Mina, Katariina - Laila Hirvisaari

Скачать книгу

õukonna kolimisteks läks tarvis laia teed. Tee peal juhtus igasugu asju, ka väike õnnetus, kui meie regi oleks peaaegu ühte majja sisse kihutanud. Emale kukkus pähe ja õlale mingi raudkang. Järgnesid dramaatilised karjed ja hädaldused, kuigi ei olnud isegi verevalumeid näha. Neile kahele kaardiväelasele, kes piinlesid lumehangel, pead verised, ja olid mõne aja meelemärkuseta, ei pööranud ema mingit tähelepanu.

      Lähenesime Moskvale ja Vsesvetskoi külale, oli jäänud ainult viiskümmend kilomeetrit, kui meil oli üllatuslikult vastas kammerhärra Sievers, kes palus, et sõidaksime kogu öö, Moskvast läbi. Keiserlik Annenhofi palee, kus keisrinna oma õukonnaga elas, asus Moskvast ida pool, Lefortovos. Meil ei jäänud muud üle kui ühes väikeses võõrastemajas riided vahetada. Me ei saanud pesta, meil polnud isegi midagi, millega nägu pühkida. Fanny aitas mulle jääkülmas toas selga ikka sellesama tumerohelise kleidi, mis oli üks kahest kõlblikust. Olime sõitnud Berliinist peaaegu vahetpidamata, nädalate kaupa, ja viimasel ööl ning reisist väsinuna tuli esineda õukonnarõivastuses. Oleksin tahtnud rumalate sõnadega vanduda!

      Öö veetsime tukkudes. Kui koitis, püüdis ema kaua rees kehvas valguses lugeda paberit, mille kammerhärra Sievers meile oli andnud. Paberil oli näpunäiteid, mida meil tuli teada. Seal oli kirjeldatud neid isikuid, kes olid keisrinna ja õukonna silmis kõige tähtsamad. Kui Mama ei näinud lugeda, käskis ta ihukaitsjatel reed peatada ja teatas, et kammerteener Leon August Denikin peab tulema meie rekke.

      „Madame, ma võtsin laterna kaasa ja tulin teie rekke. Hakkasin paberit kõvasti ette lugema. Hommik valgenes, regi kihutas Moskva poole. Hakkasin Vene õukonnast pisut aimu saama. Mul on see paber siin, tõele au andes peab ütlema, et otsisin seda kaua. Lõpuks leidsin selle oma kirjutuslaua sahtlist. Võibolla oli see minu jaoks nii tähtis, et ma ei pannud seda kunagi teie paberite hulka. Seda kõike pidime me teadma, kui saabusime Moskvasse, et oskaksime meelitada õigeid isikuid keisrinna Jelizaveta õukonnas.”

      Venemaa õukond jaguneb kahte suurde leeri. Üks neist on hakanud alandusest kerkima, seda juhib õuekantsler Bestužev.

      Teda kardetakse, tal on intrigeeriv, umbusklik iseloom, ta on kangekaelne, türanlik, oma vihas toores. Temaga on raske hakkama saada. Krahv juhatab välisasjade kolleegiumi, tal on kõige rohkem võimu. Oli kaotusseisus. Täht hakkab selgelt tõusma. Ta on Viini, Saksa õukonna ja Inglismaa pooldaja. Talle ei meeldi mõte, et suurvürst Pjotri abikaasaks saab . Vastasleer seisab Prantsusmaa, Rootsi ja Preisi kuninga huvide eest. Selle leeri hing on markii ja holsteinlaste õukond, selle sõjavägi. Nende poolel on keisrinna ihuarst krahv . Tema juhtis paleepööret, tema abiga tõusis Jelizaveta Petrovna troonile. on arukas, intrigeeriv ja pahatahtlik mees. Krahv võttis samuti paleepöördest osa ja järgnes tol ööl Jelizavetale. Vorontsov on abielus , kelle tädi oli keisrinna . Jelizaveta toetajate hulka kuuluvad ka krahv ja kindralkuberner vürst ja kogu viimase suguvõsa, samuti Hessen-Homburgi prints, kes on abielus Trubetskoide soost naisega.

      „Ma ei taibanud sellest midagi. Nimed ei öelnud mulle mitte midagi. Keegi ei suvatsenud mulle neid fakte selgitada. Ei suguvõsasid. Ei inimestevahelisi suhteid. Ja mis see oleks aidanud. Olin laps, noor tüdruk, naiivne. Alles kuude möödudes hakkasin endale aru andma sellest, mida sa õieti meile ette olid lugenud. Aga Mama’le tähendas see paber taeva õnnistust. See andis talle vajalikke teadmisi, kelle ees lipitseda. Hiljem hakkasin minagi üht-teist taipama ja see tuli omal ajal paljudele vapustusena. See oli nii-öelda poliitika ja ma õppisin selle varsti ära.”

      6. PEATÜKK

      Leon istub mõttesse vajunult hõbedase laua ääres ja kirjutab.

      Lasen tal rahus tööd teha. Siis, kui ta tõstab pilgu, on jälle minu kord rääkida.

      JÕUDSIME MOSKVASSE 9. VEEBRUARIL. Sõitsime läbi linna Annenhofi paleesse, mis asetses mõne kilomeetri kaugusel Lefortovost. Keisrinna Anna oli omal ajal lasknud selle lossi ehitada endise Golovini lossi kohale ja see oli tema järgi oma nime saanud. Annenhofi palee koosnes kahest kahekorruselisest puuehitisest, neist ühe peatrepi ees jäime seisma. Kaardiväe ohvitserid ja keisrinna ihukaitse olid meil vastas. Kui ronisime regedest välja, kasukad seljas, oli erakordne hetk see, kui valvekaardivägi andis meile au ja me astusime nendest moodustatud spaleeri vahelt trepist üles. Fuajees ootasid suurvürst Pjotri õpetaja Brümmer ja keisrinna ihuarst krahv Lestocq.

      Meid juhatati meie ruumidesse ja teenijaskond viidi neile määratud korteritesse. Oma tulevast peigmeest olin viimati näinud mitu aastat tagasi, kui olime mõlemad alles lapsed. Me ei jõudnud veel ennast korralikult sisse seda, kui saabus suurvürst Pjotr Homburgi printsi ja õukonna saatel. Ta kummardus mu kätt suudlema ja ütles, et ei mallanud kauem oodata. See oli kaunis viisakusavaldus, viisakus. Kangestusin, tegin kniksu, mulle ei olnud jäetud aega kohtumiseks valmistuda. Nägin enda ees kõhna kahvatut poissi, kellel oli pikergune nägu. Tal olid heledad juuksed, mis rippusid rasvaselt ümber pea. Silmad punnis, suu lõtv, näojooned otsekui alla vajunud. Kui ta suu avas, rääkis ta kimeda torkiva häälega ja väänas oma suud nii, nagu oleksid tal krambid. Kõigi viisakusreeglite kohaselt ütles ta mu emale ja mulle tere tulemast ja kutsus meid keisrinna juurde.

      Jäime veidikeseks oma tubadesse, vahetasime jalga siidkingad, lasksime kiiresti juukseid kohendada ja riputasime taas külge ehted.

      Loomulikult panin kõrva keisrinna toredad smaragdid. Ema helesinise kleidi kolmekordsed volangid lisasid seelikuosa krinoliinile laiust. Ta kõrvade kohal olid imelikud lokid ja ta rinnad kippusid suurest dekolteest välja, kogu tema välimus oli labasevõitu, aga ta arvas, et see on peen.

      Kui uks avati, olin paanikas ega suutnud korralikult käia. Seisin esimest korda keisrinna Jelizaveta ees. Vajusin ema kõrval nii sügavasse reveranssi, kui suutsin ja langetasin pea, kuni julgesin tõsta pilgu selle jumaliku olevuse poole. Ta seisis minu ees oma purpurpunases kleidis otsekui hiiglane. Ta oli esimene tõeline majesteet, keda ma oma elus nägin. Ma ei julgenud talle kohe silma vaadata, mina oma pooleteisemeetrise kasvuga ulatusin vaevu tema õlgade kõrgusele. Siis nägin, et ta sinised silmad olid uudishimulikud ja tõmbusid aeg-ajalt pilukile. Juuksed olid helepruunid ja laubalt siledalt üles kammitud, all kuklas oli krunn. Ta nägu oli kaunis, silmad sinised. Nende pilk oli uuriv ja külm. Kulmud olid mustad ja kaares. Nina sirge, nahk läbipaistev ja veatu. Ta kael oli väga lühike, olematu. Ta naeratas jahedalt, otsekui kaaludes, kas tasub nende inimeste peale oma naeratust raisata. Oh, mitu korda oma elus tuli mul uurida tema pilku, et aru saada, kas see oli siiras või pilkav. Tal olid valged hambad ja ta suu oli kaunis. Ta käsivarred olid ümarad ja valged, väga naiselikud. Käed olid väikesed ja sõrmed haruldaselt peened nii koguka naise kohta. Ta oli kaunis, ilus, mõjuv, aristokraatlik ja stiilipuhas. Ema ületas iseennast oma alandliku reveransiga ja keisrinna Jelizaveta ütles talle heliseval häälel, et printsess meenutab oma venda… Aga siis tuli mulle meelde Riias nähtud pilt, mustad reed ja nendes endine asevalitseja ja väike Ivan, laps, keda viidi vanglasse.

      Keisrinna palus meid kohe tulla paraadmagamistuppa, kuhu oli toole juurde toodud. Siiski ta ei istunud, vaid vestles meiega pool tundi seistes. Meiegi ei tohtinud istuda, kuigi olime väsimusest poolsurnud ja ma tundsin, kui nõrk ma olin. Keisrinna pani seda ilmselt tähele ja mõistis, et olime kolm päeva ja kolm ööd sõitnud Sankt-Peterburgist Moskvasse, nii et kohtumine kestis lühikest aega.

      Sellel esimesel õhtul sõime oma ruumides, kus ma istusin Pjotri kõrval. Keset õhtusööki ilmus keisrinna uksele meie söömist vaatama. Ma ei mõistnud, miks, kas ta arvas, et oleme barbarid ega oska õigesti süüa? Või tuli selles käigus näha perenaise hoolitsust? Me ei tõusnud püsti, sest ka suurvürst ei tõusnud. Aga mul oli

Скачать книгу