seal võimalik tee ära tähistada. Nii me tegimegi, juhised peitsime seinatahvlite vahele. Pööning oli täis vana mööblit, nõudekaste, katkisi maale, raamatuid, tohutuid vaibarulle, käike, mis ei viinud kuhugi, peidukohti ja treppe, mida pidi teadma. Kui oskasid neid mõttes