LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Väga,” ütlesin.

      „Suurvürst Pjotr ja minu mees Herman käskisid mul teiega väljas pargis jalutamas käia. Suurvürst on olnud mures, et olete nii kahvatu.”

      Olin nii jahmunud Pjotri suurest hoolitsusest, et ei suutnud kuuldut uskuda. Kas keegi on andnud suurvürstile nõu käituda härrasmehe kombel? Või oli ta koguni soovitanud keisrinnale Marie von Arenthali minu õuedaamiks määrata? Võibolla minu nutmise pärast…

      Peagi olime Mariega elavas vestluses. Ta oli haritud naine, huvitus kunstist, teatrist, balletist. Aga mis mind tõeliselt üllatas, oli tema huvi meditsiini vastu. Marie jutustas mulle, et tema isa oli arst, sünnilt sakslane, ja ta oli Marie alati kaasa võtnud, kui käis Hessenis vaeste inimeste pool tasuta visiitidel. Ta rääkis, kuidas ta oli olnud mitme sünnituse juures. Ta oli ka isa näpunäidete järgi lapsi arstinud. Marie oli saanud isalt koolituse mitme haiguse ravimiseks. Ta andis mulle väikese pudeli vedelikuga ja ütles, et selle sisu on tema isa valmistatud. See tugevdavat raskest haigusest paranejat. Mäletad, Leon, kuidas me koos imestasime selle pudeli mõju üle. Pärast Troitset muutus mu enesetunne silmanähtavalt paremaks.

      Marie kõneles üpris vaikse häälega. Ta rääkis, et ei tahtnud, et õukondlased saaksid teada tema huvist arstiteaduse vastu, sest naisena satuks ta seetõttu kahtluse alla. Naisterahvast tohtreid ei olnud olemas, aga oma teadmiste poolest oleks ta võinud astuda ükskõik millisesse ainult meestele mõeldud ülikooli Venemaal ja väljaspool seda. Marie von Arenthal oli intelligentne naine, ma ei olnud varem temataolisi kohanud.

      Läksime välja jalutama. Ma ei tea midagi nii kaunist, nagu oli väike roose täis pargike keisrinna palee taga. Nägin, et sina ja Aleksandra jalutasite kuskil nägemise ulatuses. Olin heas mõttes teie jälgimise all. Pealegi tahtsite te eriti keisrinna nähes näidata oma tärkavat armastust.

      „Te ju andsite mulle sellist nõu, madame. Olin näinud õudusunenägusid sellest, kuidas mind võidakse kiskuda keisrinna buduaari eesriiete taha… Aga me tundsime Aleksandraga tõesti teile väga kaasa. Olite nii habras, otsekui portselannukk, ja nutsite ka tihti.”

      „Vaata mind nüüd, Leon! Ma ei ole habras, ei ole portselanist, mu elust on kadunud igasugune eeterlikkus. See on karistus, Leon, karistus mu tegude eest, mu vigade eest, mu hoolimatuse eest, mu iharuse eest, selle eest, et ma ei ole mitte midagi õppinud. Siin ma laman nagu halvatud valaskala. Ütle, Leon, mida ma võin anda oma rahvale, mina, jõuetu inimene!”

      „Seda, et olete Venemaa keisrinna ja jääte oma ametisse niikauaks, kui Looja teile aega annab.”

      7. PEATÜKK

      Hommikul võtsin vastu välisminister krahv Ivan Ostermani. Pärast teda tuli krahv Bezborodko, kellele olen usaldanud diplomaatiliste asjadega tegelemise. Tahan pidevalt määramiste ja korraldustega kursis olla, riigiasju tuleb ajada kasvõi lamades.

      Siis tuli Aleksandra koos Leoniga. Nad olid külastanud Väikest Ermitaaži, kõrvalpaleed. See on minu looming, ma ei ole selles asjas tagasihoidlik, mina asutasin kolmekümne aasta eest õuemuuseumi, kuhu olen ostnud kunsti tervest Euroopast.

      Leon läks kõrvaltuppa ja sulges enda järel ukse ning me jäime Aleksandraga kahekesi. Aleksandra istus kullatud purpuriga kaetud toolil eeterliku ja kaunina. Ta hallinevad juuksed olid seatud valge pitsrätiku alla, mille küljest langesid laubale rippuvad kristallhelmed. Ta käed on otsekui portselanist, kaelal on küll kortse, aga ta varjab neid targalt pärlite või kõrge kaelusega. Mina olen tema kõrval matuška. Kui mitu korda olen ma seda võrdlust kasutanud! Minu terve jalg on sama paks nagu viganegi ja juba ammu ei ole mul enam vöökohta. Hommikukleidi alla tuleb sättida terve turvistik, et kergitada rinnad võluvalt üles lõua alla, need valguvad laiali nagu parditiigid. Ma ei kadesta Aleksandrat, või ehk õige natuke. Kui oleksin veel noor, naiselik, sale ja elegantne… Oh, kuidas tahaksin olla! Nii noor nagu siis, kolmkümmend üks aastat tagasi.

      Aleksandra siirdus ülemisele korrusele oma sõpradega kohtuma ja Leon tuli kõrvaltoast, mingi paber näpus.

      „Tsaarinna, see on leitud! Ma teadsin, et leian selle!”

      „Tähendab, üks tuhandetest paberitest ei olnudki kadunud. Kas see on seotud meie kihlustega?”

      MEIE KIHLUMISPÄEV OLI MÄÄRATUD 29. JUUNILE. Päev enne kihlusi kogunes terve õukond katedraali, et saada näha minu esimest usutunnistuse lugemist, kui jätsin ametlikult luterluse ja pöördusin õigeusku. Samuti muutus mu nimi Jekaterina Aleksejevnaks.

      „Leon, räägi sina sellest mulle. Sina jälgisid kõrvalt, nägid kõike, minul oli otsekui loor silmade ees. Tahtsin nii kangesti hakkama saada. Usun, et saingi hakkama.”

      „Madame, ma jälgisin salaja kõiki. Nägin õukondlaste pilkavaid nägusid ja kuulsin nende juttu, kui nad ootasid, et teie usutunnistuse lugemisest saab suur skandaal. Te ei osanud veel vene keelt ja õukonna rikutud tegelasi huvitas ainult teie läbikukkumine. Olite haruldaselt kaunis oma valges lihtsas pidulikus rõivastuses, teil olid juustes valged orhideed ning kaelas ja kõrvades rohelised kalliskivid. Olite rahulik, väljapeetud ja nii väikese naise kohta pea jagu kõigist teistest üle, hingeliselt. Ma imetlesin teid, kui te lasksite oma jahedal kriitilisel pilgul ootajate nägudest üle käia. Siis hakkasite palvet lugema. See oli kõige pühama Jumalaema akatistist, see on mul siin:

      Oo, kõige Püham Valitsejanna, puhtaim Jumalaema ja Neitsi, Issanda Jeesuse Kristuse ema. Mina langen põlvili Sinu ette ja palun Sind, Kuninglik Ema: võta vastu minu palve ja kanna see Kuningate Kuninga ja kõikide Issanda, Sinu poja ja meie Jumala ette. Anna andeksandmist kõikidele minu pattudele. Aita mul minu elu parandada. Ja kui ma lahkun siit ilmast, siis ära lase kurjadel jõududel mind oma valdusse saada, vaid ava mulle minu harraste palvete läbi Jumalariigi uksed, et seal, taevases Jeruusalemmas, võiksin nautida paradiisi ande, õnne ja kirjeldamatut ilu ning jumaliku kolmainsuse kirkust ja inglite laulu kaunidust. Tee minust kõige selle rõõmu ja au pärija Kõige Pühama nimel, sest kõikvõimsa Kuninga Emana on sinule kõik võimalik. Selles ajas ja eriti sellel hetkel kuula mind, kõige püham Valitsejanna, kui ma sinu ees seisan, ja võta vastu minu palved, mis mina toon Sinu ette.

      „Pärast seda lugesite peast usutunnistuse. Hääldasite laitmatult. Nägin, kuidas õukondlaste suud kõige labasemal viisil lahti vajusid. Käitusite kombekalt, ei naeratanud palju, otsekui oleksite näinud nende mürgiseid mõtteid. Kogu õukond oli hiirvaikne. Löödud. Olime teie üle uhked! Nägime keisrinna pisarais silmi… See oli teie esimene tõeline võit, te tõusite neist kõrgemale, ilma et oleksite sellest ise teadlik olnud.”

      KIHLUSED TOIMUSID MOSKVA KREMLIS SUURE PIDULIKKUSEGA. Mind kihlati suurvürst Pjotriga ja minust sai Tema Keiserlik Kõrgus suurvürstinna Jekaterina.

      Hommikul tulid keisrinna õuedaamid ja rõivastasid mind sinisesse hõbedaga kaunistatud kleiti. Nad sättisid mu õlale ja üle rinna kohe minu saabumispäeval mulle annetatud Püha Katariina ordeni särbi. Tohutu hõbedase tähe ja keisrinna pildiga orden kiskus särbi alla, nii et see vajus mu puusadele. Mu juuksed olid pärlkammiga kõrgele tõstetud ja kukal paljas. Nägin lähedal seismas oma ema, tal olid pisarad silmis. Sel hetkel oli minu lähedal pehmeks muutunud ema, kes jälgis oma tütre esimesi samme keisrinnaks saamisel. Ta nuttis ja kasutas kogu aeg taskurätti.

      Äkki kerkis mu silme ette pilt isast, kes kindlasti istus üksi Stettini lossi tagasihoidlikus kabelis just selsamal hetkel, paludes armastust ja edu oma tütrele. Pingutasin kõigest väest, püüdes pisaraid tagasi hoida.

      „Madame, te nutate selle pärast veel praegugi. Nutke! Ka meie nutsime, Aleksandra, Fanny ja mina, sest tundsime samasugust valu nagu teiegi, et te ei saanud nii tähtsal hetkel isa oma lähedale. Mäletan, et suurvürst Pjotr tuli koos oma adjutantidega ruumi, kus teid rõivastati, ta tuli minu, lakei juurde ja küsis, miks printsess Sophie nutab. Ütlesin talle otse välja, et printsess igatseb oma isa järele. Suurvürst Pjotr muutus vaikseks, ka tema igatses oma isa ja ema, ta oli ju täielik orb.

Скачать книгу